Põhja-Tallinna üldplaneeringu menetlusprotsessis langeb Indrek Saarepera arvamuslugu vägagi sobivasse ajajärku. Just praegu on parim aeg tagasisideks, see võimaldab kõnealuses planeerimisdokumendis paremini kajastada Põhja-Tallinna arengupotentsiaali. Just arengupotentsiaali, sest tänases käsitluses ei saa üldplaneeringut pidada otseselt linnaosa ruumilist arengut suunavaks dokumendiks. Arutlemata hetkel selle üle, kas selline lähenemine on kõige õigem, tuleb nentida, et üldplaneering ei ole halduspraktikas üheselt seotud linna eelarvega. Sisuliselt tähendab see seda, et üldplaneeringus kirjeldatud arengupotentsiaal realiseeritakse valdavalt erainvesteeringute toel vastavalt üldplaneeringus sätestatud põhimõtetele.
Selline lähenemine on osalt tingitud kehtivatest seadustest (seejuures pole silmas peetud mitte vaid planeerimisseadust, vaid kogu seadusruumi, alustades põhiseadusest, kohaliku omavalitsuse korralduse seadusest, haldusmenetlusseadusest jne). Seetõttu ei saa väita, et Põhja-Tallinna üldplaneering kajastab linna poliitilist tahet suurendada linnaosa elanike arvu mingi kindla numbrini. Ei – toodud number kajastab linnaosa võimekust uusi elanikke vastu võtta. Seejuures on arvestatud sellega, et keskpikas perspektiivis saab ühe linnaosa kasv toimuda peamiselt elanikkonna ümberpaiknemise arvelt eeldusel, et täiendava elamispinna vajaduse tingib pigem elamispinna keskmise suuruse kasv ühe inimese kohta.
Iseenesestmõistetavalt peab koos elamis- ja äripindade laienemisega tihenema ka tehniliste taristute ja ühiskondlike ehitiste võrgustik. Üldine põhimõte on, et püstitada tuleb üks 120 kohaga lasteaed 2000 elaniku kohta ja üks 12-klassiline kool 10 000 elaniku kohta. Lisaks spordi- ja mänguväljakud ning muud rekreatsioonija puhkevajadustele suunatud rajatised. Ka kõige küünilisema skeptiku jaoks ei tohiks olla üllatus, et koostatav Tallinna üldplaneering sisaldab lisaks arengualade kaardile ka ühiskondlike objektide vajadust ja nende põhimõttelist territoriaalset asetust kirjeldavat kaarti (http://www. tallinn.ee/est/ehitus/g6456s52325).
Kahjuks puudub praegu regulatsioon, mis võimaldaks detailplaneeringute kehtestamisel nõuda linnakassasse arendajalt linna poolt lubatava ehitusõigusega proportsionaalset rahalist panust, mida saaks suunata avalikes huvides rajatavate tehniliste ja ühiskondlike ehitiste püstitamisse. Suuremate arendusprojektide puhul sõlmitakse küll detailplaneeringute kehtestamisel leping, kus märgitakse selliste ehitiste püstitamise vajadus ja ehitustingimused, need seatakse sõltuvusse planeeringukohaste hoonete ehituslubade ja kasutuslubade väljastamisest. Nii on ka nn hipodroomi arenduse detailplaneeringuga ette nähtud lasteaia püstitamine arendaja kulul ja selle hilisem loovutamine linnale, Paljassaare sadama struktuuriplaaniga määrati aga vajadus rajada vähemalt kolm lasteaeda. Samuti on arutatud trammiliinide pikendamist Paljassaare poolsaarele linna ja arendajate vahelise koostööprojektina.
Lõpetuseks: autori osutus Põhja-Tallinnas toimuvale (sise)valglinnastumisele on kahtlemata intrigeeriv teemapüstitus, ent tegelikkuses näen ma seda protsessi just vastupidisena. Kesklinnalähedane (ka poolsaare tipust sõidab kesklinna trammiga 10-15 minutit), merega kolmest küljest piiratud, toimiva rekreatiiv- ja rohevõrgustikuga (kaks supelranda, kalmistupargid, „Natura 2000” ala) väljakujunenud hoonestusala (mitmed uuskasutusse taotletavad tööstuslikud brownfield’i alad) on euroopalikus planeerimistavas linna kestlikuks ja vastutustundlikuks ruumiliseks arenguks sobivaim piirkond.