Ajaloo kulgemine meenutab paljuski börsihindade liikumisgraafikut, mida iseloomustavad siksakilised ülesse-alla hüpped. Vahe on vaid selles, et börs fikseerib need raha tähistavate punktide ja protsentidega, ajalugu aga aastaarvudega. Muidugi, kui börsil juhtub midagi enneolematult murrangulist, nagu Wall Streetil 24. oktoobril 1929, fikseeruvad ka need sündmused vähemalt mõningaks ajaks inimeste teadvuses ajaloole iseloomulike daatumitena.
Ajaloos on palju suuri ning pöördelise tähtsusega päevi, kuid ning aastaid. Mõned neist, nagu 11. september 2001, mõjutavad olevikku otseselt, teised, mis varasemast ajast pärit – kaudsemalt. Kuid ka sel juhul, olnud kunagi murdepunktiks mingi uue liikumissuuna sünnile, määravad need paljuski tänase päeva olemist. Ning selletaoliste daatumite hulka kuulub kindlasti 1941. aasta 22. juuni, pühapäev, kui Hitleri Saksa väed tungisid Stalini Nõukogude Liidu aladele. Sellele kuupäevale, toimunu pealavastajatele Hitlerile ja Stalinile ongi keskendanud oma tähelepanu ungari päritolu tuntud Ameerika ajaloolane John Lukacs.
John Lukacsi raamat pole ajaloovaldkonna klassikaline monograafia, mis räägib lugejatega arvude-faktide keeles. See on pigem mõtisklus-essee. Seisukohavõtt. Esmapilgul isegi midagi meie oludest tuttavat, emotsionaalset, kirglikku. Nagu on meil valdavalt tavaks, kui kõne all maailmasõja sündmused ja Eesti saatus selles. Kuid, ja jäädes börsiga võrdlemise juurde, erinevus seisneb tõigas, et Lukacs mõtiskleb maailma juhtivatel börsidel toimuva üle, meie aga oleksime sageli nagu keskendunud vaid Tallinnale. Börsi variandis teab igaüks, et tõeline murrang sünnib New Yorgis, To¯kyo¯s ja Euroopa suurbörsidel, ajaloovariandis aga kipub see ununema. Nii on sageli läinud ka meelest, et Teise maailmasõja ja sellele järgnenud sündmuste arengustsenaarium pandi ka Eesti jaoks üldjoontes paljuski paika just nimelt sellel 1941. aasta 22. juunil.
Ajaloodaatumeid pole võimalik kaaluda ning neid tulemuse järgi absoluutsesse pingeritta reastada. Seega on täiesti loomulik, et mõni mineviku daatum-sündmus võib piirkonniti tähtsuse poolest erineda, näiteks omandada konkreetses Eesti ajaloo kontekstis erilise kaalu. Sellest võib kujuneda kohaliku sündmuste ahela murdepunkt, millest lähtub kõik järgnev. Selliseks daatumiks-sündmuseks on paljuski meie teadvuses ja kirjasõnas jäädvustunud 1939. aasta 23. august, kui sõlmiti Molotovi-Ribbentropi pakt. Me oleme harjunud teadmisega, et sellel päeval määrati Eesti tulevik. Mis ongi igati õige. Kuid mida näitab meile Lukacs, kes jälgib toimuvat piltlikult hoopis tolle aja suurematel, globaalseid trende määravatel börsidel: Berliinis, Londonis, Moskvas, Washingtonis. Seal on murdepunktiks hoopis teine kuupäev – 22. juuni 1941. Lukacsi jaoks on see daatum Teise maailmasõja olulisemaks pöördepunktiks, tähtsamaks kui Pearl Harbor ja Stalingrad. See pöördeline päev määrab lõpliku jõudude vahekorra ja, mis on meie vaateviklist eriti oluline, paneb paika ka võiduviljade jaotuspõhimõtted ehk määrab Eesti saatuse ligikaudu pooleks sajandiks.
1941. aasta 22. juunil ja sellele eelnenud päevadel-kuudel sõltus kõik kahest mehest: Hitlerist ja Stalinist. Ning oma raamatus keskendubki John Lukacs just nende diktaatorite tahtmise kõrvutamisele. Ning jällegi on see pigem esseistlik mõtisklus kui arvudele ja faktidele toetuv süvateaduslikkusele pretendeeriv järeldus. Kuidas olekski võimalik arutleda inimeste tahtmiste ja soovide üle arvude keeles? Kuigi, näiteks Stalini kavatsusi lahates on seda ka korduvalt tehtud. Kas või meil üsna populaarses Viktor Suvorovi variandis. Kuid “arvutu” Lukacs on ikkagi veenvam – Stalin vist tõesti ei kavatsenud vähemalt 1941. aastal Saksamaad rünnata. Miks ta oli aga niivõrd pime ilmselge ohu suhtes, jääb ka seda raamatut lugedes arusaamatuks. Omas ju Stalin oma nimele igati vastavalt terast silmanägemist tegelike ja olematute sisevaenlaste tuvastamiseks, Hitleri tõeliste kavatsuste mõistmisel oli ta aga lausa pimedusega löödud.
John Lukacsi raamat on Hitlerist ja Stalinist, kuid selles on veel üks märkimisväärne ja esmapilgul kulissidetagune tegelane, diktaatoritest paljuski isegi tähtsam. Selleks on Winston Churchill. Mida Stalin Hitleri ees lipitsedes tahtis ja millisteks järelandmisteks oli ta valmis, on raske öelda, samas kui jäärapäine Churchill polnud nõus mingiteks kompromissideks natsidiktaatoriga. Ja pulbitsev viha Churchilli vastu oligi paljuski selleks tõukejõuks, mis sundis Hitlerit ründama talle suhteliselt vastuvõetavat Stalinit. Churchill omakorda sai, vaatamata oma kommunismivastastele tunnetele, pragmaatiliselt kaalutledes aru, et natside võit tähendab Euroopale suuremat hävingut kui poole Euroopa loovutamine Stalinile. Ning punkti sellele teadmisele pani 22. juuni 1941.
John Lukacsi raamat ei anna ajaloohuvilisele lugejale eriti palju uut faktoloogilist teavet. Kuid lugeda seda tasub, sest ajalooteaduses pädevate inimeste mõtisklustega on huvitav tutvuda, et asetada kohalikud sündmused laiemasse raamistikku.