Teoreetilisemates ettekannetes andis tunda Ida-Euroopa nõrk tundmine, skemaatilisus ja must-valge printsiibi järgimine. Sestap võttis nii mõnigi pakutud jaotus õlgu kehitama. Nii kuulutas üks põhiettekannetest Ida-Euroopa, Tšehhi, Slovakkia ja Balti riigid revolutsioonilisteks, kuna eliit ja ka väärtuste süsteem olla täielikult vahetunud. Poola, Sloveenia ja Horvaatia olla osaliselt muutunud, sest vaid osast vanast kommunistlikust eliidist (Kwasniewski jt) olla saanud demokraadid. Rumeenia kommunistidele aga hakanud võimulolemine meeldima ja nii nad pöördunudki tagasi vana juurde. Neljanda kategooriana mainiti restauratsiooni, mida koos Miloševiciga esindab Putin. Seoses äsjaste valimistega Saksamaal olgu siinkohal toodud ka nende uue poliitilise jõu Vasakpartei (endised sotsdemid ja Ida-Saksamaa kommunistid) vanuseline ja sotsiaalne koosseis: alla 20seid 0,5%, 20 – 39aastaseid 6,7%, 40 – 64aastaseid 33,2%, üle 65seid – 59,6%; üliõpilasi 3%, töölisi 8%, töötuid 6%… pensionäre 60%.

Mul oli lihtne valimistulemusi presenteerides öelda, et Eesti poliitilise maastiku vasaktiib on peaaegu olematu. Ehkki esialgne taktika oli üsna nutikas. Mõistagi tekitas elevust Tiit Toomsalu pääs riigikogusse ja tema erakonna pidevad nimevahetused, sõltuvalt sotsiaaldemokraatide võimulpüsimise viguritest. Konverentsi teise päeva suurima mõttevahetuse vallandas rahvuskommunistide osa selgitamine 1960ndate ja 80ndate sündmustes (Poolas, Tšehhoslovakkias ja Ungaris toimunu). Tõsiseks pähkliks osutus paljudele aga fakt, et praeguses riigikogus on 40 endist kommunisti. Pidin pea kõik argumendid ära kasutama, et kuulda lõpuks Courtois’ tõdemust: hea oleks, kui postkommunistlikud parteid jõuaksid kõikjal samasse seisu, kus nad on Eestis. Konverentsi ettekannetest pannakse kokku raamat, mis antakse välja mitmes keeles.