Eesti saatus, mida määratakse esindusdemokraatia kaudu, taandub arvutamisele 101 piires. Seda on meile viimastel päevadel korduvalt kinnitanud uut võimukoalitsiooni loovate erakondade juhid. Kuigi algselt määravad iga liidetava suuruse justkui valijad, ei pruugi see saabuvale tegelikkusele üldse oluline olla. Toompeale pääsenud saadikutest nii mõnigi kaotab töö käigus meele­kindluse, vahetab kuuluvust ja maailmavaadet. Igal ühekordsel sammul kas siis kriitilisel hääletusel või püsival kolimisel „aknaaluste“ ritta ei pruugi olla otsustavat tähtsust koalitsiooni püsimisele. Aga iga neist avardab ühe ja kitsendab teise grupi valikuvõimalusi, tekitab kiusatusi, rahutust. Üheks nelja-aastaseks tsükliks valijate poolt püsivaks määratud jõuvahekorrad osutuvad iga kord ebakindlaks ja seda teavad asjaosalised ka ette. Sõnades tullakse pärast valimisi võimule ikka neljaks aastaks, kuid peaaegu kunagi see lubadus ei realiseeru. Nii läks nüüdki.

Üksikutele, näiteks neile, kes oma asendusmandaadist ilma jäävad, on lugu traagiline, kuid nii rumal ei tohiks ükski rahvaesindaja ega minister olla, et tähtajalist tööotsa igaveseks peab. Kodanikkonnale on värskelt toimunu igal juhul võit, aga selle mõistmiseks on hea oma kaevikust välja ronida, puhastada pilt heeroldite sõnumitest ja sõja­sarvede hüüust, unustada küsimus, kes on süüdi, kelle omad kelle omadel naha üle kõrvade tõmbasid. Üks on selge, sõnapidamine poliitikas on vaba lõpptähtajaga kaup, sõna võib murduda ja kõik kokkulepped võidakse tühistada ka täiesti juhusliku välise pisiseiga ilmnemisel. Veelgi kiiremini rikneb ainult kaup nimega poliitiline vastutus, mis kaob jäljetult juba 24 tundi pärast selle põuest väljavõtmist.

Siit omakorda kerkib küsimus kodanikele, et mis mõtet on üldse valimistel, kui valijal puudub vähimgi võimalus oma valitut liistul hoida ja sundida teda terve neliaastaku ka antud sõna pidama. Eeskätt käibki see välistuste kohta. Praegu peaks maa olema täis inimesi, kel poliitiline nõu otsas. Neid, kes valisid erakonna X kindlas teadmises, et X on välistanud koostöö Yga. Kuid kohe pärast valimisi toimus välistajate suur üksteiseleidmine, valijad aga oma häält enam kuidagi tagasi võtta ei saanud. Kui aga välistajad on omavahel mõnda aega usinalt koostööd teinud, ilmneb koostöö käigus, et koostöö on siiski välistatud ning leivad tassitakse jälle uutesse kappidesse laiali. Nii peavadki valijad leppima seletusega, et Eesti demokraatias on valija tahe teisejärguline parlamendi aritmeetika kõrval.

On sümboolne, ehkki juhuslik, et USA presidendi Donald Trumpi hale langemine toimus üheaegselt riigikogu sündmustega, mille käigus võimult kõrvaldati Trumpi kõige andunumad matkijad ja imetlejad. Trumpi kui suursäutsuja taustatööta oleks EKRE-l elu niigi iga päevaga raskemaks läinud, sest ilma mõjuka eestkõnelejata kukub kärarikas, verbaalselt agressiivne poliitiline stiil tõenäoliselt kiiresti moest välja. Võib-olla ongi EKRE-le kokkuvõttes parem, et mis juhtuma pidi, juhtus nüüd ja mõningase pauguga, aga mitte hiljem ja vaiksel visinal.

Ise seda kavatsemata viis Jüri Ratas peaministrina, täpsemalt, oma koalitsioonivalikuga valijaskonna peal läbi väärt koolituse. Koolitus jätkub uute valimisteni ning optimist loodab, et haridust tähtsaks pidav rahvas õppust võtab ja kogetu järgmiste valimisteni meeles peab. Esimene poolaeg EKREga läks igatahes asja ette. EKRE ei olnud ka enne 2019. aastat puhas uustulnuk, väikese fraktsiooniga oli parlamendis istutud neli aastat. Seega olid erakonnal olemas kõik võimalused partei tipuosas välja selgitada võimekamad inimesed, kes juhuse saabudes suudaksid ka täitev­võimuga hakkama saada. Kuni EKRE valitsusse kutsumiseni ei olnud aga avalikult teada, kas EKREs seda tööd on tehtud. Selgus, et mitte. Ministrid Helmed said töö tegemisest jutustamisega suurepäraselt hakkama, aga ei ole nendegi puhul nimetada erilisi saavutusi, tegusid, mis just tänu nende võimekusele tehtud said.

