See oli kõigest kolm aastat tagasi. Tollasele veebruarile järgnes märts ja riigikogu valimised. Loogilise jätkuna saabus aprill ja aprillisündmused, ning vähehaaval hakkas endast märku andma ka majanduskriis, mis kestab arvatavasti kauem, kui see seni kestnud on. Vaarao unenägu seitsmest rammusast ja seitsmest lahjast lehmast/aastast on ajaloos taas kord tõeks saanud. Nii nagu Jan Uuspõllu filmi algus tabas tollast elutunnet, nii võtab praeguse kokku „Eesti laulu” saates kõlanud Täieliku Errori lugu „Allakäinud ühiskond”.
Tardumine, sulgumine, kapseldumine …
Mõnevõrra samasugust meeleolu kannab värske „Inimarengu aruanne”, mille andmed pärinevad küll suures osas veel majanduskriisieelsest ajast. Selle üldteema – keskkond – ühendab autorite käsitlusi pigem küll formaalselt. Sisuliselt seob kogumikku tõdemus, et Eesti elu on kaotanud oma dünaamika ning on tardunud, kapseldunud, sulgunud ja kihistunud, inimeste võimalused ühiskonnaredelil ülespoole liikuda on väikesed ja vähenevad.
Eesti puhul teeb mõte kihistumisjoonte hangumisest ja ebavõrdsuse kinnistumisest kurvemakski kui mõnel muul maal, sest olen seni arvanud, et meie rahvusluse ideesse, rahvuslikku mõttesse on egalitaarsuse põhimõte lausa ajalooliselt sisse programmeeritud. Olen seda pidanud osaks n-ö rahvuslikust DNA-st, sest eestlus sündis ju demokraatlikust vastandumisest seisusühiskonnale ning erinevalt enamikust moodsatest rahvusriikidest rajasid Eesti Vabariigi mehed, kes olid sündinud saunas, marssalikepike paunas. „Inimarengu aruanne” paneb mõtlema, et äkki polegi egalitaarne vaateviis päriselt kunagi tegelikkusele vastanud, ning kihistumise uurimine ajalooliselt ja võrdlevalt teiste maadega võib ehk esile tuua hoopis teistsuguse pildi.
Nagu ütles 22. märtsil tabavalt Andrus Ansip: „See on üks väärt lugemismaterjal. Kui inimesed oskavad mõelda, siis mõtteainet see pakub kindlasti. Nendel, kes mõelda ei oska, ei ole mõtet selle kirjatükiga vaeva näha – see ei kõnele Nõia-Intsust ja Ingast, mõne jaoks ta ei ole huvitav.” Sellepärast ma ei hakkagi vaeva nägema süüvimisega selle raporti arvudesse, nende hankimise ja töötlemise köögipoolde, vaid võtan neid hea usu peale. Küll aga mainiksin mõnd üllatavamat tähelepanekut. Näiteks selgub jooniselt 4.3.3, et väikseimasse sissetuleku kvintiili kuulujad arvavad, et nende sotsiaalne positsioon kuulub eelviimasesse viiendikku, ja kõige rikkamasse kvintiili kuulujad usuvad, et nende sotsiaalne positsioon on ainult natuke üle keskmise – ühesõnaga inimesed peavad end ühiskonnas keskmisemaks, kui nad tegelikult on. Küllap selles peitubki ühiskonna stabiilsuse võti. Võib-olla küsitletavad ei peagi silmas niivõrd oma tegelikku, vaid loodetavat sotsiaalset positsiooni. Need lootusedki on nüüd siis tuhmumas. (Aruanne ei selgita kahjuks, kas selline asi nagu sissetulekugrupist eristuv objektiivne sotsiaalne positsioon on ka põhimõtteliselt tuvastatav.)
