Werner Horvath. Fragment maalist “Sigmund Freud”. Õli, lõuend, 1994. Freud leidis ülisuure hõlmavusega sümbolid, mis ühtmoodi heitsid valgust niihästi magava Viini naise kui ka pulmi pidavate beduiinide hingeelule. netifoto

Pealkiri on vist sedapuhku nii eriskummalise kõlaga, et tähenduse selgitamisele tuleb pühenduda silmapilkugi kaotamata. “Platonism” märgib mõtlemisviisi platonlikus vaimus: on mingi nähtus saanud meilt mõtestuse ja sõnalise esituse, siis ühtlasi see tähendab, et meie, olles esile toonud kõnealuse nähtuse vaimse olemuse, oleme esinenud platonismi viljelejaina. Platoonikud, täiesti olenemata sellest, kas me “vaimsest olemusest” (s. t jumalikkusest) räägime muigamisi või tõsitoonil, oleme möödapääsmatult kõik.

Viimasena toodud väide seostub hõlpsasti suurimaga kõigist küsimustest: küsimusega meie vaimse suutluse päritolust ning selle olemusest. Platon, taotledes mõtlemisviisi võimalikult suuremat järjekindlust, tõmbas maisuse ja vaimu vahele rõhutatult rasvase eraldusjoone: vaim, nagu ajaliku aine vastandile kohane, olevat muutumatu, igavene ja maisusest, vähemasti kõige tähtsamates suhetes, täiesti sõltumatu. Mõtleja hoiak oli neis asjus sedavõrd surmtõsine, et ta ei kohkunud tagasi väitest: õppimine olevat unustatu meeldetuletamine. Aristoteles teadagi kärpis oma õpetaja radikalismi õige tunduvalt; tänu temale oleme juba üle kahe aastatuhande teadlikud kahest suurtõest: 1) “inimene on sotsiaalne olevus” ja 2) inimhing on sündides tabula rasa. Ühiskond esineb filosoofil suurolendina, kes iga üksikliikme puhastahvli täis kirjutab. Niisiis saadakse vaimne suutlus ennekõike ühiskonnalt.

Ootuspäraselt püüdleb ühiskond selle poole, et kõik liikmed oleksid võimalikult ühesugused. Kes siis ei teaks, et monoliitsus mõjub tugevdavalt, sellal kui hälbijad toimivad lagundajaina? Üksikliikmete sarnastamist edendades jõuab ühiskond oma arengus seadusteni, mille järgimine arvatakse igaühele kohustuslikuks. Järgitakse seda kuulekamalt, mida rohkem ollakse veendunud seaduste inimüleses päritolus. Seadus peab tingimata inimesest kõrgem olema, vastasel korral ta oma peaülesannet, s.o olla ühiskonna valitseja ja ühtaegu ühendaja, lihtsalt ei suuda täita.

Seadus, sotsiaalset laadi platonism, oleks esimene kolmest, mis käesolevas arutluses peab saama mingi selgituse. Eks ole vaimsus tervikilminguna nii hõlmamatu, et ainuüksi sotsiaalsusest ei piisa. Milles võiks selle ebapiisavuse põhjus seisneda konkreetsemalt? Ilmselt tuleks tunnistada ka teist, individuaalset laadi platonismi. Seadused, kui kasutada platonliku värvinguga mõistestikku, on nii-öelda killud, mis tahavad esitada hõlmamatu õigluse-eidose üksiktahke, kuid alati see rahuldavalt ei õnnestu. Õiglus kui selline on küll täies ulatuses meile kõigile lähenematu, kuid mingi kujutlus õiglusest (mis meile endile tundub piisavalt terviklik) elab meist igaühes. Ja väga hõlpsasti võib juhtuda, et meie kujutlus õiglusest satub seadusega vastuollu. Või siis käesolevale kirjutisele kohasemas sõnastuses: sotsiaalset laadi platonism ja selle individuaalset laadi täiendaja ei kooskõlastu. Seda on esinenud juba aastatuhandeid ja see kajastub isegi folkloorses vaimuvaras. “Väiksed kelmid kõlguvad võllas, suured sõidavad tõllas.” Plutarchoselt pärinevas Soloni eluloos esitatakse üks selle humorismi algvariante: seadused on nagu ämblikuvõrgud, millest suuremad putukad lendavad erilise vaevata läbi, väikesed jäävad aga kinni.

