See mitteseos ongi mu ainus seos selle filmiga, ja ilmselt just selle eest on mind ja Vilbret ka lõputiitrites nimeliselt tänatud, ja mitte niisama, vaid lausa loetelus esimesena. Võtke heaks! Aga see oli niisama infoks kirja pandud – et järsku keegi tunneb huvi. Ega ma mingit kibestumist või vimma küll tunda ei viitsi, nii et seda paluks mitte arvata. (Muide, see „päike” venekeelses pealkirjas on siiski teine seos,  nimelt oli mu stsenaariumis üheks oluliseks tegelaseks Päike. Tööversiooni pealkirjast on see nüüd jõudnud ametlikesse annaalidesse. Ja kõige huvitavam on seejuures, et filmis endas mingit „päikest” enam ei ole!) Esilinastuse järel aftekal toimus minu ja Merivoo vahel järgmine kelmikas mõttevahetus. Lähenen. Tervitan.       

Mina: Aga ma ei hakkaks midagi ütlema!

Merivoo: Aga ma ei tahaks midagi kuulda ka!

Mõlemad: Hehehe!

Kaugenen.       

Rääkides nüüd filmist, ega see halb ei olnud. Näitlejad olid head, mängisid hästi, eriti peaosaline, aga ka rida kõrvalosatäitjaid (nt ema, kambakaaslased, agronoom). Tempo oli üleval ja lugu ei veninud. Rainer Jancis oli teinud hea muusika (kahjuks ei jõudnud Villu Kanguri tõlgitud laulusõnad hästi saali, ilmselt mingil akustilisel põhjusel). Pilt oli värviline, tehnilise  poolega oli vaeva nähtud ja tulemus oli silmale kena vaadata. Ütleks nii, et näitlejatöö, stilistika ja tehniliste näitajate poolest oli film tipp-topp. Nagu eeldatavasti on taibatav, järgneb nüüd „aga”. Järgneb tõesti. Film oli kõige selle juures siiski üsna igav. Merivoo läks oma sõnul välja trash-filmi tegemise peale, soovides purki saada head halba filmi. Aga selleks on vaja ikka midagi enamat kui peopesadega binokli imiteerimine. Selleks on vaja söakust täie jalaga  astuda neil maastikel, kus ühelt poolt liiguvad Jan Švankmajeri või Monty Pythoni meeste sugused hullud mudelimurendajad, aga kust teiselt poolt leiab ka Ed Woodi, Steven Seagali, „A-Rühma” ja enamiku Ameerika lastefilme, eriti kosmoseteemalisi. Kindlasti oleks ka Jaapani kinost leida küllaga sellekohaseid näiteid, aga oriendi filmikunsti ma kahjuks ei tunne. Minu arusaama järgi peaks trash-film olema selline, mida vaadates hoiad peast kinni ja  ägad: „Aah, kui haige!”. Või ma eksin? Igatahes, kui seda poolikult teha, siis ei ole tulemuseks hea halb film, vaid halb halb film. Mis võibolla on parem, kui halb hea film, aga võib-olla ei ole ka. Käsikiri andis näitlejatele liiga vähe mängida, samuti oleks pidanud režissöör julgemalt materjaliga kaasa chill’ima. Kuuldavasti oli näiteks „Jan Uuspõld läheb Tartusse” alguses pidanud olema lühifilm, aga tegevuse käigus läks tegijatel soon nii lahti, et tulemuseks  oli peaaegu kaks tundi hiilgavat filmi. Eks Merivool võis ka kuklas olla mõningane enesetõestuse-kramp, pärast ülimenukat ja justkui iseenesest sündinud „Tulnukat”. Eks ta ennast ka tõestas, sest ega see ju halb film otseselt ei ole. Täitsa well made.

Ainult et kokkuvõttes jäi minul küll tunne, et sõin ja jõin seal minagi, aga suhu ei saanud midagi. Tubli 90 protsenti isikutest, kelle nimed on kirjas lõputiitrites, on venelased. Samuti toimusid  võtted Venemaal. Seega võiks öelda, et filmi tegid just venelased – eestlastest olid vaid režissöör, (väiksem) osa näitlejatest, mõned tootmismeeskonna liikmed ja veel keegi siit ja sealt. Ja filmitegemise tase Venemaal on väga kõva. Arvan, et see päästab selles filmis väga palju.”       

