Lisa Reihana on rahvusvaheliselt tunnustatud Uus-Meremaa kunstnik. Ta on tegelenud palju kolonialismi, rassi, soo ja identiteedi teemadega ning eksperimenteerinud mitmete meediumidega, nagu video, film, heli, foto, ruumidisain, performance, kehakaunistused ja skulptuur. Uus-Meremaa põliselanikud (Reihana ema esivanemad on britid, isa omad aga põliselanikud) ei ole talle uurimisobjekt, vaid koostööpartnerid. Tema meetod on koosloomine ehk töötamine silmast silma, kanohi ki te kanohi. Kumu näitusel „Vallutaja pilk“ eksponeeritud teos „In Pursuit of Venus“ ehk „Veenuse kannul“ on inspireeritud tapeedist „Vaikse ookeani pärismaalased“ („Les sauvages de la mer Pacifique“, 1804–1805). Teose helitausta on loonud James Pinker.

Kuidas tulite mõttele anda ühele XIX sajandi alguse Prantsuse tapeedile uus tõlgendus, vaadata koloniaalajalugu põlisasukate perspektiivist? Kas ajendiks sai see konkreetne tapeet või soovisitegi töötada seda laadi kommertsliku koloniaalse visuaalkultuuriga?

Ükski minu varasem töö ei näe välja nagu „In Pursuit of Venus“ ehk „Veenuse kannul“. Enamik mu teoseid on sünged, ehkki mõnikord ka naljakad. Aastaid tagasi külastasime James Pinkeriga ühte Austraalia muuseumi ja nägime seal tapeeti „Vaikse ookeani pärismaalased“. Sealt on pärit minu video pildiline taust, eriti taimestiku ja puude osas. Juhin neile tähelepanu, sest tapeedi autor ei olnud kunagi käinud Vaikse ookeani lõunaosas. Seal, kust mina pärit olen, ei näe puud üldsegi niisugused välja. Minus tekitas see tapeet soovi minna ajas tagasi, vaadelda lähemalt traditsiooni, mille järgi eksotiseeriti ja kujutati Vaikse ookeani rahvaid vastavalt Prantsusmaal levinud esteetikale. Oleksin võinud ka lihtsalt puud välja vahetada, sest selliseid palme Vaikse ookeani saartel ei kasva, aga tundus, et Euroopa publiku kõnetamiseks pean andma uue tõlgenduse inimestest, mitte maast, mille taustal neid on sel tapeedil kujutatud. Töötasin projektiga seitse aastat ja alles siis nägin oma teose tervikpilti, sest pikka aega oli see olemas üksnes arvutis. Lõpuks valmis suur kummaline maastik, mida ei leia Vaikse ookeani piirkonnas kusagilt. Kuna see ei kuulu kellelegi, siis võib see kuuluda kõigile. See on raam, mille abil arutleda, kuidas võtta ajalugu tagasi põlisrahvatele. Kuna see teos meenutab illustratsiooni, trükigraafikat või ajaloopilti, siis meelitab ta vaatama ka need inimesed, kes muidu videokunstist ei huvitu.

Teie videot on näidatud üle terve maailma ja selle teemad on väga globaalsed, nagu kolonialism, rass jne. Teosel on aga ka selgelt kohalik dimensioon. Teie loomingus on tähtsal kohal koostöö kohalikega, sellesse videosse on samuti kaasatud põlisrahvad. Kui lihtne või raske oli koostööd teha? Kui kerge oli neil töötada materjaliga, mis seostub koloniaalvallutusega ja metslaste kohta käivate stereotüüpidega?

Kuna kutsusin laulma, tantsima ja näitlema väga erinevad inimesed, oli alguses seda kõike neile tõesti raske seletada. Seepärast töötasingi kõigepealt paar aastat väikese teosega, umbes neljandiku mahus video omast: tahtsin osalistele näidata, kuidas neid kujutama hakatakse. Rääkisime palju varasematest aegadest ja viisidest, kuidas inimesed on ennast teistele esitlenud. Hoiatasin ette, et mu videos võidakse näidata ka alasti inimesi, et nad saaksid otsustada, kas soovivad projektis osaleda või mitte. Kuna minu teosega meenub aeg, kui Suurbritannia ja Prantsusmaa võitlesid ülemvõimu pärast Uus-Meremaal, siis võis nii mõnelegi olla raske seal osaleda. Tuli leida sobiv töömeetod. Hakkasin seda kutsuma kokkulepitud kujutamisviisiks. Kutsusin osalised oma ateljeesse, kus jutustasime lugusid. Küsisin neilt, mis neile sobib ja milliste reeglitega peaksin arvestama. Mõnikord, eriti video alguse tantsude puhul ma tegelikult ei teadnud, mida osalised tegema hakkavad. Andsin neile vabad käed etendada või laulda midagi, lootuses, et see, mida nad teevad, viib meid ajas tagasi ja saame sellega anda kolonialistlikule hoiakule vastulöögi. See oli mulle tõesti tähtis. Töötasin ka mitme Vaikse ookeani piirkonna tantsutrupiga, kuid selleks, et nende tantsudest ei saaks minu loomingu osa, et ma ei rööviks neilt nende intellektuaalset omandit, haarasin kaasa ka koreograafid, et luua just minu teose tarvis uued tantsud. Teose tegemisel kerkis mu ette palju eetilisi ja tehnilisi küsimusi, pidin leidma osalejatega ühise keele. Kogu see teekond on õpetanud meile paljugi.