See kõik on liigagi hästi teada, kuid millegi seadusest paremani pole paraku suudetud jõuda. Ainsa korvava tegurina tuleb arvesse kohtumeeste isiksus; advokaat ja prokurör peavad hoolt kandma, et sotsiaalset laadi platonismi kõrval leiaks väärilist arvestamist ka too teine, individuaalse värvinguga platonism. Keskaegseis oludes oli juriidiline terminoloogia arusaadavam; tollal nimelt kutsuti advokaati ja prokuröri jumala ja kuradi advokaadiks (advocatus diaboli ja advocatus Dei). Need kaks pidid tagama, et kõik hea ja kuri, mis ju sisaldus igas süüdistatavas, saaks esile toodud; alles pärast seda sai seadus toimida täiusliku õiglusega.

Kogu see ettevalmistav jutt kahest platonismist oli tarvilik selleks, et mõista kolmandat, Freudi platonismi. Teadagi kuulus psühhiaater algusest peale materialistliku mõtlemisviisi eelistajate hulka, kellele kõige rohkem meeldinuks loobuda platonismist põhimõtteliselt, kuid see polnud paraku võimalik. Noor Freud lahkab kalaajusid, kasutab nende uurimisel mikroskoopi ja unistab psühholoogia taandamisest füsioloogiale, kuid temalgi, sarnaselt praeguste aju-uurijatega, tuleb iga oma järjekordse pisiavastuse puhul nentida: see ütleb vähe. Galilei suurjuhis (muuta mõõdetamatu mõõdetavaks!) pole vaimunähtuste puhul süsteemsemalt järgitav ja nii tuleb Freudil leppida tolle kõige äraproovitumaga, platonistliku kõrvutamisega, vähem üldiste nähtuste suursümboleist tuletamisega.

Eesmärk seisnes inimpsüühe kui sellise selgitamises ja seepärast ei tulnud lähtuda mitte ühiskonna liikmest, vaid inimesest kui sellisest: Freudi lähtepunktiks kujunes Aristotelese üldtuntud määratluse vastand: inimene on asotsiaalne olend. See ei tähenda, et ta igasugusest sotsiaalsusest vaadanuks mööda põhimõtteliselt. Nii näiteks raamatus “Tootem ja tabu” leidub mööndus: “…aga tabu pole neuroos, vaid sotsiaalne moodustis.” Sellegipoolest polnud psühhiaatril kunagi kahtlust selles, et inimene on esmane ja ühiskond teisene. Sootsium sai teoks alles inimeste ühinemisel kogukonnaks, kusjuures nende eripära andis varjundi ka tõekspidamistele, mis tolles ühiskonnas ajapikku kujunesid. Mida täiuslikumaks on ühiskond arenenud, seda rohkem kätkeb ta endas kõikvõimalikke keelde ja seda suuremal määral allutatakse hingeelu avaldused kontrollile. Sunnivabamalt saab selliste ületsiviliseeritud inimeste hingeelu avalduda alles eriseisundis, näiteks unes, kuigi tsensuurist täiesti vabad pole isegi mitte unenäod; unenägude katkendlikkus, arvas Freud, johtub lõppeks sotsiaalse aluspõhjaga tsensuurist.

Õnneks polnud euroopalikkus sadakond aastat tagasi veel kaugeltki ainuvalitsev; hulgaliselt leidus algelisema korraldusega ühiskondi, mille liikmeid keelud igal sammul ei kammitsenud. Just nende tavasid, arvas psühhiaater, tuleks uurida ennekõike, kui me tahame saada ettekujutust inimpsüühest kui sellisest. Nõnda siis Freud aina uuris nn looduslaste elukorraldust, et jõuda suursümboliteni, mida saaks võtta aluseks kõigi inimeste hingeelu tõlgendamisel. Mis on kõigile inimestele ühine? Loomulikult seksuaalsus; sellest kõik algab ja sellega kõik lõpeb. “Valdav osa unenägudes väljenduvaist sümboleist on seksuaalsümbolid.”

Pärast seda suurtõdemust jäi vaid täpsustada sümboolika avaldumisviise. Ilmekas näide leidub psühhoanalüüsi sissejuhatavalt tutvustavate loengute täiendusköites, mis pidi varem väidetule lisama kinnitust. “Me väitsime, et mantel naise unenäos tähendab meest. Praegu ma loodan, et Teile avaldab muljet, kui saate kuulda, et Th. Reik annab meile 1920. aastal teada: “Beduiinide ülimalt arhailises pulmatseremoonias katab peigmees pruudi erilise, “abaks” nimetatava mantliga, kusjuures ta tegevust saadavad rituaalsed sõnad: “Nüüdsest peale ei kata sind peale minu keegi teine.”

