XXIII rahvusvaheline puupõletuskeraamika sündmus Tohisoo mõisas 9. – 31. VII, kuraator Evi Pärn, korraldajad Lumi Kristin Vihterpal ja Jekaterina Kultajeva.

Tänavune Kohila sümpoosion kulmineerus 29. VII tuleskulptuuri ja peformatiivse näituse avamisega Tohisoo pargis. Vaid üheks õhtuks kokku seatud väljapanekul tutvustati üheksa üle kogu maailma kokku tulnud keraamiku töid, mis olid valminud kohapeal kahe eelnenud nädala jooksul. Sümpoosioni teema oli seotud poliitikaga, kuid kunstnikel olid vabad käed, kas ja kuidas oma tööd teemaga siduda.

Savi vormimise ja põletamise sidumist retoorilise sõnaseadmisega võiks nimetada „kompleksseks kunstiks“, kui parafraseerida antropoloogide Pablo Servigne’i, Raphaël Stevensi, Gauthier Chapelle’i jt kasutatud mõistet „komplekssed teadused“ (complexity sciences). „Need distsipliinid on ellu kutsutud, et kritiseerida ja raputada teiste teaduste kvantitatiivseid ja deterministlikke kontseptsioone, mis on traditsiooniliselt keskendunud pigem objekt-elementide kui suhete uurimisele,“ on teadlased avanud selle mõiste ühiselt valminud teoses „Teistsugune maailmalõpp on võimalik“ („Another end of the world is possible“, lk 74).

Niisamuti nagu kompleksne teadus, võiks ka kompleksne kunst püüelda oma distsipliini meelevaldsete piiride ületamise suunas. Teema poliitiline suunitlus on kahtlemata katse neid piire ületada: keskenduda pigem distsipliinide­vahelistele interaktsioonidele.

Kui savi on orgaaniline, meie vahetu keskkonna ja selle mõju(s)tamise reaalne väljendus, siis poliitika on suuresti sõnaline, sümboolne ja ideoloogiline väljendus ning osalusvorm.

Suures plaanis ei tundu savi mitte midagi juhtivat, aga see võib olla ekslik, antropotsentristlik hinnang, mis näeb mõjukust eeskätt inimeste loodud väärtus(t)e läbi. Sedaviisi kallutatud vaates jääb aga nägemata hoopis ürgsem ja üldisem väärtuste hierarhia, kus savi on otseses mõttes meie kandade kandjana otsekui ürgne ema ja sünnitaja, kes meid kõiki oma laial seljal veab.

Soome kunstniku Mira Niittymäki teose „Sa pead lihtsalt kuulama“ tutvustuses seisab, et kunstnik lähenes poliitikateemale hoolimise läätsede kaudu. Tema teos kujutab tüdrukut ja karuemandat, kes on mõlemad võtnud üsna sarnase, ürgnaiselikult emaliku poosi. Nad istuvad maas, kummardades trompetite kohale, karuema sosistab midagi ja tüdruk kuulab. Kunstnik ise ütleb oma teose kohta, et kui „poliitikat savi ja keraamika käsitlusalas vaadelda, siis muutub ilmselgeks, et peame hakkama kuulama, mida on meile ütelda maamullal ja kogukonnal“. Niittymäki on sümpoosionil osalenud kunstnikest ehk kõige animistlikuma, soome-ugrilikuma sümbolikasutusega, ta on tunnetanud savi ürgemalikku olemust ja tõstnud maisest elust teinekord üsna kaugele kanduva poliitilise sõnamulina „jalgadele tagasi“.

Ka Iisraeli keraamikakunstnik Dori Schechtel Zanger on oma teoses maad kaitsval positsioonil, juhtides poliitilist tähelepanu planeedi ressursside raiskavale kasutamisele ning sellest tingitud keskkonnakriisile. „Meie teod mõjutavad meie planeedi looduslikku tasakaalu,“ ütleb Zanger sümpoosionil valminud skulptuuri „Räpane energia“ tutvustuses. Teos kujutab endast kaitseriietuses last, kes on langetanud pea ning hoiab käes vigastatud, naftast määritud lindu.

