Jaanuari peetakse kontserdikorralduse vaates kehvaks kuuks: publik tahtvat pärast advendi-, jõulu- ja aastavahetuskontserte natuke hinge tõmmata. Siiski polnud jaanuaris sugugi vähe muusika­sündmusi, mitmelgi korral sattus kutsuvaid kontserte lausa samale päevale.

Kui tihti on samal kuul toimuvatel kontsertidel läbiv joon – tähistatakse mõne helilooja sünniaastapäeva või mõnd püha –, siis jaanuaris ma ühtset teemat ei täheldanud. Küll aga sattus nii esitatud muusika autorite kui ka interpreetide hulka palju ameeriklasi. Enamik kontsertidest, mida kuulasin, anti aga Estonia kontserdisaalis – seda saab muidugi põhjendada ka mu klassikalise muusika eelistusega.

Aasta esimene kontsert viis jaanuari­kuisest pakasest hubasesse keldrisse, kui kontserdiaasta avas džässiklubi Philly Joe’s. Kolme setiga maratonkontserdil astus üles traktorimudeli järgi nime saanud ansambel T-40, kuhu kuuluvad Reigo Ahven, Raul Ukareda, Argo Toomel ja Ülo Krigul. Kolmekuningapäevast inspireerituna mängiti kolme bluusikuninga Albert Kingi, B. B. Kingi ja Freddie Kingi muusikat. Ahvena sõnul „ei ole bluus kontsertmuusika, vaid elustiil, millest tuleb lasta end puudutada“ ning seda oli kontserdil ka tunda. Lavalolijad nautisid koos musitseerimist ning tekkis tunne, nagu osaleks ka publik jämmimisel. Sellest, mida mängiti, avaldas rohkem muljet, kuidas mängiti: muusikud olid üksteisega pidevalt kontaktis ning andsid vastastikku võimaluse soolodega särada, ometi jäi mulje, nagu mängiksid pillid hoopis muusikutel, mitte vastupidi. Ansambel ei musitseerinud publikule, vaid eelkõige ise­endale ning seetõttu sain kuulajana veel suurema elamuse. Publiku soe vastuvõtt pani Reigo Ahvena lubama, et T-40 astub džässiklubis üles ka edaspidi.

Neljaliikmelise ansambli koosmusitseerimist sain nautida ka Argentina tangomuusikat kuulates. Eesti Kontsert korraldas vaid aasta tegutsenud ansamblile Fuego Sur kontserdimajades pisikese Eesti tuuri. Eesti Kontsert on muusikutele kindlasti turvaline ja usaldusväärne korraldaja, aga Estonia kontserdisaal jäi isegi hämara valgustusega kohati liiga akadeemiliseks. Ma ei taha väita, et Fuego Suri muusikud ei vääri samamoodi esinemist suurtes kontserdimajades, ülikond seljas, aga ilmselt kuskil hubases keldribaaris oleks kontsert olnud veelgi elamuslikum. Kahju, et Eesti Kontserdile ei kuulu mõni selline ruum.

Mitmeski teoses oli ansambel kaasanud vokalist Thomas Troncozo, kes on kahtlemata väga võimsa häälematerjaliga, aga tema žestid ja maneerid olid äärmiselt ülepaisutatud: kui laulus kõlas sõna „corazón“, pidi sellega ilmtingimata kaasnema käe rinnale surumine. Suurema elamuse andsid teosed, mida esitas vaid ansambel Fuego Sur. Vokaalsolist ja tangotantsijad hakkasid ansamblit varjutama ning panid selle saatebändi rolli. Instrumentalistid olid aga äärmiselt virtuoossed ja oleksin pigem terve kontserdi jälginud vaid nende mõnusat lavadünaamikat ja koosmusitseerimist.

Oma kontserdile oli kaasanud tantsijad ka Eesti Rahvusmeeskoor, kes esitas Carlo Gesualdo madrigale. Rahvusmeeskoori kontserti eristas ülejäänutest tugevasti pooltühi kontserdisaal. Kui teistel kontsertidel olid Estonia kontserdisaali koridorid rahvast täis, siis nüüd tundus tühjas fuajees uluvat tuul. Vähese publiku tõttu oli esimene toolirida jäetud lavast kaugemale ning viimaste ridade ette pandud sirm, et natukenegi publikut kokku tõmmata. Mind kui digimugavustega harjunud inimest häiris ka see, et polnud võimalik digitaalset kavalehte alla laadida. Tekib küsimus, miks on ERSO kontsertidel täismajad ja kavalehed veebist alla­laaditavad, aga Eesti Kontserdi perekonda kuuluv Eesti Rahvusmeeskoor on nagu vaeslaps. Rahvusmeeskoor on kuuldavasti välismaistel kontserdilavadel väga hinnatud, aga siinsele publikule ei turundata rahvusmeeskoori väärtust ja olulisust piisavalt, et eestlased oskaksid maailma suurimat professionaalset meeskoori hinnata. Mis motivatsioon peaks olema meestel proovisaalis pingutada ja kontserdisaalis oma parim anda, kui seda Eestis keegi kuulamas ei ole?