Asjasse mittepühendatu saaks ju väita, et mantlil, mida mõni tollane viinlanna magades täheldas, pole midagi ühist beduiinide pulmarituaaliga, aga just see oleks eksitus; meie igatahes eelnenu põhjal teame, et psühhiaater oli leidnud ülisuure hõlmavusega, Platoni eidostega võrreldavad suursümbolid, mis ühtmoodi heitsid valgust niihästi magava Viini naise kui ka pulmi pidavate beduiinide hingeelule. Oma täpsustamistöös liikus Freud järjest kaugemale, laskmata end kohutada ka ebameeldivatest tõdedest. Eriliselt juhitakse tähel
epanu hamba väljatõmbamisele, mida ju unenägudes võib samuti ette tulla: polevat mingit kahtlust, et unes välja tõmmatud hammas tähendab kastreerimist, onaneerimisega pälvitud karistust. Loomulikult suutis psühhiaater nii suure äratundmiseni jõuda alles aegamööda ning järk-järgult. Esialgu elas temas ainult veendumus, et ümberlõikamises tuleks näha kastreerimise asendamist pehmendava ekvivalendiga. Aastaid jätkunud tegelemine etnograafilise ainesega lisas kujutlustele selgust, kuni see lõpuks võimendus täielikuks. Freud juhtus nimelt lugema, kuidas mingi Austraalia pärismaalaste hõim tähistab täisealiseks saamist ümberlõikamisega. Ja kohe sealsamas anti teada: selle hõimu lähikonnas, peaaegu naabruses, asub teine hõim, kelle liikmete seas on tavaks tähistada täisealiseks saamist hamba väljatõmbamisega. Niisiis polnud kahtlust, et need kolm, hamba väljatõmbamine, ümberlõikamine ja kastreerimine, tähendavad olemuslikult sedasama.

Kultuuriloolise tõigana väärib märkimist: Freudil polnud kahtlust, et “püha arv” (3) tähendab unenägudes alati mehe suguelundeid. Märkimisväärsena ilmub pisiasi siis, kui tuletada meelde juttu seksuaalsuse sakraalsusest, mida ju kahekümnenda sajandi vältel võis õige sagedasti kuulda. Freudi tõlgendus veenab, et ta mõtles oma ajaga unisoonis. Üldse saavad tema üldisimad tõekspidamised paremini mõistetavaks alles siis, kui ollakse tuttav üldolustikuga, mis valitses XIX sajandi teisel poolel. Ja mõnelgi juhul, tohib arvata, võiks olla kasu ka kõnealuse aastasaja esimese poole arvestamisest. Sääraste hulka kuulub näiteks varasem lapseiga, mille määravust tulevase isiksuse kujunemisel Freud esimesena täies ulatuses näitas. Võib-olla tohiksime selle toonituse eellugu alustada juba romantikuist, kes käsitlesid lapsepõlve ainulise, kõigest muust erineva elueana. Algselt luuleline kujutlus küpses sajandi lõpul teaduslikku laadi täpsustuseks.

Pisinäited Freudi loomingust, mida pakub käesolev kirjutis, on ettekavatsetult humoristlikud ja nn odavale populaarsusele sihtivad; oleks ju kohatu halvustada tõsimeeli inimest, kes unenägude ebamäärasuse selgitamise nimel tegeles isegi hiina keelega, et siis veenduda selle keele ehmatamapanevas ebamäärasuses. Kui Freud mõnelgi juhul pidi vastuseid otsides piirduma sõnalise meelevaldsusega, siis põhjus ei seisnenud niivõrd tema suutmatuses, kuivõrd inimlikus piiratuses, meie kõigi pärisosas. Vaimunähtused pole ikka veel mõõdetavad ja füsioloogiale taandatavad; hea oleks juba, kui suudaksime vaimsusele leida kõiki rahuldava määratluse. “Platonismid” igatahes, millega käesolevas kirjutises läbi aetakse, täiusele ei pretendeeri. Aga olgu sõnalised küsitavused millised tahes, vaimsuse fenomeni tõelust nad ei kaota. Ja mida proportsionaalsemalt õnnestub meil erinevaid platonisme arvesse võtta, seda rahuldavamaks kujuneb vaimuelu käsitlus.