Väga paljud kogumiku tähelepanekud seostuvad haridusega, mille juurde pöördutakse ikka ja jälle, olgu teemaks regionaalne, sotsiaalne, vaimne või majanduslik keskkond. Mõnikord on tunne, et autorid võinuksid ju rohkem arvudetagusesse sisusse piiluda. Näiteks peatükis „Töötajate osalemine koolituses” on küll välja toodud, et koolitusel käivad peamiselt juhid, aga oleks võinud ju ka otse välja öelda, et juhtide ja ametnike „koolitus” on tegelikkuses enamasti lihtsalt üks viisakam sõna turismi, lõõgastuse ja psühhomanipulatsioonide jaoks.
Leheküljelt 123 selgub kurb tõsiasi, et kolmandik lastest ei taha koolis käia. Kaks kolmandikku on kedagi kiusanud ja ise kiusata saanud ning suhteid kaaslastega peetakse halvaks. Seejärel aga püütakse selgitada, nagu olevat viga selles, et Eesti haridus on „teadmistepõhine” ja peaks muutuma „väärtuspõhiseks” ning suurendada tuleks väärtuskasvatuse rolli. Justnagu väikesed eputised ja türannid ning suured ja pahatujulised pedandid muutuksid paremaks, kui õppekavades pandaks faktide asemel rohkem rõhku väärtustele. Tõsi küll, ma natuke karikeerin, sest väärtuskasvatust ei tõlgendata aruandes lihtsalt uue õppeainena, vaid koolikultuuri inimlikumaks muutmisena. Aga seda võinukski ju siis ka nõnda nimetada.
Veel paar üllatavat faktikest. Esiteks, vene lapsed peavad oma väärtuste kujundajana vanemate ja sõprade kõrval kirjandust tähtsuselt kolmandaks, eestlased ja soomlased alles kuuendaks (5.5.3, lk 124). Niisiis ei ole postmodernism ja muud vapustused venelaste kirjanduskultust veel hävitanud. Seda imelikum on, kui nüüd püütakse Eesti vene koolides nende kirjanduskaanonit vahetada ühe teise ja kesisema kaanoni vastu. Teiseks, võrreldes 1999. aastaga on 2008. aastaks tekkinud poole võrra rohkem inimesi, kes ei soovi oma naabriks juute – nende hulk on suurenenud 11%-lt 22%-le (5.2.5). Kust nad küll tulnud on?
Mida eksportida (peale tööjõu)?
2009. aastal kukkus Eesti majandus 14,1%, tööpuudus kasvas 14,3%-le. Buumiaegne majanduskasv oli põhinenud laenurahast toitunud kinnisvaraarendusel ja sisetarbimisel, ehitus- ja jaekaubandussektoril. Lähitulevikus ei saa soodsale laenurahale enam loota. Avatud ja väikene turg ei suuda kasvatada ka hädavajalikku sisenõudlust. Isegi vahendusele ja turismile ei maksa suuri panuseid teha. Seetõttu väidavadki targemad analüütikud, et meie majanduse saab uuele kasvule vedada ainult eksport – siis, kui mujal maailmas tarbimine kunagi kasvama peaks hakkama. Et majanduskasv jõuab arvatavasti mujale varem pärale, siis võib Eesti küll enne tööjõust tühjaks joosta. Igal juhul peab tõusma meie toodangu konkurentsivõime. Kui me peaksime ühinema praeguse vahetuskursi alusel euroga, siis peavad tööjõukulud, s.t palgad veel mõnda aega vajuma, et saavutada lõpuks konkurentsivõimeline tase. Alternatiiviks oleks töötajate kvalifikatsiooni hüppeline tõus või mõni veelgi fantastilisem ime – kulla, nafta või uue Nokia leidmine.
Senine majanduslik mõtlemine on lähtunud justkui „taoistlikust” maksiimist: „juhi juhtimata”. Seda lähenemist on toetanud pakkumispoolse majanduse ideoloogia: majanduskasvu hoogustagu madalad maksud ja deregulatsioon. See paradigma oli suhteliselt kergesti selgeks õpitav ning rakendatav ühiskonnas, kus solidaarsus ja majandusalane pädevus on väike ning killustumine ja poliitilise korruptsiooni oht suur1. Samas on küll kogu aeg unistatud ka teadmispõhisest tootmisest ja sellega seoses taas muidugi panusest haridusele. (Rainer Katteli majanduspoliitika-alastest sõnavõttudest võib ridade vahelt välja lugeda küll seda, et Nokia tänase edu juured on finlandiseerumisaastates. Võib-olla vääriks see mõte edasiarendamist?)
