Elame digirevolutsiooni ajal, seda nii igapäevaelus kui ka kunstis. Kunsti ja selle välja ei jäta puutumata ei tehisintellekti loodu ega vestlusroboti1 abi kunstikriitika kirjutamisel. Revolutsioonile omaselt kätkeb ka digirevolutsioon endas keerulisi nüansse ning selle lõpptulemust on võimatu ennustada. Siin on aga esimene konks ses suures ja keerulises loos: katsetasin nimelt tehisintellekti võimekust kritiseerida tehisintellekti loodud kunsti.
„Tehisintellektikunst, tuntud ka kui generatiivne kunst, on viimastel aastatel pälvinud rohkem tähelepanu. Kuigi pole kahtlust, et tehisintellekt võib luua huvitavaid ja ainulaadseid kunstiteoseid, on oluline arvestada tehnoloogia kasutamise tagajärgedega. Tehisintellektikunsti kriitikas leitakse, et sellisel kunstil puudub inimese loodud kunsti emotsionaalne sügavus ja isiklik puudutus. Kuigi tehisintellekti algoritm võib luua visuaalselt vapustava teose, ei pruugi sellel olla samaväärne emotsionaalne resonants kui teosel, mille on loonud inimene, kes on oma töösse valanud oma kogemused ja emotsioonid.“
Tehisintellekt on lahendanud püstitatud lähteülesande, kritiseerinud tehisintellekti loodud kunsti. Kokkuvõte on konkreetne, külm ja vaatlev. Kui kunstikriitik kirjeldab nähtut tavaliselt ennekõike emotsionaalsel tasandil, siis tehisintellekti külmast vaatlevast lähenemisest kunstihuvilisel ilmselt suurt kasu ei ole, kuid nii mõnelegi esseistile võib robot-kirjasõber suureks abiks olla.
Ohtlik või ohutu? Kunstiajaloost on teada, et iga uus kunstisuund on toonud varasematele eksistentsiaalse mure. Kui fotograafia laiem kasutuselevõtt lükkas kõrvale vajaduse maalitud perepiltide järele, siis praegu on astutud suur samm edasi. Modernsed reprodutseerimisvahendid annavad kõigile võimaluse tuua kunstiteosed oma koju või keskkonda: „[—] nad on sisenenud elu peavoolu, mille üle neil endil enam mingit mõjuvõimu ei ole.“2 Ka tehisintellekti loodud teosed mahuvad antud mõttekäiku. Sellise kunsti puhul on tegemist ennekõike ühtesulanud kujutiste pagasiga, mis hakkab iseeneslikult reprodutseerima juba olemasolevaid autori- ja omandiõigusega kaitstud teoseid.
„Sama probleem on fotograafial, kui otsustame teha sellest multimeedia, lisades sellele kõik montaaži ja kollaaži vahendid, digitaalsed efektid, arvuti loodud kujutised jne. See lõpmatusele avamine, see reeglite kadu viib fotograafia otseteed hävingusse, kergitades selle performance’i tasemele.“3 Kuigi praeguseks on robotkunst jõudmas järjest enam galeriiseintele, nt Valdek Lauri näitus „Süvasuik“ Pärnu Linnagaleriis, Jaanus Makko näitus „Unenäod masinast“ Tartus, ühisloomenäitus „Pikseldatud unistused“ Fotografiskas jm, siis on see siinsel kunstiskeenel veel lapsekingades. Huvitava tähelepanekuna võib esile tuua, et mitmete seni avalikkuseni (inimesteni) jõudnud tehisintellekti loodud kunsti näituste pealkirjad osutavad unistus- ja uneseisunditele. See on justkui kergesse uduloori mähkunud posthumaanne uni, mis jõuab vaatajani kunsti kaudu.
Kui mõelda tagasi Andy Warholi manifestile „Ma tahan olla nagu masin“, siis ei keera XXI sajandi esimesel veerandil Warhol hauas ringi, vaid naudib saavutatud tulemusi. Kunstnik kui masin on jõudnud haripunkti, mille edasine käekäik pole mitte kellegi teise, vaid meie enda käes.
Masinõppeprogrammide kasutamisel tekib paratamatult küsimus, kes on autor. Mitmed teemat uurinud mõtlejad on jõudnud arusaamale, et autor, kunstnik, on ikkagi see, kes on tekitanud teose ja kirjeldanud masinõppeprogrammile lähteülesannet. Siit oleks paslik minna kunstniku funktsiooni juurde. Kas masinõppe põhimõttel loodud kunstil on pelgalt kunstilise agendaga autor või peaks sellisel puhul kunstniku nimetama ümber kirjanikuks? Tehisintellekti puhul teiseneb traditsiooniline arusaam, kes on kunstnik ja milline on tema funktsioon.
Tehisintellekti loodud teosed ei ole sisult mitte midagi uut. Põhimõte, kuidas teosed luuakse, on väga lihtne: kogu vabavaraline Google’i otsingumootorist ja teistelt platvormidelt leitav andmekogu annab sisendeid, kuidas ette antud teemal kunstiteos luua. Näiteks, kui mina palun programmil luua teos, kus „inimene rohelises kleidis peab piknikku jõeäärsel rohealal“, siis otsib programm igast leitavast andmekillust näiteid, milline näeb välja jõeäär, inimene rohelises kleidis, piknik jne. Minu valida on ka stiil, millisena lõpptulemust näha tahan. Välja võib tulla pollocklik ekspressiivne abstraktsionism, warholilik masinproduktsioon või miks mitte renoir’lik impressionism. Algoritm ei pea maalima nagu Picasso või van Gogh, tal tuleb lihtsalt aru saada, millist kunsti näha tahetakse.
Üks on aga kindel, masin ei tooda seda, mida ei ole varem tehtud. Sellest pisiasjast tuleneb ka minu vastus küsimusele, kas kunstnik on ohustatud liik. Niikaua kui kunstnik suudab hoida oma suunda, stiili ja autentsust, on kõik hästi. Ilmar Kruusamäe, Marko Mäetamme, Kiwa ja paljude teiste kunstnike teoseid ostetakse ikka edasi, seda ka siis, kui nad hakkavad kasutama tehisintellekti abi.
1 ChatGPT suudab luua loogilist ja veenvat teksti, mis sarnaneb inimeste kirjutatuga. Juturobot on võimeline jätkama teksti nagu inimene ja tunnistab ka oma vigu, kui neid tema vastuses leidub. Lisaks lihtsamale jutuajamisele suudab ChatGPT kirjutada koodijuppe, koostada laulu- ja luulesalme, mängida mänge ja muudki. https://et.wikipedia.org/wiki/ChatGPT
2 John Berger, Nägemise viisid. Eesti Kunstiakadeemia kirjastus, 2019, lk 32.
3 Jean Baudrillard, Kunsti vandenõu. Eesti Kunstiakadeemia kirjastus, 2020, lk 147.