Sidudes inimest loodusjõududega

Leedu kunstnik Mingailė Mikelėnaitė seevastu küsib: „Kas me ei võiks otsida alternatiivseid arenguteid, et loodusega harmooniliselt koos eksisteerida, hoiduda hävingust progressi vahendina?“ Oma teoses on Mikelėnaitė kujutanud looduslikke, mägiseid vorme, mis meenutavad ka inimese loodud arhitektuuri: aknaid, uksi, kaari ja torne. Nõnda saab kunstnikust jumala minimudel, kes loob algselt eksisteerinud maailma eeskujul selle algmaterjalist – savist miniatuurset jäljendust. Nii tekib seos maa ja selle loomise ning maast sündinud inimese kui iseseisva, aga ometi samast allikast kasvanud loojaga. Jäljenduse jäljendusega üritatakse näha seost savi algse, naturaalse kujunemise ja inimliku loomingu vahel. „Soovin, et mu kunstiline eneseväljendus paneks inimesed mõtisklema ning suunaks neid loodusega sümbioosi leidma,“ esineb kunstnik teose tutvustuses holistilise üleskutsega.

Ka Poola kunstnik Katarzyna Miściur tunnetab savi vormides maastikku ja seda, millist mõju on inimene oma jõu ja väljendusega maa (ehk ajas kujunenud savikihtide) algsetele struktuuridele ja vormidele jätnud. Selline tunnetus ei väljendu mitte ainult kunstniku käe all vormuvas töös, vaid ka teose põletamise protsessis.

Miściuri sõnul sai ta kohe pärast rohelusest ümbritsetud Tohisoo mõisa saabumist inspiratsiooni puukujulise skulptuuri loomiseks, et avaldada austust Eesti taimestikule ja loomastikule. „Puiduga köetav põletusahi kaunistas puud nõiduslike kuldsete ja oranžide träpsudega, mis on läbi põimunud pruunide, punaste, lillade, hallide ja roheliste plekkide soojade toonidega. Nagu olingi plaaninud, siis tungivad need kuldsed päikesekiired läbi tiheda lehe- ja oksavõra, tuues meelde põletusprotsessi varajaste faaside imelisi hetki,“ räägib kunstnik ise teose tutvustuses, kergitades niimoodi veidi kattevarju sellelt, mis on keraamikule samavõrra oluline kui savimassi mudimine – teose põletamine ning tule ja põletusprotsessiga kaasnev, naturaalsete ja inimeseüleste füüsikaliste jõudude ühendamine ning sellest iselaadsest sümbioosist sündiv koostöö. Sümpoosionil esitletud teos „Päikese­tõus Kohilas“ kuulub kunstniku sõnul juba varasemasse seeriasse. Ta nimetab seda looja vastuseks kaalukale küsimusele, millist mõju on inimese tegevus avaldanud meie loodusele.

Kui eelnevalt sai räägitud savi vormimisest kui keraamikakunstniku töö ühest, demiurgilisest ja (pool)jumalikust osast, siis selle kõrval tuleb rõhutada ka põletamise osa, mis nõuab suurt ressurssi nii põletatava puidu kui ka ahju kütmisele kulutatud töötundide näol. Nagu kunstnikud sümpoosionil ka toonitasid, siis oli ahju kütmise pidev kohustus üks osalejaid ühendavatest elementidest, sidudes neid ka puu ja tule universaalsete jõududega.

Soome kunstnik Niko Mankineni inspireerib teosega „Kõrberatas“ vaatajat loovat positsiooni haarama. Sümpoosionil valminud teose kohta ütleb kunstnik, et see on „suurema üksuse osa, mille disainis on kasutatud kordust ja minimalismi, et kujutlusvõimet sütitada“. Kunstniku sõnul on tähtis, et osa detaile oleks tööst justkui puudu: „Spetsiifiliste detailide taotluslik puudumine julgustab vaatajaid töö asupaiga, ajastu ja taustaloo võimalusi uurima.“ Kunstiliste objektide tõeline väärtus on looja ja vaatleja koosmõjust sündinud originaalne teos, nii et sama palju, kui teosel on vaatajaid, saab see ka tähendusi, vastu­võtja „fantaasiaahjus“ valmis küpsetatud ja niimoodi lisaväärtuse omandanud kujusid.