Uued ajad on näidanud, et tavamõistuslik lähenemine ei pruugi rahvamajanduses kehtida – riigibüdžett ei ole lihtsalt perekonnabüdžeti laiendus. John Maynard Keynes on öelnud umbes nii: „Iga tarkpea armastab targutada, et pole võimalik kulutada rohkem, kui sa teenid. See võib olla nõnda küll perekonnas, kuid riigiga on asjad täpselt vastupidi: pole võimalik teenida rohkem, kui sa kulutad.” Seetõttu on raskel ajal töökohtade ja tootmispotentsiaali säilitamiseks vaja mingilgi moel nõudlust stimuleerida. Ja siinkohal tuleb ühtäkki välja, et majanduslik ebavõrdsus on kahjulik ka majandusele endale. Kulutavad ju rikkamad väiksema osa oma sissetulekutest kui vaesed. Nad hakkavad raskel ajal pigem säästma ja see pikendab seisakut veelgi. Seevastu vaesemad kulutaksid oma sissetulekutest suurema osa ära, nii et suur osa sellest jõuaks omakorda maksudena riigile tagasi. Seetõttu ei ole astmeline tulumaks kaugeltki ainult kõlbelistest või sotsiaalsetest kaalutlustest lähtuv ümberjagamisvahend, vaid võib kriisi ajal osutuda ka majanduslanguse pidurdajaks. Vähemalt niisugune on mu tõlgendus Viktor Trasbergi maksukeskkonna-a
lase peatüki (lk 147 – 152) lugemise järel. Ükskõik, kas majandusalase mõtlemise „paradigma” kujuneb Eestis ümber või mitte, on selge, et suurte riikide majanduse õppetunde ei saa siiski otseselt üle kanda meie piiratud oludesse, ammugi mitte praegu, kui oleme euro nimel sidunud end eelarvedefitsiidi ja riigivõla karmide piirangutega.
„Inimarengu aruande” koostajad paistavad olevat üpris teadlikud sellest, milliseks sõimusõnaks on saanud „sotsiaalteadlane” meie poliitilistes ringkondades. Seetõttu on enamasti välditud ühiskondliku olukorra otsest seostamist mingi poliitikaga tegevusstrateegiate mõttes (policies), rääkimata poliitikaga parteidevahelise võimuvõitluse mõttes (politics). Need teemad ei kuulu ka sellise aruande žanri juurde. Näiteks on sõna „partei” või „erakond” kasutatud aruandes vist ainult ühel korral möödaminnes. Samas ei saa meie ühiskonnast adekvaatset pilti, kui me ei käsitle neid sotsiaalseid patronaaživõrgustikke, mida nimetatakse erakondadeks. Parteidest räägitakse ajakirjanduses ju tüdimuseni ning enamasti kriitiliselt. Puudub objektiivne, külma ja illusioonideta pilguga sotsioloogiline analüüs selle kohta, kuidas need võrgustikud moodustuvad ja kapital oma kõikvõimalikes tähendustes neid mööda liigub. Näiteks, kus leiavad rakendust kõik need „pehmetel erialadel”, sotsiaalteaduste, juura ja ärijuhtimise alal lõpetanud üliõpilased, kellest on juttu lehekülgedel 93 ja 94? Oletan, et parteide mõju tööandjana või -vahendajana ei maksa siin sugugi alahinnata.
Venelased naljatavad, et nende ühiskondliku debati põhiküsimused on paika pannud kaks XIX sajandi romaani: „Kes on süüdi?” ja „Mida teha?”. Esimene küsimus ei ole praegustes oludes vahest kuigi viljakas. Selge on küll see, et tulumaksu alandamine ja kodulaenude maksuvabastus suurendasid mulli, ülimalt populaarne fikseeritud vahetuskurss ei lasknud reageerida jooksevkonto defitsiidi kasvule jne. Samas leidus erakondi, kes oleksid võimul olles buumi ajal ka reservid ära kulutanud ning avaliku sektori palgad lausa kriitiliseks puhunud.
