Komi animismil on kuulsusrikas ajalugu. Komisid kujutatakse paljudes etnograafilistes ülevaadetes metsa mattunute, metsavaimu luuleandeliste sõpradena. Muinasjutud ja muistendid on välja kasvanud ökofilosoofilisteks mõtisklusteks ning paljudes keskkonnakaitse aktsioonides väljendub põlisrahva vaimsus.

Komi noored armastavad loodust

Selle aasta juulis hakkasid seni vaid ühiskondlike ja poliitiliste teemadega – komi keel, rahvaarv, koloniseerimine, sõjavastaste saatus – tegelenud sõltumatud ajakirjanikud tegema veebilehel Komi Daily¹ ja sellega seotud ühismeediaplatvormidel looduspostitusi. Need pole küll vähem poliitilised, ent annavad märku sõltumatu ja avaliku komi mõtte avardumisest.

Tanja Tšuprova uuris komi noorte suhtumist loodusesse.² Vastajad kirjeldasid talle, mida nad arvavad metsast ja maast, jõgedest ja niitudest. Ilmnes, et komi noorte arust eeldab külaelu ökoloogilisust. Valutatakse südant metsaraiete pärast. Kardetakse, et varsti on metsa asemel „külm, tühi ja jäine stepp“, jõed kuivanud ja loomad välja surnud. Leiti ka, et erinevalt linnast on külas „igal pool loodus“ – lehmad, lambad, kanad, koerad ja kassid, lähedal seened ja marjad. Oma kogemusest teavad noored, et külainimese ümber peab kõik puhas olema – põlev põletatakse, põhimõtteliselt söödav söödetakse loomadele.

Komimaa naftatööstusele annavad noored hävitava hinnangu. Leitakse, et ökoloogiliselt on seal kõik halvasti ja kole. Firmad ei viitsi kasutada säästlikku tehnoloogiat, vaid keskenduvad õnnetuste eiramisele, varjamisele ja vahelejäämise korral trahvide maksmisele, mis on investeerimisest odavam. Noored näevad, et käimasolev sõda Ukrainaga on teinud kõik hullemaks. Nüüd on naftafirmade käed vabad, et iga hinna eest toota, ja reostus pole teema, mis tohib takistada peatse võidu saavutamist.

Reostamist ja hoolimatust elutegevuse aineliste ülejääkide vastu peetaksegi moodsa elu eripäraks. Komimaal on jäätmete sortimine kuum, ent vähe järgimist leidnud teema. Kuigi tuleb märkida, et peale valgustatud kodanike, keda on vähemus, leidub Komimaal ka ökoteadlikke ettevõtteid (nt Lukoil) ning turistidele tutvustatakse regiooni sulnilt kui „Komi ökovabariiki“.³ Küsitletud noortele on see igatahes südamelähedane teema. Prügi ja ülejääkidega tegelemise tõhusust ja kaugemaid väljavaateid hinnates ei olda kindlad, kui palju sellest abi on.

Väheke ökoloogilist nostalgiat ja romantikat, prügi pealetung ja naftareostus ongi kolm suurt teemat, mis komi noorte küsitlemisel selgelt esile kerkivad. Ükski nendest teemadest pole iseenesest uus. Aga nii nafta kui ka prügimägede kohta on komidel veel üht-teist krõbedat öelda.

Nafta on nõme

Küsitletud komi noored leidsid, et nafta on „suhteliselt jama ollus“. Sama teemat arendab põhjalikumalt edasi Valera Iljinov,⁴ kes seostab naftareostuse Komimaa kolonisatsiooniga. Seda mõtet illustreerib Iljinov lihtsa näitega: tulud võtab endale Moskva, jättes komidele naftaga üle ujutatud metsad ja sood.

Kinnitatud naftaavariisid toimub Komimaal igal aastal kümneid. Võrreldes Lääne-Siberiga on seda veel vähe, Lääne-Siberi naftafirmad on maailmameistrid naftaõnnetuste korraldamise sageduses. Komimaal osatakse vastavat infot palju paremini varjata. Näiteks 2020. aastal toimus 38 ametlikult kinnitatud reostamise juhtumit. Hinnangute järgi vaikivad naftafirmad 70% juhtumitest maha.

