XVI Eesti kammerkooride festival 24. IV Tamsalu kultuurimajas.

Imeilus hiljuti renoveeritud Tamsalu kultuurimaja on nii asukoha kui ka tehniliste võimaluste poolest kooridele suure­pärane koht koos laulmiseks. Äsjasel konkursil said siiski sellele vaatamata paraja õppetunni publik, koorid ja loodetavasti ka korraldajad.

Kammerkooride festival on pika traditsiooniga ja määrab oma võidupunktide tabeliga järgmiseks paariks aastaks nii kooride kategooriad kui ka edasised loomesihid. Tänavust festivali jäävad ilmestama naiskooride rohkus ja minu arvates ka ettelaulmiseks valesti valitud saal.

Kammerkoorid olid veel mõne aasta eest väga heas toonuses. Suurte segakooride hiilgeaeg jääb peaaegu poole sajandi ja veel kaugemagi aja taha, kammerkooridel oli aga alles äsja kuldne põli: väljundeid jagus, repertuaari sündis, toetusteks kirjutati sadu projektitaotlusi ja naksakaid koosseise tekkis üsna kenakesti. Koroonaaja vintsutused on aga jätnud kogu kooriliikumisele suured armid ja kammerkooridki pole siin mingi erand. Kõige keerulisem on pärast viirusepelgust ja Zoomi-vaimustust saada lauljad (eriti meeslauljad) uuesti lauluproovi. Ju siis on naised härjal sarvist kinni hakates olnud söakamad ja tulnud pandeemia pandud põntsuga kabedamalt toime. Tõesti, naislauluseltsil on ka väga menukad konkursid, ent kammerkooride festivalil osalenud kümnest koorist olid suisa seitse naiskoorid.

A-kategoorias laulis võidu neli koori ja B-kategoorias esines kuus kollektiivi. Kohe peab ütlema, et kõik koorid olid erakordselt südid ja muusikakunstile pühendunud. Peale konkursipinge tõi ju festival võimaluse üle pika aja esineda. Esineda, mõistate! Ainuke, millega minu meelest alt mindi, oli saalivalik ja väga mitmed probleemid, mis konkursitulle astunuid kimbutasid, olidki seotud just ruumiga. Jah, lauldi ju ära ja tehti muusikat ja kõik nagu vaja, aga olematu akustika ja kasvav õhupuudus kraapisid pagunid maha nii mõnegi esineja kuuelt.

1970ndate keskpaigas nurgakivi saanud Tamsalu kultuurimajas on pärast renoveerimist suisa luksuslikud võimalused: väiksemaid saalikesi on mitu, peale selle lükandustega poolitatav saal (seal toimus ka konkurss) ning pidulik (teatri)saal, kus 173ruutmeetrisel laval toimuvat saab saalist jälgida 310-lt istekohalt. Eesti Filharmoonia Kammerkoor on teatavasti laulnud nii suures saalis (koos kammerorkestriga) kui ka väiksemas, avatud lükandustega saalis. Seekord olid lükanduksed millegipärast suletud. Julgen oletada, et avatud lükand­ustega saalis oleksid koorid kõlanud paremini, õhupuudust poleks tekkinud ja ehk oleks moodustunud mingigi akustiline tugi. Väikese saali laval anti enne konkurssi küll prooviminutid, kuid kui saal tuli publikut täis, oli esinemisolukord sootuks teine. Loomulikult saab alati öelda, et kõigile kehtisid ühesugused tingimused ja konkursisituatsioon ongi selline, aga ikkagi jääb mõte – mis oleks, kui … Las see mõte jääda siis edaspidi mõtlemiseks.

Laulmist jagus terveks päevaks. „Oli ilusaid hetki,“ tahaksin öelda nagu mu õpetaja Silvia Mellik. Jaa, oli ilusaid hetki. Oli lummavaid sooritusi, oli terviku­tunnetust, oli väga maitsekalt koostatud kontserdikavu, oli üllatajaid – kõike oli.

