Ümarlaua moderaator, projekti üks kuraatoritest Ilja Sundelevitš juhatas arutelu sisse mõistulooga, millel pole küll ajaloolist tõepõhja, kuid millel on oma iva sees. Nimelt kunagi ennemuistsel ajal otsustas kristlik kirik juudid Roomast välja saata. Viimaks oli paavst nõus, et kui rabi jääb dispuudis peale, siis võib juudi kogukond Rooma edasi jääda, muidu mitte. Kuna puudus aga ühine keel, otsustati üldmõistetava viipekeele kasuks. Kuid ka viipekeel osutus spetsiifiliseks ning vastaspooled tõlgendasid žeste täiesti erinevalt: paavst lähtus kristlikust märgisüsteemist, rabi isiklikust arusaamast. Seekord lahenes kõik juutide kasuks, kuid polnud välistatud ka vastupidine tulemus.
Seminari üks põhiesinejatest Toomas Paul võttis arutelu kokku teise mõistulooga. Laenuküsija oli siiralt hämmeldunud, kui talle anti suur pangalaen pelgalt ausõna peale. Mis saab siis, kui ta petab panka ja ei maksa tagasi? Pangast vastati, et sel juhul läheb laenajal Jumala palge ees raskeks. „Millal see juhtub,” päris laenaja. Vastus oli kiire tulema: „Kui te 5. kuupäeval ära ei maksa, siis näete 6. kuupäeval teda ennast.” Nii et religiooni keel on üsna üheselt mõistetav, kui kõnelejal on püstol varuks. Aga see on just see maailm, kus praegu elame.
Neile kahele mõistuloole võiks veel lisaks tsiteerida näituse ühe töö, Anne Daniela ja Paul Rodgersi installatsiooni saateteksti. Nimelt on nad ehitanud fotodest, videost ning objektist (pronksist teekann) koosneva installatsiooni kujutamaks inglise filosoofi Bertrand Russelli „taevase teekannu” mõistet, mis püüab oma absurdsusega kummutada igavestele tõdedele pürgivaid teadmisi. Rodgersid lähevad veel kaugemale ning viitavad nii tekstis kui ka töös Russelli idee edasiarendaja Richard Dawkinsi 2003. aastal avaldatud raamatule „Saatana kaplan”: „Põhjus, miks organiseeritud religioon on saanud raevuka vaenu osaliseks, on see, et religioon, erinevalt Russelli teekannu-usust, on jõuline, mõjuvõimas, maksuvaba ning seda kantakse süstemaatiliselt edasi lastele, kes oma nooruse tõttu on võimetud end selle eest kaitsma. /—/ Teekannu-uskujad ei viska teekannu-mitteuskujaid, teekannu-usuhülgajaid, teekannu-ketsereid ja teekannu-teotajaid kividega surnuks. Emad ei keela oma poegadel abielluda teekannu-shiksa’dega, kelle vanemad usuvad kolme teekannu, mitte ühte, nii nagu nad ise usuvad. Inimesed, kes panevad teekannu kõigepealt piima, ei tulista põlvi läbi neil, kes panevad oma teekannu esmalt tee.”