Aga 1994. aastal toimus õnnetus, millest tingitud ühekordne naftareostus on saanud kurikuulsaks kui kogu maailmas ajaloo suurim maismaal toimunud naftakatastroof. Komid pääsesid selle sündmusega ka Guinnessi rekordite raamatusse.⁵ Maapinnale voolas korraga 200 000 või isegi 300 000 tonni naftat ja jõed viisid osa sellest Barentsi merre. Norralasedki said seda väärtuslikku Komi naftat oma rannast tasuta võtta. Kolva jõel oli naftakiht nii paks, et paadiga sõita oli võimatu. Kevadine suurvesi ujutas naftaga üle karja- ja heinamaad ja loomapidajad pidid kõik lehmad hukkama.

Võimude põhiline meede oli juhtunu varjamine nii elanike kui ka kogu maailma eest. Ajakirjanikel ja keskkonnakaitse ühingutel takistatakse naftaõnnetuste kohta informatsiooni saamist. Kui ajakirjanikud kasutavad oma töös loovaid meetodeid, näiteks droone, siis nad vahistatakse.

Kohalikele elanikele annavad naftareostusest märku tähelepanuväärne vähkkasvajatesse suremuse kasv, mida peale Iljinovi on märkinud ka teised ajakirjanikud.⁶ Põhjapõdrakarjad on naftakatastroofi piirkonnast 1990. aastatel lahkunud. Kohalikud võimud ja naftafirmad eitavad seda kõike, mingeid avalikke andmeid toimuva kohta pole. Vähist, hingamisteede ja seedeorganite haigustest kõnelevad ainult kohapealsed elanikud, kelle sugulased on hulgakaupa surnud, sest elasid jõe ääres, hingasid naftat ja sõid kalu, kes sisaldasid „kogu Mendelejevi tabelit“.

Komi looduse valitseja Lukoil kinnitab, et kõik avariide tagajärjed likvideeritakse: naftatorud ja -puurtornid remonditakse, elanikele osutatakse abi ja keskkonnaseisund „taastatakse täielikult“. Looduse parandamine „ammendavate vahenditega“ näeb välja nii, et igal aastal lähevad naftafirma juhid Kolva või Ussa jõe äärde ja lasevad rahva ja ajakirjanike nähes kalamaime vette. Vahel kutsutakse maime jõkke kallama ka tudengid või Lukoili noortesektsiooni juhid.

Kõigest sellest pole muidugi mingit kasu. Kalu naftast läbi imbunud, vikerkaarevärvi jõgedes ikkagi pole. Probleemile on lahendus siiski leitud. Viimase aastaga on kuulutatud välisagentideks ja ebasoovitavateks organisatsioonideks nii Komi naftast kirjutanud meediaväljaanded kui ka Greenpeace. Hoolimata Venemaa naftafirmadele kehtestatud ekspordipiirangutest pole keskkonnale tehtav kahju vähenenud, küll aga on põliselanikel raskem kätte saada kompensatsioone oma põliste asualade reostamise eest.⁷

Loodushoidliku ühiskonna rinne

Lääne-Siberi põliselanike võitlus naftaga on rohkem tuntud, ent komide mured pole väiksemad. Komimaal on naftat kauem puuritud kui Siberis – alates 1930. aastatest. Tootmismahud on Siberiga võrreldes väikesed, ent siiski piisavalt soliidsed (2% Venemaa naftatoodangust tuleb Komi vabariigist), et pakkuda riigile huvi juba pea sada aastat.

Nagu osutatud, kaasnevad nafta puurimisega tavapärased mured looduskeskkonna ja rahva tervise pärast. Ent ega komidki käes rüpes istu. 1989. aastal asutati Petšora päästmise komitee, mis tegutseb siiani ning on aktiivne ka ühismeedias, ainuüksi VKontakte keskkonnas on neil üle 4000 liikme.⁸ Komitee esindab ühiskondlikku liikumist „Petšora päästmise eest“, mille konverentsid toimuvad iga kahe-kolme aasta tagant. Konverentsidel valitakse iga kord uuesti ka komitee. Komiteesse kuulub umbes 30 inimest Petšora jõe äärsetest piirkondadest.

