Arbo näitab neid stseene kõigest hoolimata, aga lisab filmile esilinastuseks audiotiitrid, kus ta kõik kaasrežissöörid läbi sõimab, vabandab oma filmi mõttetuse pärast ja annab oma ausa hinnangu kogu võttegrupile. Ometi lisavad Arbo kolm täiesti seosetut filmistseeni “Tabamata ime” kuuest filmist koosnevale tervikule täiesti uue sürreaalse nüansi, ühe vormiliselt ja sisuliselt täiesti ebakorrektse osa. Pärast Sarneti, minu enda ja Raadi tõsise kunstifilmi vaatamist on kinokülastaja enda jaoks tõenäoliselt juba paika pannud, et siin saalis näeb valusaid looja kannatustest rääkivaid filme, kuid siis hakkab kohvikruusi sees kõnelema mingi veider beebilõust, kes ratastoolis teatrilavastaja Saalepilt “tema vinkut” nõuab, rahvariietes Liina Vahtrik tantsib diskot ja laulab oma Eda-Ines Etti “Väikse saatana” versiooni, Erki Laur räägib luulekeeles äri- ja reklaamijuttu, kimonoga Juhan Ulfsak vehib mõõgaga ja kutsub kõiki üles oma puraskil ratsutama… Ja sel kõigel ei ole omavahel mitte mingisugust mõistetavat seost. Aga see seosetus ja totaalne eklektika loovad Arbo stseenidele täiesti uue kvaliteedi, uue terviku: see on puhas sürrealism, kus ei tohi mingil juhul otsida vastust küsimusele “miks?”, vaid peab lihtsalt laskma endal kogu selle jaburdusega kaasa minna.

Usun, et nii mõnigi sürrealist oleks Arbo filmi peale siiralt kade.