Ajaloo ümbermõtestamise ja tagasivõitmise seisukohalt on teie töös tähtsal kohal ka põlisrahvaste esemed, materiaalne kultuur. Kas võiksite tuua mõned näited?

Võtame näiteks stseeni, kus vaataja ette ilmub Joseph Banks. Ta oli Inglismaal väga kuulus ja rikas mees, kes reisis koos kapten Cookiga Tahitile ja sealt edasi teistele saartele. Ta oli tõeline renessansiinimene. Mind huvitas tema roll vahetuskaubanduse korraldajana. Vaikse ookeani rahvad ei osanud metalli töödelda ning seetõttu olid metallitükid, naelad, raudkonksud jne neile väga väärtuslikud. Ometigi avastasin, et eriti kapten Cooki teise reisi ajal soovisid Vaikse ookeani rahvad omandada vahetuskaubana pigem oma piirkonna, mitte Euroopa esemeid. Seega vahetasid nad sulgi ja isegi kostüüme, sest neil oli põlisrahvastele tähendus ja seetõttu olid need ka kasulikumad.

Videos on humoorikaid seiku, loodan, et vaataja saab naljast aru. Just enne seda, kui kapten Cook pidi jäädvustama Veenuse möödumise päikesest, varastas keegi tema varustuse. Mulle meeldib mõte, et nad proovisid tema riideid selga. Üks neist teeskleb, et ta teab, milleks neid esemeid kasutatakse. Hiljem näeme videos kapten Cooki tapmist: see juhtub iga poole tunni tagant ehk siis palju kordi päeva jooksul ja korraga mitmel pool maailmas. Vaat see on ajaloo tagasivõitmine. [Naerab.] Videos näeb ka Sydney Parkinsoni, kes osales Cooki esimesel reisil ja oli imeline kunstnik. Tema teha olid botaanilised joonistused, aga kuna teine reisil kaasas olnud kunstnik suri merel, tuli tal jäädvustada ka kohalikke inimesi ja maastikke.

Olen kunstnik, mitte ajaloolane, vaatlen kunstnikke ja nende tegevust. Mulle meeldib, et tollased kunstnikud olid küllaltki julged: nad läksid kohalikega kohtuma relvadeta ja pidid nendega silmast silma suhtlema. Kumu näitusel on ühel illustratsioonil kujutatud istuvat hulatantsijat. Kasutasin seda ühe videostseeni loomiseks. Tegin koostööd Hawaii hulaõpetajaga. Istudes hula tantsimine on selle tantsu väga vana vorm, selle kujutamisel tuginesin sellele illustratsioonile.

Uus-Meremaa on suurim Vaikse ookeani saar ja sinna on elama asunud paljud Vaikse ookeani piirkonna rahvad. Kõige rohkem leidub neid saare suurimas linnas Aucklandis. Ka mina olen sealt pärit. Uus-Meremaal töötamine tähendab seega, et saan teha koostööd inimestega, kes on pärit Tahitilt, Samoalt, Cooki saartelt, Uus-Kaledooniast, Hawaiilt ja mujalt Vaikse ookeani piirkonnast. Minu videoteoses on kujutatud ka mitmeid Euroopa rahvaid. Minu ema oli Walesi ja Inglise päritolu, mul oli huvitav mõelda, et koloniaalajalugu ristub ka minu sees.

Teie video, aga ka kogu Kumu näitus „Vallutaja pilk“ tegeleb XVIII ja XIX sajandi piltidega. Ent teie tööd on ajendanud, nagu olete rõhutanud, koloniaalpärandi jätkuv mõju praeguses maailmas. Milline tähendus on koloniaalsetel kuvanditel ja stereotüüpidel praegu?