Konkurss oli pühendatud Mart Saare 140. sünniaastapäevale ning tema teoste hulgast oli mõlemal kategoorial esitada vabalt valitud a cappella teos. A-kategooria kohustuslik laul oli Thomas Tallise „If ye love me“, B-kategooria kooride tarvis oli kammerkooride liidu juhatus otsustanud ettelaulmiseks valida Karin Tuule (Kuulpak) Kihnu rahvaviisi ainetel loodud „Unelaulu“. Sellest alustamegi.

Karin Tuule muusika on koorilauljale väga kohane. Koorilauluga rohkem kui sina peal noorema põlvkonna helilooja loomelabor on peagi viiendat hooaega lõpetav kammerkoor Encore. „Unelaul“ tundub peale vaadates lihtne, kuid laulus on karisid, mille ületamiseks on vaja nii päästepaati kui ka purjenööri. Pealegi on laulul väga selge karakter (hällutamise laul), millest sai nii mõnegi esituse puhul kogemata sõjamarss. Jah, sõda mõjutab meid kõiki. Ka kooride kavad olid sel korral tõsisema sisuga ja pigem sissepoole suunatud repertuaariga – suurt hõiskamist ega pralletamist ei võtnud üles keegi.

B-kategooria võitja Rae Kammerkoor (loodud 2008. aastal, dirigent Ingrid Orumaa) viis koju ka parima noore dirigendi preemia. Koori tugevus on meesrühm: mehed on ühtlase vokaaliga ja annavad kogu koorile toeka mahlase vundamendi. Mõned kummalised komistused (näiteks naisrühm läheb kogu rühmaga laulu rütmist omaette tempos loksuma või Saare laulu teksti lubamatult pehme artikulatsioon) kuhtuvad koori üldist voogavat ja sümpaatset vokaalikäsitlust kuulates. Lauljad olid ise ka laval nii õnneliku olemisega.

B-kategoorias teiseks tulnud kammer­naiskoor Lu (loodud 2013. aastal, dirigent Reeda Toots) oli selle konkursi üks meeldivamaid üllatajaid. Sisukas kava esitas lauljatele ka krõbedaid nõudmisi ja nii tekkisid kuulates küsimused: mis värvi peaks ikkagi olema Kodály vokaliis ja kas see värv võiks olla veel ühtlasem? Kui suunurgad on allapoole, kipub ka vokaal jääma tuhmiks. Aga see on ju köömes. Kohustuslik laul oli vaat et lavastatud, koori diktsioon loomulik ja kadudeta, Mart Saare „Lindude laul“ (pälvis eripreemia) tasub korra noodist üle laulda, et harmooniad oleksid väga täpsed. Panin tähele, et selle koori lauljatest ei naeratanud mitte keegi – konkurss on ikkagi tõsine asi.

B-kategoorias kolmanda koha pälvinud Nõmme kultuurikeskuse noorte naiste koor Kevad (asutatud 2006. aastal, dirigent Õnne-Ann Roosvee) tuli lavale ebahariliku (ent miks mitte!) avateosega (Rahmaninovi „Bogoroditse Devo“) ja nende Mart Saare „Lindude laul“ oli ilusa tiivasirutusega. Kohustuslikus laulus oleksin oodanud natukene pehmemat sopranit ja pikemad klastrid karjusid õhupuuduse tõttu. Esituse üldpilt oli veenev ja lisapunktid annan dirigendile delikaatse hääleandmise eest: hinnatud kontsertmeistrina andis Roosvee klaveril koorile häält tundega, mis tegi juba hääleandmise omamoodi teose eelmänguks. Pealegi ei kolistanud dirigent siis kontsade plõksides koori ette, vaid liikus hääletult.

B-kategoorias esines veel kammerkoor Crede (loodud 1987. aastal, dirigent Kristina Sildos), mis nuuksus juba esimestest akordidest hääleseade järele, sellest omakorda olid põhjustatud intonatsiooniprobleemid ja ähmased fraaside lõpud-algused. Selle koori juures äratas mu tähelepanu aeg-ajalt tekkiv vinüülplaadi efekt, kui nende helipilt viirastuslikult lainetas.