Tasakaal sealt, kust seda ei ootaks

Norra kunstnik Eyvind Solli Andreassen räägib hoopis hingestatult oma katsetest leida tasakaalu sealt, kust seda tavapäraselt otsida ei osata – ja seda selle sõna kõige otsesemas, füüsikalises tähenduses. Nimelt on Andreasseni tööd tehtud erilises tehnikas, mis võimaldab unenäolistel, anorgaanilistel vormidel jääda oma hapratele jalgadele püsima, kuigi pealtnäha tundub, et see ei saa niiviisi olla. Tegemist on tasakaalu otsimisega. „Tasakaalupunkt juhib tähelepanu meie eneste haprusele ning seob seda keraamilise materjaliga, innustades vaatajaid objektiga suhestuma ning nõnda ka omaenese ebastabiilsustega silmitsi seisma, olgu need siis nii põgusad kui tahes, iseloomustab kunstnik ise oma tasakaaluotsinguid.

Sisekaemuslikus laadis on ka Küprose looja Irene Zenonose teos „Küsitle oma soolikaid“, mis kujutab inimese sisikonda ja seedeprotsessi, tõmmates metafoorse paralleeli elamisprotsessi ja sellega kaasnevate keerukate emotsioonide „alla neelamise“ ja „seedimise“ vahel. „Seedimine on imendumine, läbi töötamine, eraldamine; selle omastamine, mida on võimalik ära seedida, ja selle väljutamine, mida seedida ei saa – meie elukogemuste kontekstis. Nii on seedimine kui selline seotud meie materiaalsete või emotsionaalsete kogemuste assimileerimisega,“ selgitab kunstnik valitud temaatika tagamaid, sidudes meie tundeelu üldise, kogu maailma ainevahetuse alusprintsiibiga. Vastuvõtjat suunatakse oma tunnetest vähem mõtlema, nende olemust ja mõju rohkem tunnetama, proovides kogutud emotsioone kõige paremal viisil ära seedida.

Läti kunstnik Dārta Berkmane tegeleb samuti tundekaemusega, kusjuures temagi kasutab oma kogemuse väljendamiseks metafoore loodusest. Sümpoosionil esitletud töö „Teadvuse lood“ on kunstniku juba varem alustatud seeria osa, ühendavaks lüliks on saviteose pinnalt välja turritavad teravaotsalised piid. Need peaksid autori sõnul esindama isiklikku ja sümboolset kaitsesüsteemi, mis on inspireeritud loodusest. „Tegu on sügavalt isikliku tööga, mille tõeline mõte peidab end ogade taga, takistades niimoodi vaatajal autori isiklikele emotsioonidele pilku heitmast.“

Loodusest on inspireeritud ka filipiinlanna Maria Rita Badilla-Gudiño töö „Edenev installatsioon“, mis kujutab ebatavalises, püstjas poosis kõrguvat kalakest. Kunstniku sõnul sai ta oma tööks inspiratsiooni just kalaluudest, aga ka seentest. „Keele valdusaIas on kalad olnud inimese metafooriks, kondid aga surma omaks. Seened seevastu kõdunemise ja taassünni ringkäigu sümboliks. „Edeneva installatsiooniga“ on ta püüdnud tunnetada, mida tähendab elamine suremise perspektiivis, et osata hinnata oma ajalugu, aga ka käesoleva hetke ja ka tuleviku lugusid, et elada nii hästi, kui vähegi suudame.“

Maailma ja inimese ühenduslüli

Sümpoosioni töödes ja nende tutvustustes osutati korduvalt looduslikele sümbolitele, originaalsetele ideedele ja universaalsete jõudude koostööle ning savikunstile kui orgaanilise, tunnete „seedimise“ ja väljendamise protsessile. Savi on ürgmateeriast võetud maailmaruumi ja selle asukate ühenduslüli.

