Kunstiakadeemias, koolis, kus ka arhitekte ette valmistatakse, õpetati mulle, et kriitika on mõjus ainult siis, kui see on moraalne ja intellektuaalne. Margit Mutso kriitika muinsuskaitseameti suunas ei ole moraalne, sest ta tunnistab artikli alguses isiklikku solvumist ja majandusliku huvi luhtumist. Inimlikult on see ju mõistetav, kui võistluse võidutöö ei jõua teostuseni – aga kas sellest järeldub muinsuskaitse süsteemi nõrkus? Võib-olla on see hoopis tugevus?

Õnneks ei kujunda meie mainet mitte inetud sõnavõtud Sirbis, vaid ikka meie otsuste kvaliteet. Osa sellest on julgus teha ka ebapopulaarseid otsuseid ning vajadusel – asjaolude selgumisel ja väärtuste kaalumisel – oma otsuseid ka muuta. Võib-olla häiribki kriitikut ennekõike see, et muinsuskaitse on selja sirgu ajanud ja teeb sisulisi otsuseid kultuuripärandi säilitamise kriteeriumidest lähtuvalt?

Pr Mutso isegi ei püüa muinsuskaitseküsimust lahates kasutada ühtegi kultuuripärandi säilitamist puudutavat aspekti ega kohku tagasi pikka ja keerulist protsessi kajastamast vaid talle teada ja meelepärastest vaatenurkadest. Võikski ju lihtsalt asuda seisukohale, et mõnikord on viinamarjad hapud, ja kriitikat ignoreerida, aga kuna süüdistused on laialdased ja ebaõiglased, pean vajalikuks need kummutada.

Lähiaastatel pole olnud muinsuskaitse vallas ühtki nii põhjalikult läbi kaalutud ja peaaegu kõik pädevad eksperdid kaasanud projektimenetlust. Öelda, et otsus on halb sellepärast, et arhitektuurivõistluse võidutööd ei saa ellu viia, on lihtsalt kiuslik. Arendaja ja arhitekti kaasamata jätmise väide on samuti väär. Kohtumisi, kohalkäimisi, arvamuse küsimisi, dialoogi (millest Mutso omadel põhjustel eemale jäi) oli häälekäheduseni.

Muinsuskaitseameti töötajate arhitektuurivõistluse žüriisse või ekspertideks kutsumine on tervitatav, aga see ei tähenda võiduprojekti automaatset heakskiitu või kooskõlastust.

Muinsuskaitseamet ei ole tekitanud kelleski põhjendamatuid ootusi või saatnud valesignaale. Vastupidi, kõik meie otsused (vt Mutso artikli tsitaate) ja ka kaaskirjad rahastustaotlusele sisaldasid viidet projekti võimalikule teostamata jäämisele, kui arheoloogiliste uuringute tulemused seda teostada ei võimalda. Kooskõlastatud muinsuskaitse eritingimused kehtisid just nimelt detailplaneeringule, mitte ehitusprojektile. Ka Vastseliina Piiskopi­linnuse Sihtasutuse inimesed kinnitasid, et nad on teadlikud ja valmis võtma projektiga seotud riski. Loogiliselt võttes oleks meil kõige kergem olnud kohe alguses „ei“ öelda ja Margit Mutsol polekski frustratsiooniks põhjust. Vastseliinas ei sünniks ka midagi: ei juba ehitatavat palverändurite maja ega ka kabelikoha eksponeerimist.

Muinsuskaitseamet on igati huvitatud kultuuripärandi nüüdisaegsest kasutusest ja eksponeerimisest. Ka Vastseliina projektile oleme kaasa aidanud nii palju kui võimalik. Turismiatraktsioon ei saa aga sündida kultuuriväärtuste hävitamise või ohtuseadmise hinnaga.

Lõplik otsus mitte lubada arheoloogiapärandi peale ehitada nüüdisaegset katuselahendust sündis just seetõttu, et maasisesed müürid on väga kehvas seisus ja praegu puudub usaldusväärne ning hea meetod nende konserveerimiseks (ja seega ka eksponeerimiseks). Ehitada arhitektuuriliselt vaieldamatult särav võidutöö paika, mille säilimise osas pole väljakaevamise järel mingit kindlust, on muinsuskaitse plaanis mõeldamatu.

Varemete ja müüride katustamist oleme alati mõistnud üsna üheselt. Iga huviline leiab muinsuskaitseameti kodulehelt juhised ja joonised (rubriik „Abiks projekteerijale“). See, et arhitektuurivõistluse võidutööga pakuti välja lahendus, mida ka katustamiseks võib pidada, ei tähenda, et traditsioonilised varemete katustamise meetodid väärad ja sobimatud või termin muutunud oleks.

Pahatahtlik on väita, et muinsuskaitseamet ei hooli Vastseliina kogukonna ja sihtasutuse heast käekäigust ning projekti majanduslikust mõjust. Veendusin enne lõpliku otsuse tegemist selles, millised on toetust saanud projekti väljavaated ja muutmisvajadused. Otsus paika mitte katustada, vaid kasutada selle paiga eksponeerimisel maastikuarhitektuurilist lähenemist, ei sea kuidagi ohtu Vastseliina Piiskopilinnuse Sihtasutuse EASilt saadud toetust, selle majanduslikku mõju või loodavaid töökohti. Pikas perspektiivis on mõju vastupidine: selle paiga säilitamine võimalikult autentsena aitab kaasa kõikide projektitaotluse eesmärkide täitmisele ja kultuuripärandi väärikale kasutusele. Isegi nõukogude ajal ei suudetud seda paika restaureerimisega ära rikkuda ja see eristab Vastseliina kompleksi veelgi paremini teistest samuti arendamisel linnustest (Haapsalu, Narva, Rakvere, Kuressaare, Padise).

Muinsuskaitseameti ametnikud ei ole tekitanud Vastseliina Piis­kopilinnuse Sihtasutusele ühtegi põhjendamatut kulu. Ametnike süüdistamine ebapädevuses on pahatahtlik ja solvumisest kantud. Meie varasemad AB Eek & Mutso töödele antud kooskõlastused ning tunnustus töödele on pädevad ja meelepärased olnud.

Vastseliina kabeli puhul ei olnud küsimus arhitektuuris. Otsust ei tehtud ainult arhitektuuri sobivusest või mittesobivusest lähtudes. See paik kätkeb endas nii arhitektuuri, arheoloogiat kui ka vaimset pärandit. Asi oli väga väärtusliku mälestise ja ajaloolise keskkonna autentsuse säilimises. Kui muinsuskaitseameti eksperdinõu­kogude liikmed ja ka muinsuskaitse­nõukogu liikmed ei ole piisavalt pädevad, siis kes on? Tehtud otsuses kajastub nii arhitektide, arheoloogide, ajaloolaste, konservaatorite/restauraatorite kui ka muinsuskaitseteoreetikute ja turismiedendajate arvamus.

Vastseliina linnus ja selle ime väärivad maailma tähelepanu, ka seda Margit Mutso inetut artiklit, mille tõttu lähevad ehk mitmed tutvuma selle pärandiga, mida muinsuskaitsel õnnestus autentsena säilitada. Projektiga seotud arutelu on igal juhul ka valdkonda arendanud, eriti varemete käsitluse osas. Veebruarikuus pidasime eraldi seminari Haapsalus linnuste arendamise, nende konserveerimise, autentsuse ja varemetena säilimise teemal.