Eesti Filharmoonia Kammerkoor, ERSO ja solistid Paul Hillieri juhatusel Estonias
2. XI, kavas Vaughan Williams ja Fauré.
Ka kolm kontserdikorraldajat võivad hästi koos töötada. Nii juhtus 2. XI Estonia kontserdisaalis (Eesti Kontsert), kus hingedepäeva märkisid Paul Hillier ja Eesti Filharmoonia Kammerkoor (Tallinna Filharmoonia) ning ERSO. Kavas olid dramatismist puudutamata, rahulikult kulgev päevakohane muusika möödunud sajandi algusest.
Ralph Vaughan Williamsi (1872 ? 1958) põnevalt antifooniline teos topelt keelpilliorkestrile ja keelpillikvartetile ?Fantaasia Thomas Tallise teemale?, mille lõplik variant valmis 1919, tekitas momentaanselt katedraalse õhkkonna, mis jäi kestma kogu kontserdi vältel. ?Fantaasia? esmaesitus toimuski Gloucesteri katedraalis, kus kajaefekt kindlasti eriti mõjuv, ja partituurgi nõuab orkestrigruppide asetamist üksteisest nii kaugele kui võimalik. Vaatamata asjaolule, et ERSO keelpilliorkestri rühmad-ansamblid olid laval nii üksteise lähedal kui võimalik, oli efekt selgelt tajutav ning esitajad demonstreerisid suurepärast kõlakultuuri kõigis kombinatsioonides ning ansamblilist meisterlikkust. Meie kontserdipublik peaks veel hästi mäletama neid ERSO kontsertide heatahtlikke arvustusi, mis reeglina lõppesid konstateeringutega, et muidu hea kontsert, aga keelpillide kõla ja intonatsioon võinuksid olla pisut paremad. Need ajad on nüüd möödas ja vähemalt professionaalne stabiilsus ning esituslik aktiivsus on fakt.
Sama autori ?Viis müstilist laulu? (1911) XVII sajandi liberaalse poeedi Georg Herberti tekstidele esitas bariton Stephan Loges. Georg Herberti hõiskavad luuletused (?Kirikud peavad psalme hõiskama…?) on Vaughan Williams rahulikult voolavasse muusikakeelde tõlkinud ning esitati mõnusalt voolava vokaali ja sametise tämbriga baritoni poolt koori ning orkestri tasakaalustatud toel.
Kontserdi planeeritud peateoseks tuleb lugeda hingedepäeva tõttu muidugi Gabriel Fauré (1845 ? 1924) ?Reekviemi? op. 48 ettekannet. Fauré aktsentueerib oma loome ?Reekviemi? kanoonilistes tekstides sisalduvale igavesele rahule ja paradiisi lootusele ning ka Libera me dramaatiline kohtumõistmise hirm lõpeb samas lootusega igavesele rahule. Et prantslased ei karda olla ka pisut jumalavallatud (meenutame Poulenci jalgpalluritest ingleid), siis on Faurégi teatanud, et ?Reekviemi? kirjutas ta ?lihtsalt niisama, lõbu pärast?. Küllap nii üks kui teine on oma väljaütlemistes soovinud épater les bourgeois, jäädes loomuldasa siiski jumalakartlikuks nii elus kui loomingus.
Fauré ?Reekviemi? ettekande probleemiks saab alati asjaolu, et teoses peaaegu puudub dünaamiline dramaturgia ning autori viisirikas harmooniline jutustus nõuab valiku tegemist, et pälvida kuulajate tähelepanu. Enamasti on võitnud need kammerlikud ettekanded, kus rõhk on asetatud instrumentaalsetele tämbritele ja vaimustavatele pianissimo?tele, mida partituurist leida võib. Seekordse ettekande kuulamiskulminatsioonid olid siis, kui toimusid Kaia Urbi etteasted. Tunnistan kohe, et see polnud esmakordne, kui tema isikupärane hääletämber ning interpretatsioon on mind seljatanud ? viimati toimis sama efekt möödunud suvel Poulenci ?Gloria?ga? Pärnus.
