Ugala teatri „Meie klass“, autor Tadeusz Słobodzianek, tõlkija Hendrik Lindepuu, lavastaja Tanel Jonas, kunstnik Kristjan Suits, muusikaline kujundaja Peeter Konovalov, liikumisjuht Rauno Zubko, valguskujundaja Mari-Riin Paavo. Mängivad Klaudia Tiitsmaa, Jaana Kena, Terje Pennie, Alden Kirss, Jass Kalev Mäe, Rait Õunapuu, Margus Tabor, Tarvo Vridolin, Aarne Soro ja Peeter Jürgens. Esietendus 16. IX Ugala teatri väikeses saalis.

Kui vaadelda Ugala teatri paari viimase aasta mängukava, on kahtlemata tegu isikupärase, terava, kompromissitu repertuaarivalikuga. Teemadeks ja märksõnadeks lähisuhtevägivald, hoiatusdraama, ängiteraapia, maailma hulluse peegeldamine …

Nimetan seitse lavastust: „Kui sa tuled, too mul lilli“ (autorid-lavastajad Liis Aedmaa ja Laura Kalle, 2021), Florian Zelleri „Ema“ (lavastaja Tanel Jonas, 2021), Andrew Bowelli „Kuhu sa jäid?“ (Sander Pukk, 2022), Robert Icke „Arst“ (Taago Tubin, 2022), rühmatöö „Kolm ahvi“ (Ringo Ramul, 2022), Phillip McMahoni „Tule õige koju“ (Johan Elm, 2022), Yorgos Lanthimose ja Roos Lisette Parmase „Head lapsed“ (Ringo Ramul, 2023). Mu eesmärk ei ole seitset ühe hoobiga hinnata, võrrelda ega vaagida. Toonitan vaid, et niisuguste materjalide vastuvõtt võib olla ülimalt isiklik, sestap ka poleemiline. Ent see ei pruugi 100 protsenti sõltuda lavastusest, kui määravaks saab hoopis vaataja valuläve kõrgus-madalus.

Näiteks mu vastukaja lavastusele „Kolm ahvi“, kus oma arust ironiseerisin ennekõike iseenda üle:* mu abitus teatrisaalis lavastuse (s)ees võrsus heitumusest vägivalla suhtes. Sedalaadi hirm, et enda psüühika puruneb kildudeks, ületab ratsionaalsuse piirid. Ma ei usu, ei usalda äraleierdatud sõna „mugavus­tsoon“, ma ei eelda, et teatris oleks mugavus üldse mõeldav. Ent vaistlik lootus teatrisaalis vaimselt terveks jääda on midagi muud kui „ebamugavus“. Näiteks lavastusele „Tule õige koju“ ei suutnudki ma vastukaja kirjutada, kuigi olin lubanud: lahtine kirst laval seostus niivõrd halvavalt lähedase inimese surmaga, et blokeeris vastuvõtuvõime täiesti. Terava pingeväljaga lavastus „Head lapsed“ kompas ja torkis samuti taluvuse piire, tõele au andes oli „Kolm ahvi“ andnud tõhusa eelkarastuse, aga teist korda vaadata ei suudaks. Põhjus ei peitu lavastuses, vaid vaatajas.

Palun vabandust nii subjektiivse sissejuhatuse pärast. Kas see seostub ka Ugala teatri uuslavastusega „Meie klass“? Jah ja ei. Aga pigem ei. Poola kirjaniku Tadeusz Słobodzianeki „Meie klass“ Tanel Jonase lavastuses on karm lugu kurjusest, julmusest, vägivallast, võimust, ajaloost. Inimlikkusest. Karm, aga mitte katkitegev.

Samal päeval, 16. septembril esietendusid Ugalas „Meie klass“ ja Vanemuises Tom Stoppardi „Leopoldstadt“, 2023. aastal tähistas see kuupäev juudi kalendris uusaastat. Mõjusad näidendid Poola ja Austria juutide saatusest on lavale kutsunud ümbritsev aeg ja sõda.

Mu vastukaja põhineb 23. septembri „Meie klassi“ etenduse elamuselaengul. Kümme klassikaaslast (allusioon kümne käsuga, mida tekstis tähendusrikkalt mainitakse!) viibivad kõik algusest lõpuni laval. Kümne näitleja ansamblimäng on kantud sedavõrd tugevast, intensiivsest, katkematust tervikutunnetusest, et lausa võimatu oleks kedagi eraldi portreteerida, kuigi kiita on põhjust igaüht.

