Aet Ader, b210 arhitekt: Rootsi kogemusele toetudes võin öelda, et kindlasti peaks vältima omaette keskuste ja asumite teket, see soosib eraldumist, üksijäämist ja suhtumist meie vs. nemad. Maailma kogemus näitab, et uude ühiskonda sattunud sulanduvad paremini, kui nende elukoht on suuremas linnas, töökohtade ja muu taristu lähedal, mitte eraldatud väikeasulas. Nii nagu suuremad linnad tõmbavad meie enda rahvastikku, nii tõmbavad võimalused end tööalaselt teostada ka siia kolinuid. Pole põhjust arvata, et me saame kedagi kuskil jõuga elama sundida.
Enne uute keskuste rajamist peaks üle vaatama, kui palju on meil tühje elamispindu. Kahjuks peab tõdema, et ligi 90% elamispinnast on erakätes, riigil ja omavalitsustel puuduvad selle turu reguleerimiseks hoovad. Oluline on elamispinna paindlikkus. Praegu plaanime elukohti viiesajale inimesele, kuid me ei tea, kas mõne aasta pärast on neid rohkem või vähem. Seetõttu tuleb ministeeriumideüleselt välja töötada riigi kinnisvara ja üürituru poliitika, et tagada piisav elastsus.
Sotsiaalministeeriumi kodulehel on öeldud, et ei välistata lühiajaliselt lisa-majutuskeskuste avamist pagulaste tarvis. Milliste põhimõtete alusel seda tehakse? Milliseid piirkondi eelistatakse?
Oskar Lepik, sotsiaalministeeriumi pressiesindaja: Sotsiaalministeerium ja AS Hoolekandeteenused tegutsevad aktiivselt, et selgitada välja uue majutuskeskuse asukoht. Uus keskus ei ole mõeldud Euroopa Liidu ümberasustamise ja -paigutamise kava järgi Eestisse saabuvate inimeste majutamiseks, seda on vaja eelkõige suurenenud igapäevarändega toimetulekuks. Varjupaigataotluste arvu kasvu tõttu on vaja avada ka uus majutuskeskus. Selle asukoha selgitamisel lähtutakse mitmetest kriteeriumidest, nagu hoone kohandamis- ja ülalpidamiskulu, ligipääs teenustele jms. Eesmärk on kasutada juba olemas ruume ja hooneid, mitte ehitada täiesti uut asutust. Samuti peetakse oluliseks rahulikku keskkonda ja liikumisvõimalusi.