Kontsert „Tšellariton“ 9. XI Nõmme Rahu kirikus. Tšellariton ehk Marten Meibaum (vokaal, tšello, orel). Kavas Marten Meibaumi uudislooming, eestikeelsete laulude seaded, teosed ühele ja mitmele pillile.
9. detsembril sain valida mitme kirikukontserdi vahel. Peale jäi uudishimu ja seadsin sammud Nõmme Rahu kirikusse, sest seal pidi üles astuma muusik Tšellariton, keda ma polnud varem kuulama juhtunud. Kontserdikuulutus Facebookis teatas, et Tšellariton – üks mees, kolm pilli – pakub kuulata oma ehk Marten Meibaumi uudisloomingut, eestikeelsete laulude seadeid, teoseid ühele ja mitmele pillile ning vähemalt kahel korral saavad kuulajad ka kaasa laulda. Üllatusin, et see kõik lubati mahutada vaid 45 minuti sisse.
Kui kirikusse astusin, olid kuulajate saabumise taustaks mõeldud oreliimprovisatsioonid juba alanud. Kasutasin võimalust ja kirjutasin soovisedelile oma lemmikjõululaulu pealkirja, et selle teemal oreliimprovisatsiooni kuulda, ja haarasin ukse juurest kaasa kavavoldiku.
Kontserdi kava oli ebaühtlane ja eklektiline. Lihtsama koega eestikeelsed laulud nagu Riine Pajusaare „Ma otsisin Sind“ ja Raivo Kõrgemäe „See väike maa“, mille puhul Tšellariton oma kunstnikunimele vastavalt laulis (baritoni hääleliigi alla mahtuvalt) ning end tšellol saatis, vaheldusid muusikaliselt nõudlikuma repertuaariga. Meibaum oli repertuaari enda jaoks veelgi keerukamaks teinud, mängides Nicolaus Bruhnsi loos „Mein Herz ist bereit“ ehk „Mu süda on kindel“ korraga nii tšellot kui ka orelit (jalgadega pedaale vajutades) ning samal ajal lauldes. Tulemus oli korralikul tasemel, mis osutab eelkõige väga heale koordinatsioonile, aga tekitas ikkagi küsimusi.
Žongleerides korraga kolme partiiga, omandas Meibaumi sooritus paratamatult mõningase mehaanilisuse, mida oleks (loodetavasti) saanud vältida, kui ta oleks keskendunud neist vaid ühele (või kahele). Lõppude lõpuks on tähelepanu nii esineja kui ka kuulaja kõige hinnalisem ressurss, mille väärtus jagamise puhul kahjuks väheneb. Selleks et pausid kannaksid ja teoste esitamisel oleks võimalik rakendada mõtestatud dünaamikat, peab esitajal ja kuulajal jääma aega (vahel sõna otseses mõttes!) hinge tõmmata. Tšellariton selleks aga ei endale ega publikule teose kõlamise jooksul mahti ei andnud. Lõõgastuse aseaineks kujunesid kontserdikorralduslikud pausid, mil oreli taga istunud Meibaum valmistus järgmiseks numbriks, kus tal tuli püsti seistes tšellot mängida, ning kinnitas oma keha külge selleks puhuks spetsiaalse rihma.
Järgmine muusikaliselt huvitavam number pani ärksalt kõrvu kikitama, sest Tšellariton oli omavahel kombineerinud Ülo Vinteri „Laulu Põhjamaast“ ja selle saatepartiiks Johann Sebastian Bachi prelüüdi soolotšellole süidist nr 1 G-duur katalooginumbriga BWV 1007. Siingi kippus Meibaum pakutavat rooga üle soolama, transponeerides „Laulu Põhjamaast“ korduva salmiosa vastavalt tšellosüidi harmooniajärgnevusele vahepeal tükk maad madalamale, et seejärel laulu lõpuks põhihelistikku naasta, utsitades kuulajaid kaasa laulma ja hõigates neile rea alguse laulusõnu ette.
Sel kombel esitatud versioonis ei jäänud ruumi vahemänguks, aga arvan, et just instrumentaalse vahemänguna oleks tšellosüidi prelüüdi kõnealune osa leidnud parima lahenduse ning tükeldatud mulje asemel oleks „Laul Põhjamaast“ mõjunud terviklikuna. Seekord mõjus see Bachi ja Vinteri teoste kombinatsioon pisut tahumatuna, kuid mõningase lihvimise korral võib neid teoseid lõimides tulemuseks saada päris põneva töötluse. (Ääremärkusena soovitan Marten Meibaumil tutvuda sellega, kuidas tema džässmuusikutest kolleegid Joel Remmeli triost festivalil „Jõulujazz“ mõned eesti ja soome klassikalise muusika kullafondi kuuluvad teosed pea peale pöörasid. Ehk on neilt stiili- ja ajastuülese arranžeerimise vallas mõndagi õppida.)
Järgnesid oreliimprovisatsioonid kuulajate pakutud lemmikjõululaulude ainetel, mis olid samuti omavahel kokku segatud, ning siis kõlaski lõpulaul „Nüid ingvad inimesed“ (rahvalik viis Heinrich Isaaci ainetel). Kavavoldikust võis lugeda, et Heinrich Isaaci pala on Marten esitanud koos Kiili vanamuusikaansambliga ning seda lugu lauldes näiski ta end (vähemalt vokaalselt) kodusemalt tundvat kui eelnenud kava esitades.
Kontserdi „siit nurgast ja sealt nurgast keskpõrandale kokku“ ehk põhimõtte „igaühele midagi“ järgi koostatud kava jättis mu võrdlemisi nõutuks. Üksteisest stiililt väga kaugeid teoseid ühte põimides tuleks hoolikalt läbi mõelda, kuidas neid siduda – ainult esitaja isik ei pruugi olla piisavalt veenev ühisnimetaja.
Selleks korraks oli kontsert läbi. Publik plaksutas viisakalt, sooviti rahulikke jõule ja mindi laiali.