Leivategija alustas kava Eugène Ysaÿe (1858–1931) teenimatult harva esitatava Sonaadiga soolotšellole op. 28 (1923) ning haaras kohe tähelepanu suurepärase toonikvaliteedi ja eriti meisterlike dünaamikavarjunditega, mis järgmistes teostes koos klaveriga kahjuks enam nii eredalt maksvusele ei pääsenud. See sonaat on Ysaÿe kuulsate viiulisonaatide sugulane nii helikeelelt kui virtuoossuselt: teose mitmehäälsus (s.t akordika ja arpedžode rägastik) osutub sageli üle jõu käivaks ka suurtele meistritele. Kuid mitte Indrek Leivategijale: neljaosalise teose esitus oli igas mõttes perfektne, asetades selgelt esiplaanile olulise ja vormides mõneti fantaasialaadsest virtuoossest teosest tervikliku dramaturgia.
Õhtu teine teos oli samuti nende hulgast, mida meil kahjuks liiga sageli ei esitata, kuigi, mida meil siis tšellorepertuaarist sageli esitatakse, kui kontserte on haruharva. Siiski pole Britteni Sonaat tšellole ja klaverile op. 65, omas valdkonnas üks XX sajandi pärle, kontserdimajas ammu kõlanud – arvan, et ei eksi, kui viimaseks jäi Rostropovitši ja tema alalise partneri Dedjuhhini esitus aastat 40 tagasi. Välja tuleb lülitada need korrad, ja neid on mitmeid, kui lisapalaks on esitatud Sonaadi efektne IV osa Marss. Eriti vaimukas oli see ikka Rostropovitši esituses. Võite juba arvata, et seegi sonaat pole lihtsate killast, kui helilooja pidas teost luues silmas Mstislav Rostropovitšit. Erilised raskuspunktid teoses on esimene osa ansambliliselt, teine oma erakordse ja ainulaadse tšellokäsitluse poolest (mõlema käe pizzicato, ilma poognata) ning finaal kõlalise tasakaalu poolest, sest tšello ricochet-tehnika oma peensusega ei taha olla võrdväärne partner klaverile, aga peab olema. Duo ületas eelnimetatud probleemid raskusteta ja kujundas Sonaadi esituslikuks pärliks hoopis III osa Adagio, mida küll juhtub väga harva. Tahan jälle esile tõsta Leivategija eriti nüansirikast interpretatsiooni, sest seda Sonaati oleme harjunud kuulma küllaltki jõulise, ütleks, isegi mõnevõrra lärmaka duona. Selgub, et tegemist on palju peenema teosega, mis tõstis fookusesse hoopis värskeid tahke.
Kava teine pool oli traditsiooniline: Beethoveni 7 variatsiooni Mozarti ooperi „Võluflööt” teemale ja siis Johannes Brahmsi raskekaaluline Sonaat F-duur op. 99. Selles klassikalise muusika pooles hakkas mõnevõrra häirima partnerite kõlaline vahekord, mis kippus liiga kalduma suurema, s.t klaveri kasuks. Ilmselt oli otsus mängida pärani avatud klaverikaanega kaalutletud risk, mis siiski päriselt end ei õigustanud. Brahmsist on vähem kahju, aga Beethovenis läks nii mõndagi tšellisti väga peenelt esitatust lihtsalt kaduma. Vaatamata sellele oli Beethoveni Variatsioonide seekordne esitus üks viimaste aegade paremaid, näis, mis tulevik toob.
Brahmsi igivõimas Sonaat op. 99 jäi küll olulistes dünaamilistes tõusudes, ja neid on seal hulgaliselt, klaveri valitsuse alla. See ei takistanud siiski nautimast head klaverimängu ning küllaldaselt tasakaalus episoode. Arvuka publiku rõõmuks esitasid interpreedid lisapalaks Sergei Prokofjevi Sonaadi vaimuka Moderato (II osa), kus helilooja on arvatavasti teadmatult kasutanud selget „Kaera-Jaani” tsitaati talle omases sarkastilises kastmes. Heameelt Interpreetide Liidu ja Eesti Kontserdi heast koostöökontserdist ning Indrek Leivategija ja Lauri Väinmaa duost jätkub kauemaks.
Toomas Velmet
Duo Turi-Raide põleb heleda leegiga
„Eliitkontserdid III”: Mati Turi (tenor) ja Martti Raide (klaver) 24. XI Estonia kontserdisaalis.
