Rait Avestik, teatrikriitik
Vaatamata sellele, kas tõstetakse fookusesse näitleja või hoopis keegi-miski muu, on sõnateatri puhul fookuses endiselt ja peaasjalikult näitleja. Oleks ta pisutki fookusest väljas, näiteks ühe lavastuse kontekstis, kannataks kogu kontseptsioon, olgu see nii peen ja tummiselt autori(taar)ne kui tahes. Selles mõttes ei olnud seekordne fokuseerimine just kõige kontrastsem ehk polnud tunda, et tervikust (eesti teater, konkreetne lavastus) oleks midagi välja rebitud või (esile) teravustatud, kui pidada silmas põhiprogrammi lavastusi. Mitte et varasemate festivalide tunnuslause oleks eriti spetsiifiliselt viidanud millelegi olemuslikule. Ilmselt pole kuigi tänuväärne vaadelda näitlejat riigi, rahvuse või mingi muu tunnuse põhjal à la homonäitleja, vana näitleja, pime näitleja jne. Kõlagu see triviaalselt või iganenult, aga peamine skaala on ikka hea ja halb näitleja. Rakendagu ta lavastust läbivalt kõige võimsamal moel „maagilist kuid” või olgu lihtsalt lavastusskeemis liikleja-olija, ühe pärast põgened teatrisse, teise pärast põgened sealt ära. Tundub, kas või nüüdse festivali põhjal, et eesti näitlejat võib paljude muude omaduste hulgas pidada ka julgeks. Julgus riskida materjali, lavastaja ja endaga, mis nn autoriteatri puhul tuleb eriti hästi esile. Julgus olla autori-lavastaja teenistuses, olla tihtipeale skeemitäide, olla laval pigem endana (see ei ole nüüd aususe või kohaloluga vääramatult samaväärne), tegelane jääb lihastamata, kuna seda pole nõutud või osatud nõuda.

Ent kirkaid ja poolkirkaid hetki koos näitlejatega oli peaaegu igas nähtud festivalilavastuses. Ja õhus on küsimus – kuhu on kadunud vanad näitlejad?