Vahel ikka mõtlen, et huvitav, kuidas suhtuvad komi jahimehed minu teaduslikku püüdlusse mõista nende maailmapilti. Kas me kulgeme isesugustes vaimuilmades või on maailmas kõik nii sarnane ja seotud, et kütil ja etnograafil polegi enam suurt vahet? Arusaamisele võiks kaasa aidata seegi, et oleme juba veerand sajandit tuttavad ning üksteisega harjunud.

Teaduslik süsteem

Ükskord Komimaal välitöödel olles kinkisin oma sõbrale kogumiku, kus oli avaldatud minu artikkel komide jahipraktikast ja maailmapildist. Aasta hiljem, kui temaga taas kohtusin, võttis sõber selle kirjutise jutuks: „Su uurimuses on kõik korrektne, aga meie niimoodi ei mõtle. Me räägime nendest asjadest möödaminnes, justkui muuseas.“

Pärastpoole hakkasin selle hinnangu üle juurdlema ja mul tekkisid vastuokslikud tunded. Olin püüdnud oma uurimuses esitada küll peotäie fakte komi jahinduse kohta, ent osutada ka küttide üldisele suhtumisele metsa, loomadesse ja inimestesse. Ent mu sõber ei tundnud mingit sarnasust minu teaduslike arutluste ja komi küttide mõtlemise-kõnelemise viisi vahel. Ma arvan, et see ebakõla polnud põhjustatud jahimeeste ja teadlaste erinevast sõnavarast ega abstraktsest teoreetilisusest, mida artikkel sisaldas. Jahimehe seisukohast oli mu jutt liiga süstemaatiline ja kontsentreeritud.

Segadust tekitanud kirjatükis olin käsitlenud lugusid, mida meie paari­kümneaastase etnograafilise koostöö käigus olid kütid mulle rääkinud Need teated olid kokku pressitud keskmise pikkusega teadusartiklisse ning sellisena hakkas see mu komi sõbrale tunduma liiga korrapärane. Samuti näib mulle, et jahimehele ei meeldinud, et ma nii paljudest asjadest otsesõnu kirjutan.

Animistlikud tabud

Nagu osutavad komi etnograafia klassikud Aleksei Sidorov ja Nikolai Konakov,¹ on jahimeestel keelatud loomadest otsesõnu kõneleda, avaldada täpset saakloomade arvu, olla enne jahiretke füüsilises läheduses naisega või kohtuda preestriga. Taunitav on naise, kassi, mao, ronga, kiriku ja preestri, aga ka jahivarustuse, püügiviiside ning loodusnähtuste mainimine. Nendest otsesõnu rääkimise eest „karistatakse mitte vähem kui teiste kuritegude eest“. Üleüldse tuleb jahile minnes hoiduda kõigist võimalikest äpardustest, näiteks vasaku jalaga komistamisest.

Komi kütt peab saaki austama. Tuleb teha hea nägu, kui kinni püütud loom on niru – kui ajasid taga rebast, aga said jänese. Ja tuleb nuriseda ja vanduda, kui kõik korras. Kord juhtus, et tabasin kopra, kes oli suutnud end saarmapüünisesse pressida. Jahimehed hakkasid mind seepeale justkui kiitma. Nende kasutatud väljendid ei kannata trükimusta, aga ma kinnitan, et te ei arva ära, mis väljendid need olid. Igatahes pidid need sõnad tühistama nõiduse ohu.

Kaladesse tuleb suhtuda poolehoiuga, et nad paanikasse ei satuks ning oma rabelemisega võrke puruks ei rebiks. Äsja püütud kala ei tohi mudida, eemale visata, koertele ega lastele anda. See kõik kehtib aga ainult tuttavate kalade puhul. Kui sterletid hakkasid 1830. aastatel Kama jõest läbi Katariina kanali² Ežvasse³ ujuma ja komide võrkudesse sattuma, siis sülitati ja urineeriti neile suhu ning visati kalad sajatuste saatel vette tagasi. See näide rändab mööda etnograafilist kirjandust juba üle saja aasta, aga samas piirkonnas tegutsevad kütid on mulle seda rääkinud nagu päevakajalist lugu elust enesest. Ja nagu oleks sterlet alles viimastel aastatel kliima soojenemise mõjul välja ilmunud.

Esitatud näited jätavad mulje, et küttide seas on säilinud range rääkimise ja tegutsemise süsteem. Sellist totaalse animismi ideed on etnograafid ka järjekindlalt kultiveerinud. Aga kui lähtuda mu sõbra kinnitusest, siis peaks see kõik toimuma tähelepandamatult, justkui möödaminnes. Kütt peab olema natuke plaanitu, sest süstemaatiline käitumine teeks tema tegevuse ennustatavaks. Loomad teaksid ette, mida jahimees teeb. Aga hoopis kütt peab loomad üle kavaldama, olles natuke nende moodi. Mil moel mõista neid, kes oma mõtete ja tegudega imiteerivad oravaid ja põtru, nugiseid ja ahme?

Tunnetuslik lõhe

Kuidas kooskõlastada teaduslik käsitlus küttide tunnetuslike ootustega? Millisel viisil kirjutada uurimus, kui mitte millestki ei tohi otsesõnu juttu teha? Jahimeestele grotesksel viisil eeldab teaduslik arutlus täpsust ning peaaegu katkematuid loogilisi seoseid etnograafiliste andmete, arutluse ja järelduste vahel.

Komi jahimehed siiski sallivad mu akadeemilisi püüdlusi. Nad imestavad küll selle üle, et ma kogu aeg midagi üles kirjutan („võiksid hommikul vähemalt ühe silma lahti teha, enne kui kirjutama hakkad“) ning kõike kõige tavalisemat salvestan, pildistan ja filmin („raiskan linti“). Ometi ei tunne nad minu pärast ka väga muret: „Kui sul on seda millekski tarvis, siis lase käia.“

Tuleb välja, et etnograafiline analüüs on tunnetuslikult lahutatud uurimisväljast. Teadusliku mõistmise iha paljastab lahkheli komi kultuurilise tõeluse oportunistliku suvalisuse ja teadmiste süstemaatilise funktsionaalsuse vahel. Neid võib siiski ühendada kaemusliku iroonia sillaga. Sellega seoses meenub mulle juhtum, mis ilmestab metafoorselt seda, kuidas ma küttide arust püüan oma teaduslikus tajus asju omavahel kokku viia.

Üks teine komi sõber võttis mu jahiretkele kaasa. Ärkasime hommikul, astusime jahionnist välja ja märkasime kaht parti järvel kõrvuti ujumas. Kaasas oli meil ainult väiksekaliibriline püss. Tulistasin ja tabasin vett täpselt partide vahel. Jahimees kommenteeris seda üritust: „Ahhaa! Sa püüdsid tabada mõlemat korraga!“ Kahtlustan, et komi kütid tunnetavad kogu mu teaduslikku ettevõtmist samasugusel moel.

1 Сидоров, Алексей Семенович 1926. Пережитки культа промысловых животных у охотников коми. Komi му – Зырянский край, 5 (27): 29–33; Конаков, Николай Дмитриевич 1983. Коми охотники и рыболовы во второй половине XIX – начале XX в. Культура промыслового населения таежной зоны Европейского Севера-Востока. Москва: Наука.

2 Katariina Teise ajal ühendati kanaliga Volga ja Põhja-Dvinaa jõgikond. Kanali mõju kaubandusele osutus tühiseks, aga see ühendustee on siiamaani olemas ja kalad saavad sealtkaudu vabalt ujuda, kuhu soovivad.

3 Võtšegda jõe komikeelne nimi.