Teadus- ja arendustegevuse (TA) rahastamise tase ja korraldus väljendab riigi pühendumist teadmuspõhise majanduse arendamisele. Üle maailma otsivad riigid uusi lahendusi, kuidas rahastamise abil kasvatada TA tulemuslikkust nii kitsamate kui ka laiemate eesmärkideni jõudmiseks. Peale valdkondlike eesmärkide ja teaduse kõrge taseme peetakse silmas, et tähtsamad teadusvaldkonnad riigis säiliksid, uued saaksid võimaluse tekkida ja areneda ning teaduse roll majanduses oleks nähtav.
TIPS-uuringus (TIPS on teadus- ja innovatsioonipoliitika seireprogramm)1 arutletakse, kuidas käsitada teaduse rahastamist selliselt, et näha oleksid süsteemi tulemused ja tagajärjed, aga ka võimalused midagi muuta. Kolm esimest teemat on keskendatud teadusasutuste ja teadlaste rahastamisele – sellele, kuidas mõjutab riik teadmuse pakkumist. Äärmuslik projektipõhisus, konkurentsi kasv ja asutuste rahanduslik ebastabiilsus on märksõnad, millega autorid iseloomustavad Eesti olukorda. Tasakaalustamiseks vaadatakse üht dimensiooni ka nõudluse poolelt, sest teadmuse rakendamiseks majanduses teadmuse olemasolust ei piisa. Ka siin ei arutleta mahtude üle, vaid uuritakse, millistes sektorites riik toetab TA võimekuse kasvu ettevõtetes ning kas seda tehakse süsteemselt. Pakutakse välja meetod jälgimaks, kas nutika spetsialiseerumise fookus on ka rahastamise keskmes.
Nüüd kõigest lähemalt. Projektipõhise rahastuse osatähtsus kogu TA rahastamisest on nii riigi, teadusasutuste kui ka nende allüksuste poolt vaadatuna ülisuur. Põhimõtteliselt on Eesti teaduse ainus mitteprojektipõhine (olles siiski olemuselt konkurentsipõhine) meede teaduse baasfinantseerimine. Teiste riikide seas paistab Eesti projektipõhiste meetmete osatähtsusega kaugelt silma (Iirimaa 67%, Saksamaa 36%, Holland 31% – ja Eesti 96%). Sama kandub edasi ka ülikoolide tasandile. Kui nt Soome ülikoolidest on kõrgeima projektipõhise teadustulu osakaaluga asutustel see näitaja ligi 70%, siis Eesti avalik-õiguslikes ülikoolides on see kõikides üle 90%. Kui TA asutused on olnud ka varasemalt meil valdavalt projektipõhised, siis viimastel aastatel leidub seesuguseid instituute ka nt Tartu ülikoolis üha rohkem.
Puhver on puudu
Sellises süsteemis ei ole ühelgi tasandil võimalik juhtida seda, millised teadussuunad ellu jäävad või millised hääbuvad. Tugevad kasvavad seal, kus ajalooliselt, juhuslikult või üksikteadlaste eestvedamisel on tugevus tekkinud. Tulemus ei oleks paha, kui selle protsessi paratamatuks kõrvalnähuks ei oleks keskmiste nõrgenemine ja nõrkade kadumine, sest nende arendamise puhver on puudu. Eesti Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere ilmestab seda olukorda Õpetajate Lehes nõrga haridusteaduse ja puuduva teenindusteaduse näitel2 ning olukorraga, kus viimases teaduse rahastamise projektivoorus jäi paarkümmend arvestatavat teadusrühma rahast ilma. Oluline on mõista, et süsteemi muutmata ei ole mudaliigasse sattumise eest kaitstud ükski teadusvaldkond, sest eestvedajad võivad kaduda, nt kolivad välismaale või lihtsalt jäävad vanaks.
Teine rahastamise häda on see, et konkurents teadusele olulistes rahastamismeetmetes on muutunud nii tihedaks, et retsenseerimismehhanism ei suuda eristada keskmisest paremaid teadusrühmi selliselt, et juhuslikud tegurid ei mängiks osa rahastamisotsuste kujunemisel. Konkurentsi kasvu taga on asjaolu, et teadussüsteem on kasvanud, kuid rahastamine on isegi nominaalvääringus, rääkimata reaalsest, kahanenud. Tekkinud tasakaalustamatust võimendab veel rahastamise tsüklilisus. Samasuguste, kuid mitte nii tsükliliselt muutuvate probleemide ees on ka teised riigid, nt USA suurimaid teadusrahastajaid, rahvuslik terviseinstituut (National Institute of Health, NIH) rahastatavate terviseuuringute valdkonnas, kus edukuse määr on langenud 20 protsendini ja alla selle.3
Missugused on üldse võimalused olukorda muuta peale sel aastal tehtud otsuse ajutiselt peatada uute IUT-projektide rahastamine? Ühe võimalusena võib tuua juurde täiendavat finantseeringut riigieelarveliste meetmete rahastamiseks, et liikuda TAI strateegias kokku lepitud 1% suunas SKTst. Täiendav finantseering tuleks meetmele lisada tsükli vähesema rahastamise aastatel. 2015. aasta oleks olnud vägagi sobiv. Raha juurdetoomine võimaldaks süsteemi juhtida kooskõlas varem tehtud otsustega. Kui kasvava rahastuse tingimustes tehti taristusse investeeringuid, siis tekkis ootus – mida toetas ka riigikogu kinnitatud TAI strateegia –, et riik panustab teadussüsteemi kasvu. Kuna see ootus ei täitunud, siis nii mitmedki seadmed jäid kasutajata, samuti sattusid raskustesse väiksemad teadusasutused. Kui raha juurde ei tule, on võimalik lõpetada nõrgemate projektide rahastamine oodatust varem (hinnatakse vahetulemusi). Nii vabaneb osa ressursse kiiremini (seda on soovitanud ka Teaduste Akadeemia liikmed). Alternatiivina võib vähendada kõigi jätkutaotluste rahastamist teatud protsendi võrra. Sellist lahendust ei soovi ükski teadlane, kuid kollegiaalne vastutuse kandmine võib olla aktsepteeritav sel juhul, kui saavad jätkata kõige olulisemad teadusrühmad (isegi liberaalse USA terviseuurijad elasid sellise „ebaõigluse“ üle).
