Mozarti Kontserdis flöödile ja harfile soleerisid Mihkel Peäske ja Cornelia Lootsmann. Kuna harf on liialt õrna kõlaga, et solistina vabalt välja kosta, võttis Neeme Järvi hoopis teise hoiaku ja pehmema kõla kui Haydnis. See on muusikaliselt hästi armas lugu, oma erilise koosseisuga justkui kuskilt imelisest võlumaailmast. Peäske kaunilt välja joonistatud meloodiakaared kümblesid harfi pehmetes arpedžovoogudes. Kogu see kõlailu hakkas aga Tartus üsna ruttu uinutama, mida Tallinna kontserdil minu meelest ei juhtunud. Põhjuseks arvan Tartu saali, koledate hallide seintega kasti, mis kõla mitte ei peegelda ega pane särama, vaid seda pigem neelab, prožektorite lärm veel lisaks niigi õrna kõla tuimestamas. Tallinna pidulik ja hele saal toetab seevastu Mozarti muusikat ja selle ilu palju paremini. Nõnda pälvisidki solistid pealinnas palju pikema ja soojema aplausi ning au mängida ka lisapala.

Schuberti Üheksas sümfoonia C-duur „Suur” on sümfooniažanri ajaloos seninägematult ulatuslik ja pikkade, eri karakterites meloodiakaartega teos. Ühest küljest on see justkui Beethoveni sümfooniate noorem vend, kas või rohkete majesteetlikes marsirütmides lõikude poolest. Siit võib aga välja kuulda ka hoopis hilisemale muusikale omaseid jooni. Järvi keskendus teost juhatades üksnes kõige tähtsamale, andes vajalikku karakterit edasi sageli kogu oma kehahoiuga. Tema žestid olid napid, üldistatud. Tihedam silmside oli tal puhkpillidega, kellega ta põhiliselt dialoogi pidaski, ning taas pani eriti oboe, aga ka teised puhkpillid end pingsalt kuulama, näiteks esimene osa kulges tromboonide majesteetlikul juhtimisel. Kogu teose esituses oli palju avaruse tunnet, laia joont. Ehkki pikk ja samu meloodiaid palju kordav, oli sümfoonia otsast lõpuni huviga jälgitav. Kõigeks oli aega, mitmed üleminekud olid hoolega välja kuulatud. Tallinna kontsert tundus siiski pakkuvat veelgi suuremaid kulminatsioone ja kontraste.

Pisikese lisaloo sai mõlema linna publik. Ja ikkagi arvan, et iga üksikut nooti, motiivi, meloodiat saab veel palju rohkem armastada ja nõnda nende energiaväärtust suurendada. Kõik, mis kergelt tuleb, ka kergelt läheb.

Virge Joamets

Õhulised kujundid

„Helisev muusika …”: Kadri-Ann Sumera (klaver) 11. IV Mustpeade majas.

Kadri-Ann Sumera kavas olid esindatud kaks baroki ja üks klassitsismi perioodi helilooja: Domenico Scarlatti, Johann Sebastian Bach ja Joseph Haydn. Õhtu juhatasid sisse Scarlatti sonaadid, mis jäidki kontserdist eredaimalt meelde.

Sumera oli kavasse valinud kuus Scarlatti sonaati, millest üks pärines ainsast helilooja eluajal trükis ilmunud kolmekümne palaga kogumikust „Essercizi per Gravicembalo” (harjutused klavessiinile), ülejäänud on meieni jõudnud tänu Veneetsia ja Parma raamatukogudes säilinud käsikirjadele. Astuuria printsessile, hiljem Hispaania kuningannaks kroonitud Maria Bárbara de Braganzale loodud efektsed sonaadid on sajandite lõikes kuulunud peaaegu iga klahvpillivirtuoosi repertuaari, alustades Czernyst, Lisztist, Brahmsist kuni tänapäevani välja. Sonaatide impulsiivne ilu annab igale tõlgendajale võimaluse lihvida oma mängutehnikat ning pakkuda kuulajale tõelist helide tulevärki – ja mitte ainult. Näiteks portugali rahvamuusikast tuntud fado (nostalgilise alatooniga improvisatsiooniline laul kitarri saatel) on saanud paljude sonaatide aineseks. Hispaania ja portugali rahvamuusika on teatavasti värvikas ja temperamentne ning loob seega meie kontsertide põhjamaises miljöös teatava emotsionaalse lisaväärtuse.