Igal rollil, tegelasel on oma saatus, tähetund, murdepunkt. Osalised laval ehk klassis on Dora – Klaudia Tiitsmaa, Zocha – Jaana Kena, Rachelka, hiljem Marianna – Terje Pennie, Jakub Katz – Alden Kirss, Rysiek – Jass Kalev Mäe, Menachem – Rait Õunapuu, Zygmunt – Margus Tabor, Heniek – Tarvo Vridolin, Wladek – Aarne Soro, Abram – Peeter Jürgens. Klass kui koondportree, seda toonitab ka lavastuse stiilne plakat. Klass kui kooseksisteerimise mudel, sest klassikaaslasi ei valita, seejuures tingib eakaaslus ka saatusekaasluse, tuleb läbida sünniaastast tingitud ajaloosündmused.

Antud juhul on klassis koos poolakad ja juudid, mis aimub esialgu nimede kõlast, kuni klaar piir tõmmatakse palvetunnis. Tegelaste sünniaasta on 1919 või 1920, osatäitjad aga Ugala trupi vanimast näitlejast noorimateni, mis võimendab klassivendade ja õdedega toimuva ajatuks üldistuseks, tasakaalus ajalooliste sündmuste ja aastaarvude dokumentaalsusega. Rääkimata põlvkondade koosmängu olulisusest.

Kristjan Suitsu stsenograafia on esmapilgul väga konkreetne: klappidega koolipingid ja lauad. Ent klassiruumis mööbli liigutamine muudab nii tegevuspaiku kui ka õhustikku, loob vajalikud misanstseenid. Seejuures jääb alles klassiruum kui kokkukuuluvuse paik. Erakordselt mõjuvaks saab vägivallastseenide läbivalt tinglik lahendus: peksmised ja piinamised üksnes lauaklappide kolina kaudu, reaalsete puudutusteta, löögid peegeldumas kehakeeles ja miimikas, võpatustes, vankumistes, kukkumistes; samuti ohvri sisemonoloogilises mõtteprotsessis, ühtaegu pihtimuslikus ja irduvas. Näiteks Jakub Katzi (Alden Kirss) lootusetu ja kirglik püüd leida pidet koolitarkusest, klammerduda Archi­medese seaduse külge. Esimene vägivallarituaal laval puhkebki ootamatult, hasartse julma koolikiusamise kui olemusliku kurjuse ennustusena. Stiilipuhas on näitlejate hääle­kasutus, karjete ja sosina kontrastid. Läbiv ja läbimõeldud rituaalsus vabastab lavailma vähimastki olustikulisusest.

Hallikaspruunid kostüümid toonitavad anonüümsust, koolivormi isikupäratust, aga ka vanade fotode koloriiti. Kui Dora (Klaudia Tiitsmaa) ühel hetkel jääbki kombineeväele, äratab tema haprus kaastunnet, meeleliigutust. Nii punane kui ka valge värv torkab silma märgina võimu(vahetuse)st, punane ja valge ligistikku viitavad kõnekalt Poola lipule. Kujutlusvõimet käivitab ja ergastab seegi, et rekvisiite mängus peaaegu ei ole, erandiks kirjad ja raamatud.

Vaheajal arutasime teatrikaaslasega sedasama taluvuse piiri: kas teises vaatuses juhtub see, et kaob hingejõud kaasa elada ja ainus võimalus on kaitsekiht peale tõmmata? Sest ränk massimõrv, 1941. aasta Jedwabne pogromm on küll möödas, aga koonduslaagrite õudused alles ees.

Autor Tadeusz Słobodzianek on näidendi komponeerinud targalt, vaataja vastuvõtuvõime piire tajudes. Teises vaatuses miski helistikus muutub, koos ajaga, tekib repliike, milles välgatab võllahuumor: mitte just leevenduse, kuid selgineva kõrvalpilguna siiski. Koos võimuvahetustega kobrutab kohanemise teema. Kõik kümme klassikaaslast saavad autorilt võimaluse elada oma elu lõpuni, tulgu see lõpp siis kahekümne ühe-kahe või kaheksakümne kahe-kolme aastaselt. Oma nime ja elu­daatumid kirjutab iga õpilane ise kriidiga koolilauale nagu tahvlile, millest saab hauatähis.