II

Selline oli minu vahetu elamus. Alles seejärel lugesin Merivooga tehtud intervjuusid, mis on ilmunud Sirbis eelmisel reedel ja Eesti Ekspressis 2008. aasta 18. septembril. Pärast nende lugemist minu kui vaataja jaoks suurt midagi ei muutunud, küll aga sai, vähemalt enda arust, selgemaks, miks oli tulemus just selline. Selgus, et Merivoolt võttis Vene pool jälle tema stsenaariumi sootuks ära ja andis asemele kolmanda, jälle 100 protsenti uue! Millesse Merivoo omakorda nihverdas filmitegemise käigus midagi neljandat sisse! Nii et ka peamisteks stsenaristideks on suuresti  venelased. Ja see, mis lõpuks leidis tee filmi, on nõnda üks paras internatsionaalne segadik, mida tähtsuse järjekorras mitte just kõige viimasena ei kujundanud filmi rahastajate erakordne kitsipunglus. Kui Merivoo palunud tagaajamisstseeni kolm autot, siis antud kaks, ja kui Merivoo palunud suurt autot, siis antud väike. Kuna tänava kinnipanemine olevat olnud kallis, siis filmitud tagaajamist hoopis sisehoovis, kus halva teekatte  pärast saanud sõita vaid 20 km/h. Rääkimata kärbetest võttemeeskonna ja tehnika osas.

Loomulikult, kas siis saab sellises, lausa solvavas säästurežiimis filmi teha? Kes soovib, võib detailsemaid kirjeldusi filmi rahastamise ja tegemise kolgatast ise mainitud intervjuudest lugeda. Minu meelest on kogu selle asja juures kõige olulisema tähtsusega see, et Merivoo ei oska sõnagi vene keelt! Ma isegi imestan, kuidas  anti noorele ja rohelisele režissöörile sellise olulise nõude mittetäitmise juures juhtida Eesti-Venemaa ühine projekt! Kas siis ei ole teada, et Venemaal ei räägita ühtegi teist keelt peale vene keele? Ja et seal läbilöömiseks tuleb seda ilmtingimata osata, kuni pahameele avaldamise kõige peenemate registriteni välja? Kui keelt ei oska, siis ei saa ka oma visiooni kaitsta, enese eest seista, igasugu pooleteramehi ja kahassekirjutajaid üle kavaldada. Kaks  kolmandikku rahastajatest olid ju venelased, suurem osa tegijatest, nagu öeldud, kah venelased. Igal pool venelased, vene kultuur, filmikultuur, suhtluskultuur, töökultuur, ärikultuur. Ja nõnda ilmselt astuti umbkeelsest noorest režissöörist, kelle vööl ei ripu ka veel ühtki tõsiseltvõetavat skalpi, lihtsalt üle. Vaadati, et tundmatu isik, noor ka veel. Näita, mis sul on, ahah, viska minema, säh, võta see ja nüüd vperjod! 

Olen muidugi parandamatu skeptik, samavõrra ka filmide lavastamise alal võhik, aga kipun, lisaks eelöeldule, veel kõvasti kahtlustama, et nahk võidi üle kõrvade tõmmata ka finantsküsimustes. Täiesti enesestmõistetavalt võib leida ennast spekuleerimas, et osa filmi tegemiseks Vene poolelt sisse kirjutatud rahast kanditi hoopis kellegi taskusse. Kes siis ei teaks, kuidas kavalad pärismaalased pahaaimamatutele ja umbkeelsetele turistidele pikka  nina (sic!) teevad? Kas äkki eesti filmitegijad ei saanud Venemaalt kaasa Buratino omast veel pikemat nina? Andestust, aga silma ette kerkib nüüd lausa pildike, kuidas Paunvere rätsepmeister Kiir käis Venemaal karjavirtsahvti õppimas. Oleks tulnud ikka mõni Toots leida, kes oleks vene rahajõmmidele kellasid kord sappa, kord sarve sidunud, nii kuidas vaja. Lugedes nüüd taas seda Muusa numbrit (aprill 2007, lk 59), võib leida märke: „Magistrantuuri  Balti Filmikoolis jättis Rasmus esialgu pooleli, sest „Buratino” projekt tundus olulisem. „See ongi ju kool,” ütleb ta ise kommentaariks”. Jah, kindlasti oli see Merivoole kool. Julgen isegi arvata, et väga karm kool. Aga kas see ikka tasus ennast lõppkokkuvõttes ära? Arvestades Eesti poolelt filmi tegemiseks antud raha, arvestades tulemuse kohta eesti filmiloos?