Meeskoor kõlas kontserdil siiski meeldivalt ning esitas Gesualdo muusikat pehmelt ja nõtkelt. Teoste lõppudes oli eriti kuulda, kuidas kõik viiskümmend meest puhast intonatsiooni taotledes üksteist aktiivselt kuulavad. Omaette küsimus on, kas sellist muusikat peab esitama just terve suur meeskoor. Huvitav oleks kuulda, kuidas vanamuusikat laulaks valitud liikmetega kammerlikum koosseis.

Kuna madrigale esitati ilma vahe­aplausideta, hakkas häirima dirigent Mikk Üleoja liigne häälte andmine, kui ta laulis mitu korda järjest meestele ette terve esimese käigu või pika kolmkõla. Olen kindel, et professionaalsele koorile piisab toonikanoodist ning mõnelgi juhul oleks toiminud attacca-üleminekud.

Naiskoorilaul kõlas Arvo Pärdi keskuses, kus USAst pärit naiskoor Mägi Ensemble tõi ettekandele Baltimaade heliloojate teoseid. On tõesti imetlusväärne, kuidas ansambli ameeriklasest dirigent viib tänu eesti kultuuri huvile eesti muusikat laia maailma. Miks ta seda teeb, saab lugeda Sirbist Anne Aavikule antud intervjuust.¹ Peale Arvo Pärdi ja Ester Mägi laulude esitati suures osas noorte naisheliloojate teoseid. Nii repertuaarivalik kui ka koori kõla ja koosseis tekitasid paralleele meie kammernaiskooriga Sireen. Tuleb välja, et Eesti harrastuskooride tase on võrreldav USA professionaalsete kooride tasemega. Kontsert jättis tunde, et maailm on korraga nii suur ja nii väike. Neidsamu eesti heliloojate laule, mida siin lauldakse ja hinnatakse, lauldakse ka teisel pool ookeani – meie emakeeles. Dirigent Heather MacLaughlin Garbes oli oma sõnavõtus pisarateni liigutatud, et saab olla osa meie kultuurist ja pälvis siinselt publikult nii sooja vastuvõtu.

Eesti nime viib laia maailma ka Eesti Festivaliorkester, kes andis vahelduseks suvisele Pärnule nüüd kontserdi ka talvises Tallinnas. Kavva võetud Pjotr Tšaikovski esimene sümfoonia „Talveunelmad“ sobis jaanuarikuu kontserdile suurepäraselt. Muidugi on nende kontserdiga seotud kõrged ootused, mida päriselt ei täidetud, nagu leiab Sirbi arvustuses ka Kai Kiiv.² Jah, kindlasti tase järgmiste kontsertidega tõuseb, kuid ise panin tähele orkestrantide juba tekkinud üheshingamist – ning millise õhinaga nad musitseerisid!

Teine orkester, mille kontsertidelt ootan alati palju, on Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, kellega koos olid sel korral laval EMTA orkestrandid. Ilmselt selle tõttu ei saanud publik kuulda klassikalist ja juba tuttavat ERSO kõla. Rõõmu teeb, et ERSO ees jätkab endiselt dirigent Olari Elts, kellega sügisel lepingut pikendati. Kunstilise juhina oli ta taas kokku pannud suurepärase kava kahe XX sajandi helilooja, Lepo Sumera ja Philip Glassi neljanda sümfooniaga. Mõlema helilooja teost on lihtne kuulata. Sumera muusika on laiema publikuni jõudnud samuti ERSO osalusega Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi lavastuse „Macbeth“ kaudu. Glassi muusika mõjub meditatiivselt ning rütm hakkab tahtmatult kuulajas tukslema, korduv meloodia jääb meelde ja paneb mõttes kaasa ümisema.

Hirm jaanuarikuu kontserdipubliku vähese aktiivsuse pärast oli vähemalt minu valitud kontsertidel asjatu, kui muidugi välja arvata juba mainitud rahvusmeeskoori kontsert.

1 Anne Aavik, Ester Mägilt on seniajani palju õppida. – Sirp 12. I 2024.

2 Kai Kiiv, Head orkestrid 200, palun! – Sirp 26. I 2024.