Mihkel Poll on oma lüürilisuse ja kõlakultuuriga kahtlemata väga omanäoline pianist ja see on juba hea eeldus tõusta ?suurte? hulka. Tihtipeale tekib noorte puhul tahtmine öelda, et see ja see omadus on tal ju head, aga see ja see veel puudu. Ootame ootuspärast tulemust, aga see on ju tegelikult nivelleeritus. Nii et kui noor pianist on jõudnud tasemele, kus kõik ootuspärane on saavutatud, hakkame ootama temalt jälle midagi uut. Ja seekord seda, mille enne vähem olulisena kõrvale jätsime ? individuaalsuse ? nimetagem seda siis kas nõrkuseks või tugevuseks, tegelikult vahet pole.
Ja Polli puhul on individuaalsuseks eriline lüürilisus, nooruki (12. klassi poisi) kohta lausa erakordne poeetilisus. Tal on justkui ainuomane võime leida lüürilisust sealt, kust keegi teine seda ei leia. Kohati see üllatab, mõjub värskelt ja peame seda tema tugevuseks. Kohati ? kui saab liiga palju või kui meie stereotüüpne arusaam asjast on hoopis teine, ootame tingimata midagi muud ? nimetame seda tema nõrkuseks.
Nii meeldisid Raveli tsükli esimese osa ?Undiinis? meloodianootide hõljuvus, imepehmed glissando?d, eriliselt habras ja maast lahti tundeskaala, nagu lennukis õhuaugu läbimine.
Raveli kohta erakordselt ekspressionistlik ?Võllas? ja teravalt karakteerne ?Scarbo? juba tekitasid küsitavusi ? kas mitte liiga pehme! Siin on muidugi raskendavaks asjaoluks ka teoste programmilised pealkirjad ja nendega kaasas käiv literatuurne ettekujutus. Kas selliselt varustatud lugusid peab tingimata programmist lähtuvalt interpreteerima või saab lähtuda oma vabast meeleolukujunemisest? Kavalehel on kirjas, et Scarbo on õel härjapõlvlane, kellega kohtumine võib surmani ära hirmutada. Ent Polli Scarbo oli südamlik ja korralik kodustatud kollike. Samas pole loo ülinõudlikule tehnilisele teostusele midagi ette heita. Polli tehnikast võlub eriti peen sõrmejooks, kui midagi ebaõnnestub, siis kipub väsimusega suur tehnika (akordid, oktavid) mustaks minema.
Üldiselt paneb tema tehnika üleolekuga valdamine vaimustuma. Poll pole ehk artistlik nobenäpp, kes oma noorustuhina ja lammutava jõuga publikut vallutaks, ent kui ta näitab tehnikat kui niisugust, siis pärlendava kristallselge joana.
Poll pianistide reas
Tahtmatult tekib võrdlus Eesti teiste pianismilootuste, tahtekindla Hando Nahkuri, peenekoelise Irina Zahharenkova, teadlase tüüpi Sten Lassmanniga ja ka nüüdseks juba Lätist laia maailma väljalennanud nende noore esipianisti Vestard ?imkusega. See mees panustab kohati lausa häirivalt atraktiivsele vaimukusele ja pöörasele tehnikale, kui aga silmad sulgeda, on tulevärgi taga ka sisu. Aga see tuleb tema puhul osata välja kuulata, muidu jääb ainult kiiskav pealispind. Ootuspäraselt jõuab sellise atraktiivsusega suurel areenil kaugele ja eks ta on jõudnud ka. Aga vastukaaluks tahaks kuulata ka Polli-taolisi kaunishingi ja imetleda ning kompleksivabalt kaasa minna tema nägemusega.
Imetlust väärt tegu on aga muusikakeskkooli (õpetajad Maigi Pakri ja Ivari Ilja) õpilase Mihkel Polli väljatulek õhtutäie pianistliku literatuuri raskeimate teostega. Kui Liszti h-moll sonaadi peab nii-öelda lati ületamiseks 18aastaselt ära mängima, siis Stravinski vene tantsud (fragmendid balletist ?Petru?ka?) ja Raveli ?Öine Gaspard? on mõlemad eri nurga alt tippteosed. ?Petru?kas? olekski tahtnud rohkem slaavipäraselt laia joont, huumorit ja bravuursust. Pala ?Petru?ka toas? tõi ketserliku mõtte, et Pollil on liiga hea tehnika, kõik tuleb liiga kergelt, et tehnika väljendatud karakter piisavalt esile tuleks.
Muusikakeskkooli supernädal
Liszti sonaadis meeldis aristokraatlik suhtumine, üksiknoodi väärtustamine, aja sisuga täitmine, rikas tämbribukett, laulvus. Polli puhul üllatas ka tema potentsiaalne võime salongimuusikat mängida, lausa mustlasviiuldaja laulvusega esitatud fraas. Allegro energico karakterit tõstsid kohatised ja väga vajalikud teravused. Üleolekut ja haaret näitas ka hästi pingulduv vormitunnetus. Liszti puhul sai tema individuaalsusest tugev isikupärane trump.
Omaette ajalugu tegi muusikakeskkool, ühe nädala jooksul astus Estonia kontserdisaalis suurkontserdi solistina üles kaks praegust õpilast: Jaan Kapp soleeris ERSO ees ja Mihkel Poll klaveriõhtuga.