Mis aga puutub küsimusse „Mida teha?”, siis tuleb aruande ridade vahelt selgelt esile, et tarvis on reforme ja sugugi mitte vähe. Enamikus peatükkides jõutakse oma käsitluses haridusküsimuste juurde. Kuid selleks, et reformida haridust, on tarvis reformida ka haldust. Ning selleks omakorda tuleb reformida valitsust ja riigiasutusi, mis omakorda nõuab põhiseaduse reformi. Kusagil taustal ähvardab veel tervishoiu- ja pensionireformi vajadus jne. Reformidega on aga selline paha lugu, et headel aegadel ei paku need üldsusele ja poliitikutele huvi, kriisiaegadel on aga raske üldsust veenda selles, et reform võetakse ette tõepoolest üldise hüvangu nimel, erapooletutel ja omakasupüüdmatutel põhjustel. Reformimine nõuab suurt poliitilist kapitali (ehk legitiimsust), mida meie parteidel ja poliitikutel ju palju alles jäänud ei ole. Pealegi nõuavad reformid vähemalt algusfaasis raha ja nende mõte ei tohikski olla lihtlabane lühiajalise kokkuhoiu saavutamine. (Kui näiteks tahta haridusliku võrdsuse nimel gümnaasiume koondada suurematesse keskustesse, tuleb mõelda internaatide või bussitranspordi sisseseadmisele.)
Sotsiaalteadlaste töö on kirjeldada ja analüüsida olukorda niivõrd objektiivselt ja ülevaatlikult, kui nad oskavad. Aga kui mõelda poliitiliselt, siis tuleks küsida, mida nende teadmistega peale hakata ministriametis, kus sa oled vastandlike nõudmistega käsist-jalust seotud. Ühe tagasihoidliku, kuid igati veenva soovituse käis aruande esitlusel välja üks koostajaist Ain Aaviksoo: erakonnad peaksid loobuma spetsialiseerumisest ühele teemale (maksud, pension, venelased, haridus, keskkond jne) ning esitama oma programmides terviknägemuse vajalikest reformidest. Võib-olla on ka kusagil kabinettides valminud juba strateegiad, kuidas pärast euro saabumist võtta hiigellaen (ja suurendada eelarve defitsiiti), korraldada ümber haridussüsteem, haldus-, valitsemis- ja infrastruktuur, kehtestada majandusele kasulikum maksukeskkond ning saavutada mingi kavala taktikaga nendele kavadele ka opositsiooni, otseselt asjassepuutujate (õpetajate, vallavolikogude, ettevõtjate jt) ja üldsuse toetus. Kuna niisuguste kavade koostamine nõuaks ka mõningat (teaduslikku) eeltööd, siis oleksime nende olemasolust ehk juba midagi kuulnud.
Nende puudumise korral näib aga poliitiliselt parima taktikana eituse-faasis püsimine ning tähelepanu hajutamine pseudoteemadega (allikakaitsest koolivaheaegade lühendamiseni). Paanikakülvamine oleks kindlasti halvem ning tuju tuleb ju kuidagi reipana hoida. Lõppude lõpuks on Andrus Ansipi pidupäevasõnade iroonias ju midagi lausa kangelaslikku: „Tänu rahva meelekindlusele ja ühispingutustele on Eestist kujunemas terve mõistuse ja aruka majandamise sümbol – positiivne märk mitte üksnes Euroopa Liidu vaid ka terve maailma jaoks”. Nagu oleks aasta endiselt 2007.
1 Veel aasta eest rõhutas Mart Laar, et Ida-Euroopa ei ürita majandust jalule aidata valitsuse meetmetega, ning arvas majanduskriisi põhjuseks seda, et valitsused hakkasid mulliaastatel rajama läänelikku heaoluriiki. Vt Mart Laar, Freedom Is Still the Best Policy. – Wall Street Journal 13. II 2009.