Räägitakse, et semiootikute lemmiktoost olevat „Tähistame!“. Facebookis levival venekeelsel pilalehel „Psühhiaatriahaigla“ („Психиатрическая лечебница“) avaldati õpetlik käemärkide tabel, mille abil patsient saab sanitariga sõnatult suhelda. Muude vajalike märkide („Veel tabletti!“, „Veel rohkem tabletti“, „Ma pääsesin palatist välja!“ jm) kõrval hakkas silma käemärk, mida alates mullu kevadest teatakse meil „hea tuju märgina“. Kõnealuse tabeli seletuse kohaselt tähendab see aga „Tooge mulle papagoi!“ („Принесите попугая!“).
Tõepoolest, kui hoolega vaadata, siis pöidlast ja nimetissõrmest moodustubki papagoi nokk ja ülejäänud sõrmedest turritav tutt tema peas – enam-vähem nagu nõukogudeaegses multifilmis „38 papagoid“. Nii et vabalt võib see käemärk tähistada igatsust papagoi järele. See tõdemus seab aga hoopis uude valgusesse Mart ja Martin Helme žestid valitsuse ametivande andmisel või Ruuben Kaalepi ühisfoto Marine Le Peniga. Võib-olla ongi nii, et kõik süüdistused on valed ja ebaõiglased ning tegelikult soovis väike Ruuben, et tädi Marine saadaks tagasi Pariisi jõudes talle kingituseks kirevate sulgedega papagoi, kes oskab öelda „Merde!“.
Tähendusrikka käemärgina (pean silmas seda, kui keskmine sõrm eristub selgelt rusikasse surutud labakäest), võib-olla koguni saatuse sõrmena saab võtta ka nädal tagasi langetatud karmi otsust, et vähemalt 1. maini pole vaatajail teatrietendustele asja. Kaugel sellest, nagu seaksin kahtluse alla valitsuse otsuse kuulutada välja eriolukord (vastupidi, sellega jäädi päev-paar hiljaks), pigem on tegemist valju saatuse ja hädamerega, mis tabanud maailma.
Täielikul teatrikeelul on tugev mõju nii publiku igapäevaelule kui ka teatrite käekäigule, kuid võib arvata, et vaatajad elavad selle sundaja lihtsamini üle. Natuke ehk meelehärmi, et ammu ostetud teatripilet läheb vett vedama või teatrisse sõiduks broneeritud buss on vaja üles öelda, aga ei midagi tõsist, mis suudaks murda eestlaste teatriarmastuse. Pealegi on meil endiselt olemas Raadioteater, mis juba on jõudnud reklaamida end kui Eesti ainsat teatrit, kus eriolukorra tõttu ei jäeta etendusi ära. 27. märtsi rahvusvahelise teatripäeva pidu Vanemuises jääb paraku pidamata, kuid teatri aastaauhindade laureaadid tehakse eelneval õhtul siiski teatavaks ETV erisaates. Nagu kriisi ajal ikka, on abi konservidest: näiteks New Yorgi Metropolitan Opera näitab veebiülekande vahendusel oma ooperilavastuste salvestisi, Paide teater tähistab aga teatripäeva eelmise suve lavastuse „Eesti jumalad“ salvestise näitamisega Facebookis. Siit-sealt on kuulda ka kumu mõnest otseülekandest.
Palju raskem on teatrite olukord, eriti rahaliselt. Märtsi- ja aprillikuu on neil veel tihe tööaeg, uuslavastusi tuleb robinal ja etendustegevus käib täie hooga. Mai olnuks katkestuseks tublisti lihtsam aeg: koos soojade ilmadega jäävad ka teatrisaalid tühjemaks, sest igal vabal hetkel sõidetakse linnast ära maakoju ja tuhnitakse seal ennastunustavalt mullas. Eesti Teatri Agentuuri veebilehe (teater.ee) andmeil anti märtsi esimesel nädalal kokku 149 teatrietendust, ent neid oli ilmselt rohkemgi, sest mõned teatrid ei vaevu seal oma etendustest teada andma. Lihtne arvutus näitab, kui palju teatrietendusi jääb pooleteise kuu jooksul ära.
Teatriti on piletitulu osakaal nende kogueelarvest erisugune, kuid piraka augu jätab piletite müügist saamata jääv raha nii või teisiti. Suured repertuaariteatrid ja ka osa erateatreid, kes saavad kultuuriministeeriumilt iga aasta päris kopsaka tegevustoetuse (eks nende masinavärk, mida tuleb töös hoida, on selle võrra ka suurem), elavad raske aja ehk valutumalt üle ning eelarveaugu sügavus selgub alles aasta lõpu poole. Väiketeatrid, kelle riiklik tegevustoetus on aga väike või ei saa nad seda üldse, tunnevad tugevat tagasilööki juba praegu – vähemalt üks teater on pöördunud oma vaatajate poole palvega teha võimalust mööda annetusi. Teatrid loodavad, et inimesed ei nõua nende kümnete tuhandete eelmüügist ostetud teatripiletite eest kohe raha tagasi, vaid vahetavad need kinkekaartide ja hilisemate etenduste piletite vastu, samuti on kõlanud üleskutse üldse loobuda juba kulutatud piletirahast ja toetada sel kombel raskesse seisu sattunud kultuuriasutusi, ent saatuse kuri sõrm hakkab ikka silma, vaata millise nurga alt tahes.
Kui selles etenduspausis on üldse midagi head, siis võib-olla see, et näitlejad-lavastajad saavad muidu enam-vähem kogu aasta pöörlevast rattast korraks välja astuda. Mõnes teatris hoolimata katkuajast proovid küll jätkuvad, ent aega endasse vaatamiseks jääb siiski rohkem. Sportlased teavad täpselt, et väike lõdvestus teeb head.