Läti lavakooslus Sieviešu stendaps ehk naiste stand-up’i grupp 2. juunil festivalil „HeadRead“. Esinesid Leadyah/Lidija/Lidia/Lidiya/Lydia, Marta Vilka, Santa, Inga Gaile, Futurmamma ja Kätlin Kaldmaa. Ürituse avas Läti saadik Eestis Kristīne Našeniece.

Kuigi ma ei pea end kõvaks stand-up-komöödia austajaks, olen fringe-artistina alati püstijalakoomikutele kaasa elanud ja pöialt hoidnud, et neil asi edeneks, sest tegu on ootamatult nõudliku alaga. Lisaks sellele, et vaikimisi kehtib eeldus, justkui peaks kõik, mida artist laval väidab, olema sulatõde ning siiras, peab see ka siira, tõese ja huvitavana mõjuma. Selleks et usutavus tekiks ja inimesed naerma puhkeksid, harjutavad koomikud suurtes linnades nädalas neli-viis korda. Baltimaade koomikutel seda luksust ei ole. Meie omad peavad leppima mõne üksiku „Open Mic’i“ üritusega kuus.

Nõudlikkusele vaatamata on püstijalakomöödia praegu superpopp. Pole puudust ei publikust ega harrastajatest. See omakorda tähendab, et artisti läbilöögivõimalus on väike. Nagu kinnitas Müürilehe kiirkohtingu-intervjuus Berliinis resideeruv komöödiamuusik Dave Adams, on „komöödias parasjagu käsil ajaloo kõige suurem buum. Võiks isegi öelda, et komöödia on praegu suurem kui live-muusika“*. Usun, et populaarsuse põhjusi on mitu. Vähetähtsaks ei saa pidada tehnilist lihtsust: koomikaks on tarvis vaid tuba, kus saab tule põlema panna, head hulka rahvast ja üht mikrofoni. Paeluv on toosama mainitud elulähedus, võimalus kogeda midagi, mis pakub samastumisvõimalust (kas ja kui palju võib rääkida peavoolu täielikust uussiirustumisest, on hoopis omaette teema, aga ma küll kahtlustan, et midagi selletaolist on aset leidnud). Ja viimaks ning kõige olulisemaks põhjuseks pean naeru vabastavat võimet elu nörritavad ja kohutavadki aspektid talutavaks muuta.

Seetõttu on mõistetav, tervitatav ja rõõmustav, et kirjandusfestivali „HeadRead“ kavva jõudis eelmisel pühapäeval platvormi „Läti naiste stand-up“ üritus, kus viis koomikut nöökisid toredasti naise elu tõsiasju, sh emantsipatsioonikeerdkäike XXI sajandil, armusuhete otsimist ja luhtumist, lähisuhtevägivalda, lastesaamist ja -kasvatamist, raha, olmet. Minu arvates on hea, et skaala eri otstes – üks kõige popim ja teine natuke populaarsusega jännis – asuvad kunstižanrid tihedalt läbi käivad, kuna üksteiselt on neil õppida nii mõndagi.

Nagu näitas läti naiste üritus, võib komöödia nõrgaks küljeks olla teemade vähene mitmekesisus: piirdumine igapäevaelu seikadega, kohtinguäppidega, rahvuse ja vanuse stereotüüpidega. Komöödia võiks kirjanduselt üle võtta laiema teemaringi, kõnelejahäälte mitmekesisuse, vormelite vaheldamise. Näiteks ei toiminud seekord komöödias peaaegu kohustuslikuks saanud crowd­work ehk improvisatsiooniline suhtlus publikuga. Nigeeria juurtega sümpaatse Leadyah’ pöördumistest esirea poole jäi meelde asjaolu, et sakslased on ikka huh-huh-rahvus ja töötute inimestega sõber olla on kuidagi halb. Feministliku ürituse esimestes settides kõlanud kaks (kahjuks ebaõnnestunud) nalja puudega inimeste aadressil olid minu intersektsionaalsele maitsele samuti üllatavad ja võisid lisavõõristust tekitada. Vaata et iga koomiku seti lõpetas entusiastlik fraas „You were the best audience!“ („Te olete parim publik!“), kuigi see rangelt võttes tõde ei olnudki: publik küll naeris, aga hõrenes jõudsalt.