Kadri-Ann Sumera muusikukarakteri omadused olid hispaanialike helindite vormimisel suureks abiks. Tema valitud sonaadid olid inspiratsiooni ammutanud pigem Vahemere maade pilvitust taevast ja päikesepaistest, pigem oleandripõõsaste ja arhitektuursete mustrite-ornamentide põimunud väätidest kui metsikust härjavõitlusest. Pianist demonstreeris vitaalset, kuid vaoshoitud temperamenti, isegi „kaskadöörlikult” riskantsed käigud kõlasid tema sõrmede all erilise sundimatusega. Sumera esituses kõlasid kujundlikult sonaadid c-moll K.84, a-moll K.175, eriti aga f-moll K.69 oma orgaanilise rütmika, huvitava vahehäälte väljatoomise ja loomulik voogamisega.

Kuninglikus residentsis Madridis, kus Scarlatti tegutses ligi nelikümmend aastat, olevat kuninganna inventari hulgas olnud kolm pianoforte’t, üks orel ja üheksa klavessiini. Sumera oskas tänapäeva klaveril nõtkelt kujundada üleminekuid ühelt faktuurilt teisele. Meistri tunneb ju ära nimelt pisinüanssidest. Siinkohal meenub fraas – Liebe zum Detail … Selle väljendiga on televisioonis ka kohviube reklaamitud, kuid kindlasti kehtib see haruldane omadus täieõiguslikuna ka kunstis. Pianist oskas integreerida pausid, üleminekud, seosed kahe muusikalise repliigi vahel ühtseks tervikuks ning demonstreeris oma tugeva küljena pigem eri lõikude üksteisesse sulatamist kui äkilisi kontraste.

Haydni elusaatus sarnaneb Domenico Scarlatti omaga, sest ka tema oli vürst Nikolaus Esterházy teenistuses ning pidi arvestama oma patrooni ettekirjutustega. Muude kahtlemata positiivsete hüvede kõrval olevat vürst heliloojal keelanud kuni 1779. aastani oma teoseid laiema ostjaskonna tarbeks kirjastada. Sonaat F-duur Hob. XVI: 29 esindab Haydni püüdu suurema kunstnikuvabaduse poole ning olevat loodud 1778. aastal. Esituses oleks võinud olla ehk rohkem retoorilist selgust ja ehthaydnlikku huumorit.

Kontserdi lõpulooks oli Johann Sebastian Bachi „Prantsuse avamäng” h-moll BWV 831. Sünges helistikus uvertüür lisas õhtule hoopis uue kõlavärvilise dimensiooni ning kogu tsükkel mõjus oma hea seesmise tasakaaluga meeldivalt. Ainus, mis aeg-ajalt segas, olid lõpuni „puhastamata” pedaalid. Selle põhjus võis olla ka akustikas: ehk tuleks edaspidi Mustpeade suures saalis barokiajastu teoseid esitades retoorilistele figuuridele ajaliselt rohkem ruumi anda, et need ei mattuks liigselt saali järelkajasse.

Ütleksin veel, et kava sidusus polnud ehk kõige õnnestunum ja sisulise idee poolest eriti nõtke, sest Haydni sonaat kahe barokimeistri vahel mõjus teatud määral võõrkehana, ehkki tänu Carl Philipp Emanuel Bachi stiilimõjutustele Haydni loomingus oli mõtteline sild vana Bachi juurde ju olemas. Õhtut lõpetanud grandioosne Bachi avamäng omandas aga hoopis uue märgilise tähenduse, transformeerudes esineja lubaduseks tulla välja uute nauditavate ja peenelt kujundatud sooloesinemistega. Publik võlus pianistilt välja kaks lisalugu: Scarlatti Sonaadi E-duur K.380 ja Mart Saare tõeliselt kauni klaveripala „Hetk”. Ja tõepoolest, kontsert mööduski kui hetk, pakkudes kuulajale hõrgu võimaluse süveneda ja harduda.

Marju Riisikamp