Komitee eesmärk on läbi kogu organisatsiooni ajaloo olnud Petšora jõe ja selle ümbruse ökoloogilise olukorra parandamine, põlislooduse „olemasoleva massiivi“ säilitamine ja riigi võrdväärseks partneriks saamine, et arvestataks elanike arvamusega.⁹ Peale aruande- ja valimiskonverentside on komitee korraldanud temaatilisi konverentse elanikkonna kaasamisest Petšora-äärsete alade kaitseks, looduskeskkonna seisundist ja Arktika naftast. Komitee initsiatiivil loodi 1994. aastal Komi vabariigi valitsuse poolt piirkonda rahvuspark Jugõd Va (’selge vesi’), mis asub Euroopa suurima põlismetsa alal ning oli esimene Venemaa Föderatsiooni looduspärandi objekt, mis võeti UNESCO maailmapärandi nimistusse aastal 1995.¹⁰ Tegu on Venemaa Föderatsiooni suurima rahvuspargiga. Algatustest mainigem veel, et komitee survestas valitsust kuulutama moratoorium aatomielektrijaamade Komimaale rajamisele ning toetati Komi valitsust keeldumises tuumakatsetuste taasalustamiseks Novaja Zemljal, mida Venemaa valitsus oli soovinud. Ka naftatööstuse ohjeldamise püüdlustes ning 1994. aasta ja ka hilisemate naftaohvrite abi korraldamisel on komitee olnud aktiivne. Lisaks on komitee tegelenud tohutu hulga suuremate ja väiksemate keskkonna­alaste küsimustega. Viimati on komitee veel selle aasta juulis pidanud avaliku huvi tõttu uurima järjekordse naftaavarii asjaolusid (reostus haaras ka Jugõd Va rahvuspargi alasid, sama kajastab ka Komi Daily oma VKontakte lehel) ja jagama teavet võitlusest siberi karuputke levikuga.

Petšora päästmise komitee tegi enne sõda ulatuslikku rahvusvahelist koostööd. Haare on komiteel väga laialdane UNSECOst ja tuumakatsetustest kohalike koristuspäevade korraldamiseni. Komitee on saavutanud palju ning üritanud veel rohkem. Näeme, et Komi vabariik on kontrastide maa, kus hoitakse enda käes naftareostuse maailmarekordit ja samal ajal on saavutatud Venemaa Föderatsioonis esimesena kohaliku looduspärandi tunnustamine UNESCO poolt.

Rohkem poliitilist hõngu

Petšora päästmise komitee tegevus hõlmab sihipäraselt keskkonnakaitset. Ent rohelised teemad kerkivad esile ka poliitikas. Selle eriti ilmekas näide on ühendus Dorjam Asnõmös (’kaitseme ennast’). See oli algselt 1990. aastatel komi regionaalne partei, mille etnilised eesmärgid kasvasid välja ökoloogilistest, sellestsamast Petšora jõe kaitsmisest. Partei eesmärk oli komide õiguste ja keskkonna kaitse.

Dorjam Asnõmösile oli iseloomulik komi omapära väljendava ideoloogia otsing. Esmalt püüti rajada oma poliitika komi animismile, ent ilmnes, et hoolimata paljude varasemate etnograafide entusiasmist on andmed selle kohta liiga killustunud ja süstemaatilist vaadet komidele kui iidsele loodusrahvale keeruline teaduspõhiselt välja mängida. Pärast ebaõnnestunud animistliku poliitika katset valis Dorjam Asnõmösi juht Nadežda Mitjušova välja protestantliku maailmavaate. Komi poliitilise omapära ilmestamiseks on see esmapilgul ootamatu ja vastuoluline valik. Motiiv on sama mis animismi puhul – alternatiivi otsimine avalikule diskursusele komidest kui vene õigeusust läbi imbunud rahvast. Partei lõpetas tegutsemise 2000. aastal, kui regionaalparteid Venemaal keelustati.

Vahepeal vaibunud tegevusele puhus uue jõu sisse 2019. aastal komi keele õppe piiramine ja Šiesi afäär. Šies on küla Arhangelski oblasti kagunurgas, saja kilomeetri kaugusel Komi vabariigi pealinnast Sõktõvkarist. Sinna taheti rajada hiiglaslik prügimägi, et ladustada Moskva linna ja oblasti jäätmed. See plaan ajas marru nii Arhangelski oblasti kui ka Komimaa rahva, kellelegi ei meeldinud, et nende kodumaad peetakse viimaseks urkaks, kuhu tahetakse vedada pealinna saast. Kümnetes asulates toimus hulgaliselt prügimäevastaseid meeleavaldusi. Ainuüksi Sõktõvkaris osales miitingutel korduvalt tuhandeid inimesi, rekordiks oli 12 000 osalejat. Protestijad võitsid, Šiesi prügipolügooni rajamine on päevakorrast maas.