Iseküsimus on, kuivõrd haakus sümpoosionil esitletud tööde algupärane iseloom näituse kuraatori Evi Pärna ideega. Väljapanek installeeriti otse sündmusele saabunud vaatajate silme all, teosed juhatati sisse ju efektsete eellindistatud heliklippidega. Autor tõi koos oma abilistega kunstiteose vaatajate ette, kusjuures töö oli viimse hetkeni kaetud musta linaga.

Eellindistatud meeshääl luges ette kuiva, eeskätt fakte koondava informatsiooni sellest, milline on töö autori haridustase, kas tal on pensioni- ja haigekassakindlustus, kas ja kui, siis millist lisatööd ta keraamiku elukutse kõrval tegema peab jne. Lõpetuseks veel ka numbrid selle kohta, mitu töötundi teose valmimisse kulus ning kui suur oli kunstniku hinnangul tehtud töö ning sellele kulutatud vahendite hind. Kui lina lõpuks teoselt tõmmati, siis sai tööd vaid vaevu minuti jooksul põgusalt vaadata, sest siis oli juba järgmise teose tutvustamise kord. Pikemalt sai töödega tutvuda alles pärast performance’it Tohisoo mõisa taga pargis.

Meeleolukas õhtu lõppes Aigi Orava ja Külli Kõivu ehitatud tuleskulptuuri avamisega, mis tõi vaatajate silme ette keraamikakunstis sedavõrd olulise, savi põletamise protsessi orgaanilise osa. Pimedusse mähkunud mõisapargis paljastati kuumusest hõõgav, leeki meenutav skulptuur, mis paistis läbi öö nagu tõeline tulekeeris. Skulptuur oli sümmeetrilise, spiraalse struktuuriga, mida elav tulekeeris kunagi hoida ja pikemalt säilitada ei suuda. Savist sündinud tuli, mida peab omakorda tõelise tulega põletama, et sümboolne tuleleek saaks endale jäädava struktuuri. Paradoks paradoksis, asi iseeneses.

Lõpetuseks võiks pöörduda tagasi „kompleksse teaduse“ ja sellest parafraseeritud „kompleksse kunsti“ teemade juurde. Antropoloogid Pablo Servigne, Raphaël Stevens ja Gauthier Chapelle ei väsi oma ühiselt kirjutatud teoses „Teistsugune maailmalõpp on võimalik“ üle kordamast, et maailma praeguses, ökoloogilises ja ühtlasi sotsiaalses, majanduslikus ning ka eetilises kriisiolukorras on vaja katastroofist pääsemiseks või vähemalt selle üle elamiseks hakata uut tüüpi lahendusi ja mõtlemist juurutama.

„Kuidas saame nende ja ennast ümbritsevaga taas ühendusi luua ja teha seda nii, et need ühendused oleksid vastastikused, usaldusväärsed, turvalised ja võrdsed? Just see on meie aja suur välja­kutse,“ kirjutavad käesoleva sajandi kõige kriitilisematele probleemidele uudse ja värskendava nurga alt lähenevad teadlased. Idee siduda savikunsti poliitilise eneseväljendusega näib olevat just selliseks innovatiivseks, uudseks lähenemisnurgaks ja distsipliine ühendavaks viisiks.

Kui tahame juurutada uutmoodi, inimliigile eluvõimalust pakkuva biosfääri orgaanilise tasakaaluga arvestavat mõtlemist, siis tuleb hakata seda esmalt ikka enamates kogukondades/distsipliinides/juhtumistes praktiseerima. Kohila kunstisümpoosionil praktiseeritu ja nähtu on siinkirjutaja hinnangul üheks teeviidaks ja väljenduseks just uue mõtlemise kujundamisel ning juurutamisel. Kui vanad kombed ega kogemused enam meie ega maailma kasuks ei toimi, siis saabki olukorda parandada ainult uute mõtteviiside kujundamise ja ellu äratamisega.