Meenub lause poola näitekirjaniku Sławomir Mrožeki „Emigrantidest“: „Võimu ees on kõik võrdsed.“ Otsekui vastuseks jõuab „Meie klass“ tõdemuseni, mitte otsesõnu, ent seda tähenduslikumalt: surma ees on kõik võrdsed. Illusioon surematusest kui kurjuse üks lätteid.

Miski „Meie klassi“ atmosfääris meenutas Elmo Nüganeni lavastust „Tõde ja õigus. Teine osa“ (Tallinna Linnateater, 2005). Poola hümn, aastaarvud klassitahvlil, aga kindlasti ka Margus Tabori osalus. Tabor üllatab „Meie klassis“ sarmi absoluutse teisenemisega, ajapikku aina vilunuma ja veendunuma kollaborandi Zygmunti roll ei sisalda milligrammigi tuttavlikku huumorit. Kohanemine vägivallaga, üksteise peale kaebamise talumatu kergus, siirus ja hirm ning eneseõigustus küsimuses „aga mida ma sain teha …“ on üks refräänmotiive. Korraks kõlab laval viide neljale musketärile, mis mõjub otsekui improvisatsioon, ehkki ei ole: järje­pidevus Tanel Jonase lavastusega „Kolm musketäri“ rõhutab veelgi reetmise ja ustavuse mõõdet.

Tegelaste saatustest moodustuvad sugestiivsed novellid, mis tervikuks liituvad. Näiteks Menachemi (Rait Õunapuu) ja Zocha (Jaana Kena) Majakovski luuletuse uljas deklamatsioon ja allaheitlik pantomiim. Või Wladeki (Aarne Soro) ja Rachelka, ümber ristituna Marianna (Terje Pennie) külma hoovusega abielu, mis viib jälle, mitte esmakordselt, klassivennatapuni. Traagilis-fanaatilise Rysieki (Jass Kalev Mäe) kokkupõrkes Wladekiga viirastus ühisosa Vahur Afanasjevi „Serafima ja Bogdani“ kättemaksusaagaga. Või Henieki (Tarvo Vridolin) käänuline vaimulikutee: lõikav-valus on paus, mis kumiseb õhus, kui Heniek on lausunud viienda käsu.

Mõtlemapaneva värvingu lisab tegelaste vananemine, inimlik lootus, tahe, oskus unustada: kõige ilmekamalt paotub see nii Zocha kui ka Marianne-­Rachelka monoloogides vanadekodus kogetud mugavusest ja vabadusetundest. Ei mingit moraliseerivat nooti autorilt, just seetõttu jääbki kriipima.

Tõeliselt liigutav finaal on Peeter Jürgensi päralt – tema tegelane Abram läheb juba varakult ära Ameerikasse, pääsedes õudustest. Abrami kirjadest ei kao soov hoida sidet klassikaaslastega. Abramil on kaks monoloogi, mis koosnevad nimedest – esmalt palju hukkunud sugulaste nimesid, lõpuks aga lausa müütiline tohutu hulk järeltulijate nimesid. See lõppematu loetelu tuletas meelde muusikali „Viiuldaja katusel“ kosjamoor Jente meeleheitlikku ja vaprat lootust, et juudid ei sure iial välja, kui tema nad kõik paari paneb. Abrami kirjas paotub see tõeline surematus, mis ei suubu kurjusesse, vaid hoiab ja jätkab elu. Peeter Jürgens vahendab seda liigutava hellusega.

Lavastust „Meie klass“ raamistab koolialguse värsike: „Värvukeste sädin erk ja kraps: kuhu lähed, kulla laps? / Naerab laps ega sädinast hooli: kool nüüd algab ja mina lähen kooli.“ Selle alguses kõlanud luuletuse kordamine lõpus on mitmetähenduslik. Kooliminek võib tähistada mälestust lapsepõlvest, nooruse süütusest – või hoopis lohutut nukrust, et koolitee algab ikka ja jälle otsast peale, aga inimesed ei suuda ajaloost mitte kui midagi õppida.

Abrami kirjas klassiõele, kui nemad kaks veel viimastena elus, on lause: „Ma kirjutan Sulle, et Sa ei tunneks end üksi siin arusaamatus maailmas.“ Just selle lause südamlikkus haakub Tanel Jonase lavastuse sõnumiga, „Meie klass“ puudutab ja tervendab hinge.

* Pille-Riin Purje, Kus on su kodu, neljas ahv? – Sirp 21. X 2022.