Dorjam Asnõmös alustas taas tegevust Komi vabariigi rahva ühinguna, koondudes esialgu VKontakte ühismeedia grupi ümber. Praeguseks on grupil 1600 liiget.¹¹ Liikumist juhib luteri pastor Sergei Jelfimov. Tajutakse hingelist järjepidevust varasema samanimelise parteiga. Paljudele on Dorjam Asnõmös siiani rahvuslik poliitiline jõud, „Komi partei“. Jelfimov tunnistab, et rahvuslikule liikumisele, sealhulgas Dorjam Asnõmösi tegevuse uuendamisele andis tõuke Šiesi skandaal.¹² Praegu on Dorjam Asnõmösile iseloomulik, et ei olda eksklusiivselt komi ühendus. Liikumisega on seotud eri rahvaste esindajad, keda seob komi keele, kultuuri ja keskkonna kaitsmise soov. Tähelepanuväärne on seegi, et Dorjam Asnõmös on Venemaal üks väheseid soome-ugri ühendusi, kes on hukka mõistnud Venemaa kallaletungi Ukrainale.

Jahimeeste seisukoht

Nagu Siberi põlisrahvaste puhulgi, kägistab naftasilmus Komimaa põliselanikke sõjaajal kõvemini kui varem. Komi metsade kaitsmine oli juba ammu enne sõda võimatu ükskõik mis ametkonnale. Seadused soosivad ettevõtlust iga hinna eest, metsafirmade tegevust on keskkonnaametnikel keelatud kontrollida. Põhimõtteliselt on kontrollivõimalus küll olemas, ent selle rakendamist on metsatöösturitel lihtne lõputult edasi lükata.

Eks siis jääbki ainsaks võimaluseks püüda avalikkuses lärmi lüüa, elanikkonna pahameel ja komi identiteedi valu üle piiri ajada. Ent mu jahimeestest sõbrad, kes kõike seda esmajoones omal nahal kogevad, ei olegi huvitatud mingist ökoliikumisest. Nad ei haaku selliste üleskutsetega.

Metsatööstus hõlvab nende sajandite vanuseid jahialasid, jahionnid koos ümbritsevate jahiradadega tuleb hüljata, aga kütid suhtuvad sellesse kui paratamatusse. Vaikivad, liiguvad kaugemale metsasügavusse. Sealsetes tihnikutes kehtib ehk veel see, mida mu sõbrad nimetavad „asjade korraks“.

Või ei kehti see kord õieti enam kusagil. Mõistan, et komi jahimeeste arust on piir asjade korra ja kaose vahel ületatud igal pool ja kõiges. Näiteks kasvavad puuoksad aastaga liiga palju ja jahirajad kaovad kiiresti silmist. See on selge märk, et midagi on läinud nihu. Kunagi talve hakul helistas mulle jahimees, sest tal oli tekkinud mure: „Rästad ei lennanud lõunasse. Selles olukorras on mul ükskõik, kuhu see rubla kukub või ei kuku.“

Näivalt lepivad komi kütid kõigega. Taimed ja loomad on aga siiski kõige tähtsamad olevused, kellele tuleb mõelda. Nendelt saadakse sõnumeid asjade korra spiraali murenemisest.

Art Leete on Tartu ülikooli etnoloogia professor.

1 https://komidaily.com, vt ka https://twitter.com/komitwi, https://vk.com/komi_daily. https://www.instagram.com/komi_daily/, https://t.me/komi_daily

2 Таня Чупрова, Забота о природе как часть коми идентичности. – Komi Daily 18. VII 2023.

3 Эко Республика Коми: Место, Где Рождается Жизнь. tourism.rkomi.ru

4 Валера Ильинов, Нефтеразливы в Коми как следствие российского колониализма. – Komi Daily 3. VII 2023,

5 Guinness World Records, Worst land pollution. www.guinnessworldrecords.com/world-records/68497-worst-land-pollution

6 Юлия Куликова, Кирилл Кругликов, Жизнь в нефти. – Новая газета 4. II 2022.

7 Alternative Report on Russian Federation’s Implementation of the International Convention on the Elimination of All Forms of Racial Discrimination For the 109th session of the UN CERD 11–28 April 2023. Anti-Discrimination Centre Memorial, International Committee of Indigenous Peoples of Russia.

8 vk.com/savepechora, www.facebook.com/groups/savepechora

9 Валентина Томасовна Семяшкина, Комитет спасения Печоры: Краткая информация о работе общественной организации с 1989 по 2013 г.г. Печора 2013.

10 Virgin Komi Forests whc.unesco.org/en/list/719

11 https://vk.com/as_kyv_dor_ru

12 Сергей Елфимов, Все мы здесь коми. – Регион.Эксперт, 28. V 2020.