Tallinna Kunstihoones eksponeeritud kevadnäitus on tavapärane ülevaatenäitus: kunstnikud saatsid tööd ja žürii (Vano Allsalu, Corina Apostol, Siim Preiman, Aivar Berzin ja Hanna-Liis Kont) tegi valiku, mis pääseb näitusele, mis mitte. Et esitatud oli rekordiliselt palju töid – kokku oli 359 osalemissoovi –, siis oli ka valikusõel erakordselt tihe.
Kureeritud ülevaatenäitus kui raskesti ühildatavate formaatide sümbioos on kunstnike liidu suurte ülevaatenäituste puhul juba mõni aeg tagasi kõrvale jäetud, ajakohastamiseks on aga Tallinna Kunstihoone väiksemates näitusepaikades väljas kaks kuraatoriprojekti, suure väljapanekuga haakuvat, seda toetavat kõrvalprojekti: Tallinna Kunstihoone galeriis Siim Preimani koostatud „Pealaest jalatallani“, kus käsitletakse inimkeha ja selle seisundeid, ning Tallinna Linnagaleriis Corina Apostoli „Väljas/Sees“, kus tutvustatakse väljaspool Tallinna kunstiasutuste mugavusi töötavaid loomeinimesi. Tallinna Kunstihoone kuraatorid Preiman ja Apostol osalesid ka žüriis tegevuses.
Kas ülevaatenäituse juurde kuuluvat väljapanekut kureeritakse teistmoodi kui iseseisvat kuraatoriprojekti? Kui, siis mida tuli silmas pidada?
Siim Preiman: Arvan, et kõik sõltub sellest, milline lähteülesanne endale püstitada. Kuna ka kevadnäituse kõrvalnäitused koosnevad viimase aasta jooksul valminud teostest, võtsin eesmärgiks ühe möödunud aastal siinses kunstis esile kerkinud teema markeerimise. Cloe Jancise, Solveig Lille, Mari Volensi ja Brit Kikase ühel või teisel viisil keha käsitlevad tööd said mu peas komplektiks juba mõnda aega tagasi, Hanna Piksarv ja Kelli Gedvil liitusid kevadnäituse avatud konkursil. Arvan, et eelkõige eristab seda projekti minu teistest näitustest suurem visandlikkus. Kevadnäitusele uusi töid ei telli ja tuleb töötada sellega, mis on juba loodud. See ühtaegu piirab ja vabastab.
Corina Apostol: Selle näituse kureerimine erines mu varasemast kuraatorikogemusest, aga see oli igati huvitav. Tavaliselt alustan kureerimisprotsessi sellest, et arutan kunstnikega nende teoseid ja töötan välja kontseptuaalse raamistiku. Seekord kulges kõik vastupidi: teosed olid juba olemas ja kunstnikud esitasid oma tööd, mõeldes kontseptsiooni „Väljas / Sees“ peale. Algselt kavatsesin kaasata ainult väljaspool pealinna elavaid ja töötavaid kunstnikke, kuid näitusele esitatud tööd panid mind teisiti mõtlema ja otsustasin keskenduda kunstnikele, kes on kolinud tagasi Tallinna, või neile eesti juurtega kunstnikele, kes elavad välismaal ning tegelevad habraste üleminekupiiridega, olgu need siis ajutised, geograafilised, sotsiaalsed või kehalised.
Erinev oli ka töötamisviis: sotsiaalse distantsi reeglite tõttu tegin kunstnike ja väljapaneku installeerijatega kaugtööd. Selle tõttu oli palju rohkem suhtlemist ja ideede läbimängimist. Aga see-eest õppisin kunstnikke paremini tundma ja ka nende teostest paremini aru saama, kui seda tavalise kevadnäituse puhul.
Kevadnäitusele oli tänavu ülisuur konkurss. Millest lähtusite valiku tegemisel? Kas ainult kunstilisest kvaliteedist või millestki veel?
Preiman: Iga teost hindasime tõesti iseseisvana. Arutelude käigus pidasime silmas ka meediumide ja vormi tasakaalu, et näitus oleks võimalikult mitmekesine. Pidevalt tiksus kuklas põlvkondade tasakaal. Alles siis asusime žürii valitud töid Corinaga nende sisu alusel grupeerima. Selle kõige tulemusena ja näituse kujundaja Neeme Külma suure abiga on Tallinnas Kunstihoone suures saalis mitu võluvat soppi, kus omavahel resoneerivad värvid, materjalid ja elukogemused.
Apostol: Kõik kevadnäitusele esitatud tööd vaatas žürii koos läbi ja valik tehti, lähtudes teoste originaalsusest, tehnilisest kvaliteedist ja kunstniku visioonist. Viimase aja kevadnäituste üks eesmärk on olnud tagada kõikidele osalejatele võrdsed eksponeerimisvõimalused. Tänavu astusime veel sammu edasi, et elimineerida visuaalne müra. Nii Tallinna Kunstihoones kui ka galeriides on teosed rühmitatud teemade järgi, kuraatorid on koostöös kujundajaga orkestreerinud väljapaneku rütmi, tiheduse ja teoste paigutuse. Mulle ja ka Siimule oli valiku tegemise juures tähtis, et näitusel oleks esindatud palju erinevaid teemasid ja käsitlusi. See on andnud võimaluse luua kooslusi, kus teosed toetavad üksteist ning põlvkondade ja käsitlusviiside vahel on tekkinud üllatavaid dialooge ja uut konteksti.