Stephan Loges mõjus ?Reekviemis? pisut ettevaatlikumana kui Vaughan Williamsi müstilistes lauludes ? millest tingituna, seda teab ta ehk ise paremini. Maestro Paul Hillier tegeles ampluaast johtuvalt enamjaolt vokaaliga, kuid nendes teostes, ka vokaalses keelpilliorkestris, on see teguviis igati põhjendatud, kusjuures ansambel ja esitusaparaadi tasakaal olid küll absoluutselt paigas. ?Tähtpäevatu? kontserdi puhul ütleks, et kava oli üheplaaniline, aga hingedepäeval see-eest hästi sobilik.
Eesti Barokksolistid Kadriorus
?Akadeemiline kammermuusika?:
Eesti Barokksolistid Kadrioru lossis 7. XI,
kavas Händel, Corelli, Bach, Vivaldi.
1989. aastal loodi ansambel Eesti Barokksolistid, mille asutajaks ja juhiks on Grigori Maltizov. Ootamatult selgub aga, et tegutsetud on juba 15 aastat. Meie kontserdilavadel, tundub, et ei ole neid küll sageli välja hõigatud, kuid ilmunud on seitse CD-d ja kaheksas on valmimas ning jagub välismaiseid arvustusigi. Heliplaatide nimed kannavad endas tippbarokki: Frescobaldi, Vivaldi, Couperin, Telemann, Bach, Händel ning sellest seltskonnast ka autorite ring, mida 7. XI ?Akadeemilise kammermuusika? sarjas Kadrioru lossis esitati.
Eesti Barokksolistid esinesid koosseisus Grigori Maltizov (plokkflööt), Terje Raidmets (barokkviiul), Kaido Välja (barokkviiul), Sofia Maltizova (barokkt?ello) ja Ivo Sillamaa (t?embalo). Võib täiesti olla, et ma olen vana toriseja, kuid vaatamata sellele jätkan järjekindlalt irisemist, kui kavaleht on puudulik ning eriti siis, kui tegemist on akadeemilisusega. Pean väga oluliseks, et teoste nimetustele järgneksid ka osade kirjed ning üldse ei sega kedagi, kui kavalehel esineb ka infot teoste kohta. Mulle pakuks suurt huvi teada, kust on pärit G. F. Händeli ?Psalmouverture?, mis esitati avateosena, või milline on Arcangelo Corelli Concerto grosso oopuse number, sest järjekorranumber 10 ei ütle midagi, kui tead, et opus kuues on neid näiteks viis satsi ning kokku on tal 48 concerto grosso?t.
Tõsi, järgnenud Vivaldi ja J. S. Bachi teostel olid täitsa olemas nii helistikud kui katalooginumbrid. Seda üllatavam oli minu äratundmine, et Bachi esitatud Triosonaat G-duur BWV 1039 on tegelikult tema viola da gamba (t?ello) sonaadi G-duur BWV 1027 versioon. On loomulik, et kui midagi tunned, annab see ka põhjust norimiseks. Bachi teose esitusel hakkasid veidi häirima tempod ja sellest tulenevalt karakteri sarnasus kiirete osade puhul, kuigi Bachil on teine osa markeeritud Allegro ma non presto ja neljas lihtsalt Presto. Küllap Bach midagi mõtles, kui ta nii ütles.
Küll aga tuleb tunnistada interpreetide agoogilise diktsiooni arusaadavust ja sellest tulenevalt polüfoonia selgust. Aeg-ajalt koondas endale liigset tähelepanu siiski bassi dublaa?, mis nagu prevaleeris continuo?s. Kogu kontserdi muutis hästi nauditavaks Grigori Maltizovi tajutav juhiroll ning Ivo Sillamaa nauditav klavessiini valdamine, efektselt sekundeeris Terje Raidmets.
Kui allakirjutanu torisemine maha arvata, siis tegelikult oli see ju soliidne kontsert, kus esitati head muusikat heas ettekandes. Saime ükskord ometi teada, kes on Eesti Barokksolistid, keda nautis saalitäis publikut, nii noori kui täisealisi.
Ja ikkagi ? kui on nappi kavaruumi täidetud teadetega, et kontserdi salvestab Klassikaraadio ja lossi kohvikus saab enne kontserti nautida kohvi Klassikaraadio populaarse ?Da capo? saate taustal, siis miks kumbagi ei toimunud?