Lied’i-duo neljas kontsert sama kavaga saavutas meie kammermuusikamaastikul haruldase küpsusastme. Juba avaloo, Schuberti „Igatsuse” esimestes taktides avaldunud energia ja dramaatiline pinge püsisid, jah, isegi võimendusid terve kontserdi vältel. Ühtlaselt tugevast kavast on raske midagi esile tõsta, aga siiski jäid väga meelde peenelt välja töötatud nüanssidega Schuberti laulud, mis mõjusid lavaliste etüüdidena, ja Ester Mägi sisukas, intensiivse tundelaenguga ning nõudlik ballaad „Hommik Tehumardil”. I-le pani täpi põhjalik kava – koos laulusõnade ja tõlgetega.
Ballaadis „Kääbus” („Der Zwerg”) ilmnes Mati Turi hääle lai tundeskaala, lüürilisest peahäälest maksimaalse võimsuseni, mis lasi aimata hiljutist ülesastumist Siegfriedina Wagneri ooperis „Jumalate hukk” Hollandis Nationale Reisoperas. Eesti üheks nõutumaks oratooriumisolistiks tunnistatud Turi on viimastel aastatel oma ampluaad ooperirollidega suuresti laiendanud. Wagneri laulmine on tema suurt häält veelgi kasvatanud, õigemini selle „välja venitanud” dünaamiliste äärmuste suunas. Suur hääl on küll sageli looduse kingitus, ent kandva ja kauni piano väljatöötamiseks on vaja briljantset tehnikat.
Ja Turi partner vastas talle sajaprotsendiliselt: aktiivse kammermuusikuna ja EMTA saateklassi õppejõuna tuntuks saanud Martti Raide ei jäänud lauljale alla, väljendudes emotsionaalselt ja varjundirikkalt. Schuberti üks tuntumaid ballaade „Metshaldjas” („Erlkönig”) lasi oma õudset lõppu aimata, tuues kananaha ihule juba avataktides. Koostöös sündis üks paremaid esitusi, mida Eestis on õnnestunud kuulata!
Järgnenud vähem tuntud „Alinde” – õnneliku lõpuga seekord – andis „Metshaldja” morbiidse sisu kontrastiks võimaluse kuulda duo võimet väljendada õrna idüllilist armumist ja magusat igatsust, mida hingematvad piano’d ja pastelsed tämbrivarjundid pehmelt illustreerisid. Üks kava lüürilisemaid palu leidus järgnevas Liszti-valikus. Loos „Helise tasa, mu laul” („Kling leise, mein Lied”) oli duol õnnestunud leida kellukeselikult õrn varjund. Samuti tahan esile tõsta Liszti „Loreleid”, mille efektne lõpp pika, otsekui noateral püsiva kauni piano’ga pani publiku hinge kinni hoidma. „Kolme mustlase” rubato’des joonistus samuti hästi välja, kuidas pianisti käed toimisid justkui otseühenduses laulja häälepaeltega. Rahmaninovi lood näisid samuti duole sobivat: Turi lauljanatuuris on slaavi jõulisust ja valulevat hinge, mis avaldus eriti teravalt loos „Me eile kohtusime”.
Õhtu naelaks kujunes Eesti muusika üks erilisemaid laule tenorile, Ester Mägi „Hommik Tehumardil” Debora Vaarandi sõnadele. 1985. aastal kirjutatud ja samal aastal ka Hendrik Krummi esmaesitatud suure ulatusega nõudlikku lugu on teenimatult vähe lauldud. Mis teha, kui tenor on Eestis peaaegu kaitsealune liik! Turile aga istub see kui valatult; suuri sisulisi võimalusi annab tema vabadus oma hääle registrite vahel laveerimisel, võime neid vabalt hallata ja vajadusel ümber lülituda, ning muidugi tema suur hääleulatus. Aplaus ei tahtnud lõppeda, ka saalis viibinud helilooja tänas esitajaid roosiga.