See polnud siiski pelgalt artistide süü, pigem veeretaksin siin kive korraldajate kapsaaeda. Komöödiaskeene toimib harjumuspäraselt õhtusel ajal baarides või klubides, märjukest rüübates, rahulikus ja kiirustamisvabas õhkkonnas. Kloostri Ait oli küll ürituseks väga sobiv, lauad ja lava lõid mõnusa õhustiku ning Läti saatkonna pakutud suupistelaud maitsvate veinide, puuviljade ja juustudega andis hoogu juurde. Ootuspäraselt (popp žanr, popid teemad, popid naised) oli ürituse alguses saal rahvast täis. Kuna aktsioon toimus aga keset tihedat festivalipäeva, kus järgmised põnevad üritused peale pressisid, ning komöödia puhul võõristust tekitaval kellaajal, ilmnes nii skeene reeglitega harjunud esinejate kui ka žanrikauge publiku teatav kohmetus. Ja kui pooleteise tunni pärast oli saali alles jäänud vaid heal juhul pool kuulajatest, oli kohmetus seda tuntavam, kui ilmselgelt hästi harjutanud Futur­mamma pooltühjale saalile hõiskas: „You were a great audience!“. Ehk tasunuks festivali raames mõelda lühematele settidele ja hoogsamale tempole? Tean hästi, kuidas koomikutel on alati olemas sobivad 5-, 7-, 10- või 15-minutisted setid „materjali“, millega nad vastavalt vajadusele žongleerida oskavad.

Ürituse host Kätlin Kaldmaa pakkus jällegi seda, mida oodanuksin kirjanduslikult komöödiaürituselt: ta ei rõhunud rangelt koomikale, vaid tekitas situatsioonilist muhedust, esitades lühikestes vahetekstides tasakaalustatud segu traagilisest ja koomilisest, visates vahele toredat metanaljagi („see ei olnudki nali, see oli lihtsalt võigas lugu“) ja hoides üritust oskuslikult ohjes. Kaldmaa ja Läti naiste kollektiivi juht, kirjanik Inga Gaile olidki ürituse staarid. Nagu Kaldmaalgi, oli Gaile sett temaatiliselt huvitav: ta põikas religiooni aasides esimesse Moosese raamatusse ning kasutas nalja konstrueerimiseks kõlakujundeid. Gaile etteaste oli läbi komponeeritud, kompaktne, üllatav ja jättis lõppedes publikule ülesande, mida koju minnes kohe guugeldada (uurige järele, kes on õed Fokkenid!). Nagu kahtlustasingi, tuleb kirjanduslik praktika naljategemisele kasuks, halba ei tee ka teatav elukogemus ja lihtlabane harjutamine, mis teeb teadupoolest meistriks.

Kirjandus omakorda võiks komöödialt kui žanrilt õppida, kuidas jõuda lugejani, kuidas n-ö pääseda lähemale oma rahvale. Seda ju soovitakse – et loetaks rohkem, et raamat kestaks. Kuna komöödia olemus on olla pidevalt tagasi­sidestatud, on selle tulemuseks kollektiivselt kirjutatud materjal: üheks autoriks koomik ja kriitiliseks toimetajaks publik, kes kiidab või laidab naeru või vaikusega. Kirjanduse tagasisidestamise protsess on palju aeglasem: autor annab publikule juba valmis teksti, mille saatus on olla kiidetud või huvitult kõrvale jäetud. Ja kõik. Tiraažid vähenevad. Sellepärast võiks ühe strateegiana kaaluda teatavat lugejale vastutulemist: komöödiale omaselt harjutamist ja toimetamist, rohkem tagasisidestatult kirjutamist. Võib-olla isegi Eestis õitsva lavaluule skeene nuusutamist? Ehk kutsub komöödia populaarsus kriitiliselt vaagima n-ö elevandiluust tornis loomist? Kas ja kui palju peaks kirjanik arvestama lugeja huvide ja vajadustega? Kui mitut toimetajat võib tarvis olla, kui julgelt kärpida või muuta teksti enne selle trükikotta saatmist?

Kiidan kõvasti festivali „HeadRead“ algatust. Loodan, et ühisharjutamised, ühiskirjutamised, kooslõõpimised ja -lugemised jätkuvad, sest mõtestatud harjutamise tagajärjel saab asi ainult paremaks minna ja kõik osapooled võita.

* Kaisa Ling, Kiirkohting: Dave Adams. – Müürileht 15. XI 2023. https://www.muurileht.ee/kiirkohting-dave-adams/