On tõesti olnud huvitav, et mu keeruline ja mitmetasandiline video, kus on nii palju inimesi, nägusid ja visuaaliat, on nii palju vaatajaid ligi meelitanud. Oleme seda näidanud Austraalia aborigeenidele. Nad olid üsna rabatud, et üks välismaalane on osanud hinnata nende kodumaad ja on kaasanud oma teosesse nii palju põlisrahvaid. See pole sugugi tavaline, sest Austraalias siiani ilmnev rassism ja pärismaalaste kohta käiv statistika on hirmuäratav. Loodan, et mu video muudab arusaama meie koloniaalajaloost. Maoorid on sageli olnud aktivistid, võidelnud maa ja ressursside pärast. Selle kõige kuulmisest meedia vahendusel võib väsitada. Aga kui vaataja näeb ühte ajaloolist teost, mida taasetendavad elavad inimesed, siis võimaldab see tal ajalugu teisel viisil tunnetada.

Tehniliselt on selle töö installeerimine keeruline, aga ma ootan päeva, kui saan ekraani üles riputada ja näidata oma videot Vaikse ookeani piirkonna inimestele. Mulle on öeldud, et peaksin seda näitama just väikestes külades. Mu video võimaldab kõnelda ajaloost, aga on ka väga kaasaegne, tänu uue meedia esteetikale muu hulgas.

Mitmed kriitikud on juhtinud tähelepanu iroonia tähtsale kohale teie teoses. Mulle tundub, et praeguses polariseerunud maailmas on iroonia üha haruldasem. Millist tähtsust omavad huumor ja iroonia kunstniku töömeetodina?

Nali teeb alati head. Huumor on tähtis, sest toob välja, et asjadel on mitu tasandit. Midagi mustvalget polnud mul kavas, vaid tahtsin luua suure teose väga paljude ja keeruliste lugudega. Isegi inimesed, kes on mu teost mitu korda näinud, märkavad järsku midagi, mida varem märganud ei ole. Mulle endale on see nagu käik heasse antiigipoodi: teed ühe tiiru ja märkad midagi, siis jalutad uuesti ringi ja silma hakkavad uued aarded. Lõpuks avastad midagi tagasihoidlikku, mis on justkui hõljunud tagaplaanil. Just selline pidi olema ka minu töö efekt. Arvan, et teadmiste abil saab mõista ainult seda, mida ollakse valmis nägema. Huumor on üks huvitav maailma vaatamise viis.

Olete oma videoga palju rännanud. Tallinna saabusite Torontost, kus seda kohe varsti eksponeeritakse. Kas enamasti on teie videot näidatud koos ajalooliste piltide ja esemetega või on see pigem provotseerinud kohapealseid, ka põlisrahvastest kunstnikke looma ise kolonialismi pärandit käsitlevaid teoseid?

Enamasti on mu video näitustel välja pandud koos ajalooliste materjalidega. Aga mu videot eksponeeriti näitusel „Okeaania“ Londoni kuninglikus akadeemias ja hiljem Pariisi antropoloogiamuuseumis ehk Musée du Quai Branlys. „Okeaania“ oli ajalooliste piltide, esemete ja nüüdiskunsti kombinatsioon. Torontos eksponeeritakse mu videot põlisrahvaste galeriis. Kanada põliselanikest kunstnikud on oma loominguga, olgu panoraamsete maastikuvaadete või koloniaalajaloo tõlgendusega, käivitanud väga huvitavaid arutelusid. Kunstnikuna loodan väga, et mu videot ei vaadata üksnes ajaloo prisma kaudu. Seal osalesid mu sõbrad, keda ma näen igapäevaselt tänavatel, kes kannavad tavalisi läänepärased rõivad ning kes elavad praegust elu, aga nad kannavad edasi esivanemate DNAd.

Mulle oli oluline idee publiku nii-öelda põlisrahvastamisest. Videot vaadates seisab vastuvõtja kaldal, eurooplased saabuvad aga mere tagant. Kui rääkida Vaikse ookeani piirkonna ajaloost ja hiigelsuurest merest kui omamoodi superkiirteest ning sellest, kuidas Vaikse ookeani rahvad omavahel seotud olid ning pidevalt ringi liikusid, siis tundub mõte, et kapten Cook meid avastas, kuigi olime juba ammu kohal, üsna naeruväärne.

Kas Kumus teie video kõrval eksponeeritud teostest jäi midagi eripärast silma?