Muutuvad fookused
Ekstreemse projektipõhisuse tagajärjel on ülikoolide ja ka teiste teadusasutuste finantsiline toimetulek kaheldav ning need ei pruugi seetõttu vastu pidada ühiskonna protsessidele (rahvastiku kahanemine, Punase kuninganna tüüpi konkurents4 ülemaailmses hariduses ja teaduses jne). Oki ettekandes pakutakse asutuste liitmist, kuid see on lahendus üksikute väiksemate TA asutuste finantsolukorra leevendamiseks. Samal ajal näitavad ülikoolide majandustulemused, et stabiilse rahaseisu on suutnud saavutada vaid suuremad. Teiste puhul on näha tulude turbulentseid kõikumisi ja ainult nemad saavad aru, kui keeruline on sellises finantsolukorras toime tulla. Kuna viimase TAI strateegia jooksul oleme oma innovatsioonisüsteemi arhetüüpi nihutanud avalikust sektorist eemale, ettevõtete ja kõrgharidusasutuste poole, siis on väga vaja nende konkurentsivõimet suurendada.
Tõukefondide vahehindamises5 leiti, et suur projektipõhiste meetmete osakaal on tingitud asjaolust, et enamikku meetmeid on finantseeritud avatud taotlusvoorude kaudu, isegi selliseid investeeringuid, millel võiks olla väga strateegiline tähendus. Avatud taotlusvoorude kui meetme toimimine eeldab potentsiaalsete taotlejate kriitilist massi, mis Eesti-suuruses riigis ei ole enamasti täidetud. Mõnikord jääb mulje, et avatud taotlusvooru tagant paistavad otsustamatuse kõrvad. Ettevõtetele antavad TA subsiidiumid on samasugustel põhjustel raskesti juhitavad. Kui soovime suunata fookuse majanduses eelisarendatavate valdkondade poole ehk nutikalt spetsialiseeruda, siis peame valikuid tegema ka poliitikainstrumentides. Senine avatud taotlusvoorude kogemus on näidanud, et fookused on ajas väga muutlikud. Kui ettevõtete tasandil on nõrgemate järeleaitamise asemel selgelt näha tugevamate toetamise strateegiat, siis teadusharude tasandil strateegilist lähenemist ei paista.
1 Ukrainski, K., Kanep, H., Timpmann, K., Otsus, E.-L. „Eesti teaduse rahastamise seire“, ilmumas 30.09.2015
2 Tarmo Soomere intervjuu Õpetajate Lehes „Teaduse vastutus – teadlase vastutus“, 11. IX 2015
3 Zerhouni, E. A. (2006). NIH in the post-doubling era: realities and strategies. SCIENCE, 314(5802), 1088; NIH veebileht http://www.report.nih.gov/success_rates/index.aspx
4 Lewis Carolli raamatus „Alice Imedemaal“ kohtub Alice Punase kuningannaga, kes ütleb talle: selleks et paigal püsida, tuleb aina kiiremini joosta. Majanduses tuntakse seda William P. Barnetti „The Red Queen Among Organizations: How Competitiveness Evolves“ raamatust – mida suurem on konkurents, seda tugevamaks ja konkurentsivõimelisemaks muutub selles osalev organisatsioon. Evolutsiooniteoorias on Punase kuninganna hüpotees (Red Queen hypothesis) olukord, kus ükski liik ei ole optimaalsetes tingimustes ja ebaõnn viib kiiresti väljasuremisele. Seesugust konkurentsi kõrgharidusasutuste vahel on täpsemalt käsitlenud Winston, G. C. (2000). The positional arms race in higher education (No. 54). WPEHE discussion paper series/Williams College, Williams Project on the Economics of Higher Education.
5 Jürgenson, A., Pihor, K., Rell, M., Kirss, L. (2011). Euroopa Liidu tõukefondide perioodi 2007–2013 teadus- ja arendustegevuse ning kõrghariduse meetmete rakendamise vahehindamine.