Kontserdi lõpuosas sai kuulda Mart Saare laule, neist üks põnevamaid rahvaluule sõnadele loodud „Ussisõnad”. Meie rahvusheliloojale kuulus ka lisapala „Hällilaul”. Jääb vaid imetleda Turi võimet oma hääles nii eredate ja erinevate varjundite leidmiseks ning Raide oskust lõimida esitusse oma ideid – nii et sünnib loomulik, kuid alati üllatav ja kaasahaarav tervik. Vaid viie koos tegutsetud aastaga on Lied’i-duo kasvanud nii kokku, et näib teineteist tingimusteta tunnetavat. Mõlema muusiku haruldane musikaalsus ja tehnilised võimed annavad duo valdusse rikkaliku arsenali nüansse, mida julgelt kasutatakse. Siiski ei ole neid kusagil võimalik tabada liiga paksult värvi peale võõpamas – kõik, mida kuuleme, on aus ja ehe. Muusikas kasutatavad arhetüübid pärineksid kui mõlema rikkalikust elukogemusest – või tuleb tänada oskust sukelduda romantismiaja fantaasiamaailma!
Anne Prommik
Leelo Kõlarist ja klaveriõhtust
Leelo Kõlari klaveriõhtu: Beet
hoveni sonaadid op. 31 d-moll, op. 26 As-duur ja op. 31 Es-duur 25. XI EMTA kammersaalis.
Leelo Kõlar on viimastel aastatel olnud siinsetel lehekülgedel kirjutaja, teiste tegemiste kajastaja rollis. Selles aga, mida nüüd vahendama asun, on rollid vahetunud: ta on interpreet – see, kes toob oma mõtted kuulajateni, millele järgneb omakorda see, mida nimetame kontserdiarvustuseks.
Pühapäeval mängis ta EMTA kammersaalis kolme Beethoveni sonaati: d-moll op. 31 nr 2, As-duur op. 26 ja Es-duur op. 31 nr 3. Ja siinkohal tuleb hetkeks peatuda, sest esitaja sünniaastaks on 1927. Enne mängima hakkamist pöördus Leelo Kõlar kuulajate poole ja kõneles sissejuhatuseks, mis ajendas teda seda kontserti andma. Olles jõudnud sellisesse vanusesse nagu 85, hakkad mõtlema, mis on siis elus tõeliselt oluline. Tõdedes, kui palju on maailmas ilusat ja tähtsat: pere, tervis, suhtlemine sõpradega, töö, oli järelduseks see, et tema elu tuum on olnud muusika: „See on see, kuidas ma mõtlen, tunnen, rõõmustan või kurvastan”. Ning kuulates Leelo Kõlarit seejärel mängimas neid kolme sügavamõttelist teost – Shakespeare’i „Tormi” filosoofilisi kujundeid edasi andvat sonaati d-moll, kauni kirgastunud variatsioonitsükliga algavat sonaati As-duur ning rõõmust pulbitsevat sonaati Es-duur – mõistsin, mida ta nende sõnadega silmas pidas.
See tund aega kestnud mäng pani rohkemgi kui tavapärane pidevalt kontserteeriva interpreedi muusikaõhtu mõtlema selle üle, mis on siis ikkagi kontsert kui institutsioon ja mis on muusika tõlgendamine ehk interpretatsioon. Interpretatsioonikunstil ja interpreedil on ju mitmeid külgi ja ülesandeid. Interpreet on noodimärkide mõtestaja, helilooja mõtete arusaadavasse keelde tõlkija ja tõlgendaja, lavalt, kõrgelt poodiumilt kuulajale täiusliku esituse, täiusliku produkti ulataja. Kuid see on ka suhtlemine, rääkimine muusika keeles kuulajatega, kes seda keelt mõistavad või tahavad mõista. Sel õhtupoolikul toimunu oligi kõige enam see viimane. Kontserti jälgides tundsin kahetsust, et kontsertesitus on eelmise sajandi jooksul kujunenud selliseks, et interpreet on justkui oma kuulajatest eraldatud. Esitaja ja kuulajate vahel on barjäär, mis tuleb ületada, sellest tulevad ka esinemishirmud, stress ja pinge. Kahju, et hääbus XIX sajandi nn salongimusitseerimine. Kui tulla kontserdi juurde tagasi, siis võib-olla polnud esituse väline kuju laitmatult sile – oli hetkelisi mõrasid, kaotusi ja komistusi –, kuid selle tõttu ei läinud kaduma esitatavate teoste sisu. Siin oli elutarkust, selginenud rahu, kohtumisi hirmutavaga, mida juba selle läbielanuna enam ei karda, ja väga palju rõõmu! Tõesti – väga palju julgust, ausalt ja avatult inimene ise, oma vigade ja voorustega.
Ia Remmel