Need kolm mõtteavaldust oleksid sobiv raamistus ümarlauas kõlama jäänud mõtetele. Kunst, ka praegune sotsiaalselt aktiivne kunst, ja religioon, kunstnik ja kirikuesindaja kõige üldisemas tähenduses ei ole iseenesest opositsioonis, konfliktist kõnelemata. Konflikt saab olla ainult isikute vahel ja üldiselt ka siis, kui ei mõisteta teise keelt. „Obscurum per obscurius’e” näituse kontekstis kerkis mõistmatus ehk keeleoskamatus üles seoses Jaan Toomiku videoinstallatsiooniga „Tantsides isaga”. Kui see töö oleks eksponeeritud ükskõik millises teises kontekstis, poleks videotegevuse paik (kalmistu) olnud primaarne, siis oleks olulisena jäänud kõlama poja soov surnud isaga mingitki kontakti saada, rituaalile lähenev poja ennastunustav tants Jimi Hendrixi muusika saatel. Seega looja sisemine äng ning selle väljaelamine, mille tõlgendamiseks oleks mõttekas tekitada psühhoanalüütiline taust. Praeguses kontekstis hakkas kaasa mängima kalmistu, sealsed käitumisreeglid, kalmistueetika. Kes on see instants, kes määrab, kuidas võib käituda pühades paikades, nagu on seda kalmistu? Kus lõpeb rituaal ja algab kunst? Toomas Paul sõnastas selle veelgi laiemalt: „Mis juhtub ühiskonnaga, kui religioon asendatakse kunstiga ja vastupidi?”. Linnar Priimägi (aga mitte ainult tema) oli veendunud, et just keeleoskuse kadumine on viinud olukorrani, et riitus on kaotanud tähenduse ja igaüks võib seda kunstina välja pakkuda. Enamgi veel: ka kunstis (seda nii looja kui ka vastuvõtja positsioonilt) ei tohi olla umbkeelne, sest ka liigutus, žest, värvilaik jne eeldavad keele tundmist: „Tants haual muutub rituaalist kunstiks, kui selles ei osata näha enam mitte midagi muud kui tantsu.”. Toomiku töö puhul on ka kunstikeele kehval tundjal selge, et tema tants ei ole pelgalt liigutuste kombinatsiooni valdamine ja sellest rõõmutundmine. Sümbolite ning nende kaudu väärtushinnangute mittemõistmist kommenteeris ka Borjana Rossa, sest tema ja Oleg Mavromatti ühistöö, New Yorgis esitatud performance’i dokumentatsioon oli täiesti mõistetamatu Ameerikas: nad riietusid Halloweeni pidustuste ajal õigeusklikeks ja käitusid nii, nagu võib õigeusklikke käitumas näha Moskvas, Sofias, Tveris. New Yorgi keskkonnas ei seostanud keegi neid ei Venemaa ega ka mitte õigeusuga: kui Borjana põlvitas, siis tahtsid heasoovlikud karnevalil osalejad kutsuda kiirabi. Isa Zacharias lisas omalt poolt juurde, et kunstniku ja religioosse maailma vastastikust mittemõistmist võib vaadata ka sellest aspektist, kui sügavalt kunstnik tahab ja oskab käsitleda transtsendentsi. See aga sõltub kunstniku oma väärtushinnangutest. Kuid Aleksandr Kossolapovi MacDonald’si ja Coca-Cola logo ja Kristuse koosesitamises ei näinud ta midagi solvavat, sest teose iroonia oli suunatud just tarbimisühiskonna mentaliteedi vastu.
Teine probleemide ring, millel peatuti, oli seotud inimõiguste ja ühiskonnaga laiemalt. Aga mitte ainult: see on eelkõige praeguse aja inimese (antud kontekstis eelkõige looja) eetika ja tolerantsi küsimus. Nii piiblist, koraanist kui ka teistest pühadest raamatutest võib leida üleskutse nii armastusele ja headusele kui ka vihkamisele. Sellest kõneleb kunstnike paari Dror ja Gunilla Feileri installatsioon „Üks jumal” ja seda rõhutas ka Dror Feiler ümarlauas: „Olen kindel, et inimene on loonud Jumala enda järgi. Inimene peab vastutama oma tegude eest, ka nende tegude eest, mida tehakse religiooni nimel”. Ta tõi näitena Theo van Goghi, kes Dror Feileri arvates ei olnud kunstnik, vaid vihkav poliitik. Kuigi ka poliitikut, isegi halba poliitikut ei oleks tohtinud tappa. Tapma hakatakse siis, kui sootsium ei paku piisavat turvatunnet, kui tuntakse hirmu- ja ohutunnet. See aga eeldab vastutustunnet, nii kunstnikult kui ühiskonnalt. Sellele viitasid nii Damir Nikšic´, Shahram Entekhabi, Zlatko Kopljar. Damir Nikšic´ tõi totalitaarse ühiskonna kõrval esile ka need ohud, mida ta ise on tundnud ülidemokraatlikus Rootsis elades: „Miks on Muhamedist tehtud vaenlane ja Martin Lutherit vaadatakse kui kangelast?”. Miks tema, Sarajevost pärit moslem, on automaatselt vaenlane ükskõik millises järjest enam unifitseeruva Euroopa suurlinna lennujaamas? Kuid inimõigus enamuse ja vähemuse mõttes ei tähenda reaalsuses sugugi üht ja sama. Kui ollakse vaenulikud ühe minoriteetide grupi suhtes, siis võib see kergesti kasvada üle ka teistele.
Nii et õppigem keeli ja püüdkem säilitada tolerantsi, sest Eesti on Euroopa osa.
