Koroona on tulnud, et jääda. Peame õppima sellega koos elama. See tõdemus öeldi esimest korda välja juba koroona esimese laine ajal enam kui poolteist aastat tagasi. Praeguseks on sellest saanud juba mantra, mida ikka ja jälle korratakse, kuid mis kordamise käigus on niivõrd kodunenud, et sellele pööratakse tähelepanu vaid siis, kui olukord taas halvaks läheb.
Koroonaga on asjad halvaks läinud, halvemaks kui poolteist aastat tagasi ning selle tõestuseks ei ole vaja igal hommikul lugeda uudistest kurba statistikat – raskesti haigestunute ja surnute arvu –, vaid väga paljud on seda vahetult kogenud tuttavate või tuttavate tuttavate kaudu. Koroona on tegelikkus ja usun, et ka vaktsineerimisse eitavalt või kõhklevalt suhtuvad arukad inimesed seda ei eita. Nagu sedagi, et see viirus levib inimeselt inimesele vahetu suhtlemise kaudu ning nakatumise vältimiseks tuleks sellest hoiduda. Selge on ka see, et ühiskonda ei ole arukas sulgeda ja seetõttu tuleb kasutusele võtta piirangud, ka siis, kui on selge, et need ei taga täielikku kaitset. See kõik on saanud põhitõeks, mida pole mõtet enam üle korratagi. Nii nagu seegi, et piirangud on kehtestatud ju ainult selleks, et hoida inimeste ja sellega ka kogu sootsiumi tervist.
Eks selleks kehtestati ka novembri algul COVIDi leviku tõkestamiseks uued meetmed ja piirangud. Need puudutavad maski kandmise kohustust ja inimesi, kes pole vaktsineeritud või haigust läbi põdenud. Nad ei tohi osaleda spordiüritustel, külastada kultuuriasutusi (teatreid, kontserdimaju, kinosid, muuseume, näitusepaiku), saada osa meelelahutusteenustest jne. Enam ei aita negatiivse tulemusega testi ettenäitamisest. Ega ei ole ka varjatud, et kahte lehte löömist on eelkõige vaja meditsiinisüsteemi käigus hoidmiseks. Kuigi ka nende kitsenduste suur põhjus on (või peaks olema) meie kõigi tervise hoidmine.
Et piirangud toimiksid, tuleb külastajatelt küsida tõendit ja selle õigsust kontrollida. Et seda ikka tehtaks, on sisse seatud kontrollreidid ja karistusmeetmed. See toimib valutult nende asutuste ja ettevõtmiste juures, kus sissepääsuks tuleb pilet lunastada. Aga on üksjagu ka selliseid (kultuuri)asutusi, mille külastamine on prii, ja valvur, kui teda üldse on, asub külastajatest ohutus kauguses. Näiteks võib tuua Hobusepea galerii Tallinnas, kus valvur asub eraldi ruumis ja jälgib külastajaid videokaamerate abil. Või Arsi projektiruumi, kus valvur on suure ruumi ühes otsas. Valvuril ega ka külastajal ei ole nakatumisohtu. Uute reeglite järgi peab valvur aga iga kord külastaja juurde tormama ja vahemaad säilitamata vaktsineerimis- või läbipõdemistõendit ja isikutunnistust nõudma. Sellega seab ta ennast (ja teoreetiliselt ka külastaja) nakatumisohtu, sest vaktsineerimine ei välista uuesti nakatumist ja teiste nakatamist. Seda enam et sedalaadi asutusi külastatakse tavaliselt ühe- või kahekaupa ja ruumis ei ole rohkem kui kaks-kolm külastajat. Selliseid näiteid on üle Eesti ohtralt. Kas poleks mõttekas rangete kontrollimeetmete asemel kasutada usaldusmeedet seal, kus see on otstarbekas? Oleme ju teel kodanikuühiskonda ning selle aluseks on hoolivus, kohusetundlikkus ja usaldus. Kultuuriasutuste, galeriide ja näitusepaikade töötajad on kohusetundlikud ja seadusekuulekad. Selle näiteks võib tuua kunstnike liidu otsuse, et selle organisatsiooni galeriides jäetakse ära pidulikud avamised ja muud üritused. Mitte kunstnike kiusamiseks, vaid et hoida enda ja teiste tervist.
Nii et kontrolligem, aga eelkõige usaldagem.