Rohkem oli siiski tulevikku suunduvat arutelu. Rõhutati, et seadused on küll olemas, kuid need ei toimi (marilased); Jugra ülikooli prorektor Gerassimova rääkis koguni 20 keelt ja kultuuri kaitsvast seadusest, mis ainult paberil. Nõuti reaalse kakskeelsuse kehtestamist (neenetsite esindaja väitel „oskavad inimesed lõunast vaid ühte keelt”) ning selleks vajalikku konstitutsioonimuutust (ersad), meenutati põhiseaduslikku õigust emakeeles õppida (ingerlased). Neenetsite esindaja väitis ka, et 68% Venemaa territooriumist on riigiduumas esindamata.
Keelte kadumine, üleilmastumine. Vene saamide esindaja tõdemus, et „minu põlvkonna jooksul lõpetas saami keel suhtlusvahendina oma eksistentsi”, läks kõigile hinge. Pea samas seisus on ka ingerlased ja vepslased (viimaseid alles 8000); Tveri karjalasi pole assimileeritud 400 aastaga, nüüd on nad aga kiiresti rahvust vahetamas. Keelekao põhjusena nähti üleilmastumist (udmurdid, permikomid), lahendusena rahva keelelist äratamist (mokša). Sisuliselt räägiti sealgi väärtusarendusprogrammist, mille koostamine käib meil juba mitu aastat.
Perekond, noored. Kurdeti perede vastuseisu emakeeleõppele (sölkupid, mokšad): äkki ei saa lapsed vene keelt selgeks; vaba aega nappivat (handid). Tveri Karjalas vähenes õppurite arv 2004. a 25%-lt 2008. a 20,2%-le, ent oli ka vastupidiseid näiteid (mokšad, komid).
Haridus, metoodika, õppematerjalid. Emakeeleõppes on nii head – sölkuppidel on emakeeleõpe esimeses 4 klassis kohustuslik, vepslastele õpetatakse seda 1. klassis („parimal juhul”), Venemaa saamidel on 2 tundi fakultatiivset emakeeleõpet algkoolis, Tveri karjalastel 1 fakultatiivne tund nädalas 3.-4. klassis, Komimaal õpib 89 lasteaias 16 000 last emakeelt (2000 Vjazma komi jaoks on 3 kooli – kui halba: tundide arv ja õppetöös osalejate protsent on täiesti ebapiisav keelte elujõulisuse säilitamiseks (emakeelne aineõpetus pealegi peaaegu puudub).
Enam-vähem kõikjal on puudu õpetajatest, enim rõhutas seda ingerlane Vladimir Kokka: 500 Soome firmaga Peterburis ei valmistata ette soome keele õpetajaid (ülikoolis soome keelt küll õpetatakse – J. V.). Ingerlaste mure on siiski lahendatav, mujal aga on asjade seis kurb.
Õppematerjalidest nimetati üldjuhul aabitsaid (vepsa, nganassaani), lugemikke ning nn õppekomplekte (aabits, õpetajaraamat, töövihik). Huvi emakeeleõppe vastu loodeti tõusvat mitmesuguste võistluste ja mängudega, teatraliseerimisega (handid), emakeeleõppe võrgustiku loomisega (udmurdid). Komi esineja demonstreeris emakeeleõppe interaktiivseid teleprogramme, Mari Elis tehakse keelekümblust. Viimasega seoses leidis erandlikult märkimist ka Eesti abi, samuti meenutati tänulikult akadeemik Paul Aristet ja president Lennart Merd (nganassaanide esindaja oli olnud Mere tõlk Taimõri retkel). Soomlased rääkisid keelepesadest – meilgi on selle süsteemi elemente üritatud murdekeeleõpetuses kasutada.
Ühtne kirjakeel, terminoloogiaarendus. Rõhutati vajadust ühtse kirjakeele järele ja kirjeldati katseid seda luua. Vjazma komid on üritanud seda 4 viimast aastat, sama näeme Tveri karjalaste juures (on siiski ebaselge, mida ühtse kirjakeele all mõistetakse). Hantide esindaja kurtis, et kokkulepped ortograafia alal on küll olemas, aga kuna need pole õiguslikult fikseeritud, ei peeta neist kinni; Karjalas tahetakse aga ühe kirjakeele asemel arendada 4 (esineja tõi eeskujuks Eesti, kus loodi põhja- ja lõuna-eesti murrete alusel üks elujõuline kirjakeel). Terminoloogiaarenduse tähtsust rõhutas udmurtide esindaja.
Eestlaste ettekanded. Mart Rannuti ettekanne keelelistest inimõigustest sobis taustaks enamikule sektsiooni ettekannetest. Rannut seostas üleilmse keelte kadumisprotsessi (igas kuus 2 keelt) nn tapjakeelte mõjuga, rõhutas ühtset kirjakeelt keele säilimise eeldusena, pidas hädavajalikuks nii keeletehnoloogia arendamist, nimede emakeelestamist kui (vähemalt) emakeelset põhikooli ning austuse kasvatamist emakeele vastu. Ta kinnitas ka, et keelepoliitika tähendab põlisrahvaste keelte kaitset, mitte aga rünnakut ülejäänute keeleliste õiguste vastu.
Oma ettekandes „Riigi rollist keele arengu toetamisel” tutvustasin meie „Eesti keele arendamise strateegiat (2004–2010)”, täpsemalt terminoloogiaarenduse ja kõrghariduse riiklikku programmi. Minu eesmärk oli osutada riigi ja rahva koostöövajadusele emakeele arendamisel. Kolmest sektsiooni ettepanekust jõudis Eesti delegatsiooni toetusel otse lõppdokumenti üks – aktiviseerida terminoloogiaarendust soome-ugri ja samojeedi keeltes, ülejäänud kaks (aidata kaasa emakeele maine tõstmisele noorte hulgas ning kasutada emakeeleõppes innovaatilisi tehnoloogilisi meetodeid) seoti juba varem lõppdokumendi projektis olnud punktidega.
Vaevalt saab ühe kongressi üks lõppdokument esile kutsuda murrangut hõimurahvaste keelte õpetamises ning kasutamises. Küll aga võivad kongressi arutelu ning lõppdokument isegi tekitada mõtteid meie oma emakeelega seoses, innustades seda hoolikamalt hoidma ja arendama.