Ühena on viidatud pikaajalise laenutabu murdmisele. Odava laenuraha järele kriisi tagajärgede leevendamiseks oleks haaranud sel korral iga koalitsioon, sealhulgas siis, kui rahandusminister olnuks reformierakondlane. Muude EKRE ministritega aga käis kaasas kas jama jama otsa või siis täielik saamatus ja vaikus. Ehk Kaimar Karu erandiga, kuid tema puhul näitas erakond avalikult oma arusaama, et oskused on tähtsusetud, loeb vaid parteiline kuuluvus ja lojaalsus.

Kokkuvõttes oli koolituse esimese poolaja saak järeldus, et pole vähimatki mõtet anda valimistel häält erakonnale, kellel ei ole suurte sõnade kõrvale ette näidata poliitiliste plaanide elluviijaid valitsuses. Samuti koorus välja see, et enda välja mõeldud süvariigi ümberkorraldamise asemel EKRE ministrid oma saamatusega pigem süvendasid süvariiklust. Sest saamatu minister paneb ametnikud sundolukorda, riigi asi tuleb ju ära ajada ka siis, kui minister ei kuule ega näe. Kui süvariik peaks tähendama professionaalset, kõrge eetilise standardiga ja motiveeritud ametnikkonda, siis sellisest on igale ühiskonnale ja riigile palju kasu. Isegi kõige andunum rahvuslane peaks olema viimase kahe aasta jooksul kahtlema hakanud, kas Eesti asja ajamine ikka on mõttekas, kui selle sisuks on ainult õõnsad sõjahüüud.

Eelöeldust peaks järelduma, et nüüd, kui valitsus tuleb EKRE-vaba, saabub õnn õuele ja Eestil hakkab hea. Ei hakka. Enne uut tõusu tuleb ikka põhjas ära käia ja just selleks ongi valijaile ette nähtud koolituse teine poolaeg nn vanade suurparteide juhtimisel. Värskelt õpitu ütleb, et asjaarmastajatel ei tule riigi juhtimine ikka üldse välja. Paraku ei järeldu sellest, et end poliitikas põlisteks professionaalideks nimetavatel staažikatel parteitöötajatel see kuidagi paremini välja kukuks.

Võim on sõltuvushaigus ning kui viimased kaks aastat möllati võimukõrtsis kärarikkalt, siis järgmised kaks aastat tiksutakse vaiksemalt ja viisakamalt, aga ikka unustades, et kojumineku aeg on ammu käes. Võimalik, et kui lähipäevil rahvale ka uue valitsuse isikkoosseisu tutvustatakse, saab publik mõne meeldiva üllatuse osaliseks, kuid selle tõenäosus on väike, sest teenekaid professionaale koos oma õigustatud ootustega tungleb portfellilaua ümber juba liiga palju, selleks et mõnele säravale uustulnukale vaba plats leida.

Meenutuseks. Reformierakonna uus enesetõestamine algas aastate eest kohe pärast Andrus Ansipi lahkumist. Paljudel oli võimalus, kuid kas ühtki neil aastatel valitsuses ametit pidanud ja nüüdki poliitiliselt aktiivset reformierakondlast on võimalik mälus seostada mingi suure ja õnnestunud reformiga? Ega hästi ei ole, sest enne võimu äraandmist Keskerakonnale tegeldi ju peenhäälestusega valmis riigis, kus kõik on nii korras, et kogu juhtimine peabki seisnema vaid toimuva heatahtliku pilguga paitamises kõrgemalt vaatluspostilt. Mis võiks panna lootma, et opositsioonis karastumine on teinud kunagistest ja peagi taas ministritest nagu Hanno Pevkur, Keit Pentus-Rosimannus jt uued inimesed uute teadmiste ja oskustega?

Nüüd on koalitsioonikõneluste pidajad korduvalt avalikkusele kinnitanud, et koalitsioonileping tuleb üldsõnaline. Sellest järeldub ka üldsõnaline valitsemine ehk kõige jätmine nii kuis oli ja on. Ma küll kahtlen, kas üldsõnalisuses on Jüri Ratta tasemelt kõrgemale kvaliteedihüpet üldse võimalik teha, aga lootma peab, et väheneb sõnavahu tootmismaht ning garneering lillede ja tortide kujul.

Koolituse teine poolaeg tuleb tüütu. Võim, poliitiline klass ja kartell isoleerib end ühiskonnas toimuvast veelgi enam ja liigub samm-sammult oma põhiseadusliku mandaadi täieliku tühistamise poole. Ja kuigi eesmärk on oma võimu taastootmise kindlustamine, avatakse tee aina laiemalt uutele tulijatele, olgu nad praegu reitinguga või ilma. Vaevalt et midagi revolutsioonilist juhtuma hakkab, selleks ei ole madruseid piisavalt, kuid koolituse lõpuks saavad kõik usinad õppurid selgeks lihtsa tõe: ringmajandus ja taaskasutus on mujal head, kuid parteid ja nende veteranid lõputuks taaskasutuseks siiski ei kõlba.