Tallinna ülikooli kammer-vilistlas­naiskoor Helia (loodud 2014. aastal, dirigent Linda Kardna) joondus teeneka dirigendi käe all konkursi esimeseks esinejaks ja see on alati väga raske ülesanne (eriti hommikul!). Vahest siis sellest ka pisut rabe ja krampis olek ning vokaalne ebaühtlus? Seevastu Tartu Ülikooli Akadeemilise Naiskoori vilistlaskoor (asutatud 1992. aastal, dirigent Ülle Sakarias) tundis end laval kindalt. Nende puhul võis tajuda, kui teraselt kauaaegse laulmis­kogemusega daamid üksteist kuulavad. Ent ka siin jäin ootama naeratust – ei ühtegi!

A-kategooria esikoha pälvis segakoor Vox Populi (asutatud 2006. aastal, konkursi parimaks nimetatud dirigent Janne Fridolin), kes alustas väljapeetud vanamuusika interpretatsiooniga ja näitas seejärel koori eri võimeid, samuti väga häid soliste ja koori häälerühmade timmitud tasakaalu. Õnnestunud Mart Saare laulu „Jaan läheb jaanitulele“ kõrval tundus viimane teos küll liiga korduva materjaliga, aga mis sellest. Koori ja dirigendi koostöö oli väga klaar ja nauditav: nappide vahenditega suutis Fridolin välja tuua kõik maius­palad, mis tuleb sellises olukorras ette näidata.

A-kategooria teist kohta jäid jagama kaks koori: Elleri tütarlastekoor (asutatud 2010. aastal, dirigent Külli Lokko) ja kammernaiskoor Musamari (asutatud 2019. aastal, dirigent Ode Pürg), mõlema osas tundsin teatud raskust. Külli Lokko on mind alati heas mõttes jahmatanud timmitud kontserdikavadega, kuid sel korral oli liiga suur panus pandud piano-nüansis laulmisele ja akustikale – oodatud lotovõitu ei tulnud. Musamari koori noor ambitsioonikas dirigent püüdis aga kõike liiga innukalt oma kontrolli all hoida, mistõttu Mart Saare „Lindude laulu“ ajal tuli kevadiste värvukeste asemel silme ette hästi toidetud koduhani ning Saare „Meie elu“ oleks ehk eeldanud pisut loomulikumat vokaali. Mine võta kinni, mis see õige on. Mõlemad koorid pakkusid ka naiskoorile seatud segakoorilaulu, mis minu kõrvale jäid siiski võõraks.

A-kategooria kolmandaks platseerunud kammernaiskoor Sireen (asutatud 2011. aastal, dirigent Lodewijk van der Ree) piinles Arvo Pärdi teost esitades tõelises õhupuuduses, selle kõrval laabus veeraneluslikke oskusi nõudev Mart Saare komplitseeritud „Sa ise läksid kaugele“ hingestatud ettekanne. Kohustusliku laulu (pälviti eripreemia) ebamaise kergusega esituse järel tuli Tormise tsükkel, mille osade vahel oleks ehk võinud hääli anda mõni laulja, mitte meesdirigent.

Kammerkooride festivalil peeti ka kaks loengut, millest üks katkes kahjuks läbimõtlemata päevakava tõttu väga huvitava koha peal. Festivali lõppkontsert, seevastu, anti suures saalis, kus žürii esimees Jaan-Eik Tulve õhtu lõpuks ütles, et armastusjanus maa­ilmas möödus päev täis armastust muusika vastu.

Nii ootamatult see otsa saigi. Tamsalu kultuurimajast lahkujaid saatsid jäised vihmapiisad ja vastikult külm tuul, justkui puhutaks hingamiseks tagasi kogu õhk, mida konkursisaalis nappis. Põsel sulav vihmapiisk kinnitas, et kooslaulmine teeb hinge soojaks.