Kapteniks saada ihkav meremees ju ei lähe pootsmani paberitega kaptenina  merele. Mootorrattajuhtimise loast ei piisa kraanajuhi töökohuste täitmiseks. Keegi oleks pidanud kindlasti Merivood informeerima, mida tähendab ühine täispika mängufilmi projekt Venemaaga. Mäletan, et isegi Vilbre rääkis sellest mulle midagi, ja mina neelatasin seepeale murelikult. Teine võimalus on muidugi, et Merivoo stsenaarium oli lihtsalt halb, kinematograafilises mõttes ebaõnnestunud. Ja venelased, kelle  filmikunst on tõesti väga kõrgel tasemel, vaatasid, et tuleb poisile uus teha, muidu ei tule midagi välja, tuleb ainult kahjum. Ma ei tea, ei ole Merivoo stsenaariumi näinud ega lugenud. Ja ega taha ka sellel teemal rohkem spekuleerida. Tahan jääda senise info juures arvamusele, et kui Merivoo oleks saanud oma
nägemuse vähemalt välismaalastest, vene buratinondusest segamatult teostada, siis oleks film vähemalt ühtsem ja kompaktsem, vähemalt meie  oma noore ja lootustandva režissööri nägu. Nüüd on see täiesti impersonaalne film, mitte kellegi nägu. Nagu poe kartulisalat. Nii et ma ei tahaks Merivoole teha muid etteheiteid peale selle, et ta läks Venemaale mütsiga lööma. Arvestades tehnilisi ja geograafilisi asjaolusid, tegi ta lõpuks ikka mingi asja valmis, ja see asi on kohe kindlasti mitme klassi võrra parem, kui näiteks hiljuti kinodesse jõudnud „Musketäride tagasitulek”. Rääkimata  sellest, et Mikk Nurga on uus ja põnev nägu eesti filminäitlejate seas ning ta on filmis igati sümpaatne.       

III

Isikliku kibestumise mahapaneku nurgake. 

Lugesin oma stsenaariumi nüüd pärast filmi vaatamist üle kolme-nelja aasta jälle läbi ja leidsin, et see tuli ikka väga hea. Kõik oli paigas, dialoogini välja. Lugedes kaadrid jooksid, tegelased elasid. Sellest oleks saanud hea ja korraliku seiklusfilmi lastele ja suurtele. Ainult teise režissööriga. Ja meeletu eelarvega, sest sees olid lendavad autod, lossid, maastikud maa all, maa peal ja pilvede peal, kõikvõimalikud eriskummalised elukad, massistseenid,  lahingud jms. Aga sahtlisse see jäi ja sahtlisse see jääb, kui Eestis realiseerimatu fantaasialend. Kuni ükskord ehk panen oma kogutud teostesse. Samas, kosmosele tänu, et Merivoo seda ka Venemaale kaasa ei võtnud – sest kas sellestki oleks midagi järele jäänud? Kahju, et Eestis ei ole võimalik teha häid ja korralikke, normaalseid, „päris” seiklusfilme. Selliseid, nagu tehakse Ameerikas või isegi Inglismaal ja Saksamaal, millele tõesti elad  kogu oma eksistentsiga kaasa, viibid efekti ja illusiooni lummuses jäägitult algusest lõpuni. Ega pea mõtlema näiteks sellele, et näe, jälle see kümme ruutmeetrit Vene tänavat ja jälle see Rocca al Mare veski ja kas meil tõesti peale Tõnu Kargi ei ole kedagi teist, kes võiks vana meest mängida.

Eestis saab tänapäeval peamiselt teha ainult ligadi-logadi säästufilme, vähemalt kui asi puudutab ajaloolisust või seikluslikkust,  mittetänapäevase või mittetegeliku reaalsuse loomist. Ja see on hale, hale, hale. Tulemus on piinlik ja mõttetu. Isegi „Detsembrikuumuse” puhul sai tegelikult vaid ühe silma lahti jätta. (Seisundi- ja friigifilme keeruta kas või miljon meetrit, pane ainult kaamera käima.) Eesti filmirahastajatel ei ole selles valdkonnas kindlasti mingit põhjust oma tööga rahul olla.