Ma lihtsalt armusin Alaska kajaki mudelisse. See haakub minu video kanuuga, mis on muuseas loodud CADi joonistusprogrammis, nii et tegelikult seda olemas ei ole. Näitusel on väljas ka ilus kajakisõitja müts. Kui saaksin midagi sellelt näituselt kaasa võtta, siis valiksin just need kaks asja. Need panevad mõtlema inimeste peale, kes on need teinud, nende loomingulisuse ja pingutuste peale, energia peale, mille nad nendesse esemetesse panid. Seegi, et need esemed on jõudnud muuseumidesse ja galeriidesse, on omamoodi huvitav.

Armastan ka rõiva- ja disainiajalugu ning seepärast uurisin huviga Vene impeeriumi rahvaste illustratsioone – need on tõesti suurepärased. Hämmastun pidevalt selle üle, kuidas riietuti, kui loominguliselt ja esteetiliselt seda tehti. Mõtlen, milliseid materjale nad kasutasid ja kust nad neid võisid saada, olgu selleks siis karusnahk, suled või linane kangas. Nende asjade tegemiseks on läinud vaja väga paljude inimeste panust. Muuseume külastades tuleks seda meeles pidada. Neid asju vaadates mõtlen ma kunstnike peale, kes need jäädvustasid, illustraatorite ja nende püüdluste peale. James Pinkeriga nautisime väga ka mõningaid illustratsioone, mida varem ei olnud näinud ja kus on kujutatud Polüneesia tätoveeringuid. Need pildid annavad mulle võimaluse oma ajalugu tagasi nõuda, sest saan edastada informatsiooni just neile inimestele, kellele see tegelikult kuulub. Seda videot luues mõtlesin ka palju keha peale. Seal, kust mina pärit olen, tähendab keha tätoveerimine, et oled riides. Alasti oled sa siis, kui nahk on ühegi tätoveeringuta. Tätoveeringud on justkui keha kaitsvad sümbolid.

Viimasel ajal on paljud muuseumid hakanud tegelema koloniaalsete kogudega ja nende ümbermõtestamiseks ka põlisrahvastega läbi rääkima. Millal ja miks hakkasite teie muuseumidega koostööd tegema?

Muuseumidega koostööd teha on pööraselt huvitav, sest kogud on täis vastuolulist materjali. See erineb galerii valgete seinte vahel töötamisest. Minu arvates on oluline, kas teos on kingitud, müüdud või varastatud. Aga kui töötada muuseumis ja muuseumi tarvis, siis tuleb palju rohkem läbi rääkida, olgu siis nendega, kellest oma töö teed, muuseumitöötajatega, kes materjali oma kogus hoiavad. Praegusel ajal teeb märksa rohkem kunstnikke muuseumidega koostööd ja seetõttu on nende teosed ka märksa huvitavamad. Minu isa hõim on pärit neist paigust, kuhu eurooplaste laevad kõigepealt randusid. Nende kogukonnamajas ei ole alles ühtegi traditsioonilist nikerdust, kõik on ära viidud. Selleks et saaksin nende pärandiga tegelda, pidin sõitma maailma teise otsa, sest see kuulub teiste rahvaste kollektsioonidesse. Mulle, kes ma pärinen põlisrahva seast, tähendas nende esemete nägemine justkui kohtumist esivanematega. Nüüd sain vaadata nikerduste mustreid, mõelda tätoveeringute kujunduse peale. 1980ndatest on tätoveering taas moes. Põlisrahva järeltulijatele on tähtis teada, millised tätoveeringud kuulusid just nende hõimule. Nende nikerduste uurimine on üks viis meilt röövitu tagasi võita.

Mis teil edaspidi plaanis on?

Palju kunsti teha. „Veenuse kannul“ muutis mu elu täiesti. Kui mu video valiti Veneetsia biennaalile, siis võtsin julguse kokku ja ütlesin üles oma töö õpetajana. Sellest ajast peale olen töötanud kunstnikuna. Ei ole kerge muust tööst loobuda ja kes teab, kui kauaks just, aga praegu pakub mulle suurt huvi videokunst. Armastan digimeediat, see on minu kirg. Praegu töötan ühe Aucklandi hoone tellimuse kallal. Minult on tellitud ka video kingadisainer Christian Lobutini näitusele, mis avatakse järgmisel aastal Pariisis. See on täiesti teistsugune asi ja selleks pean uurima hoopis teist tüüpi ajalugu, materiaalset ja dokumentaalset pärandit ning inimesi.

Lisa Reihana kunstnikuvestlus oli Kumus 18. septembril.