Kõnealuse raamatu kümme osa on jaotatud kolmekümne seitsmesse peatükki, mis edenevad kronoloogiliselt vaheldumisi Nõukogude Liidu ja Saksamaa narratiivina, tuues need kokku vaid viimases kahes osas, kus käsitletakse Teist maailmasõda. Kuigi pealkirja  järgi võiks oletada, et umbes kolmandik raamatust on pühendatud Leninile, käsitleb teda siiski vaid esimene osa. Aga teos polegi niivõrd kolme mehe biograafia, vaid „katse jäädvustada nii Nõukogude kommunismi kui Saksa natsismi kuriteod ja püüda aru saada, kuidas võis juhtuda, et need kaks süsteemi – nii eraldi kui ka koos – suutsid põhjustada kogu maailmas nii palju viletsust ja hävingut” (lk 510). Selle ülesandega on Gellately hästi toime tulnud. 

Teerajaja kahekümnenda sajandi esimese poole totalitaarsete riikide ehitajate omavahel võrdlemises oli Alan Bullock („Hitler and Stalin: Parallel Lives”, HarperCollins, 1991). Kõik kolm eespool mainitud suurt monograafiat on kirjutanud Kolmanda Reich’i uurijad, mitte Nõukogude Liidu ajaloo spetsialistid. Seega on võrdluse lähtepunktiks natsistlik Saksamaa. Mõistetavalt on nende autorite teadmised ja kasutatud allikad Hitleri kohta märksa põhjalikumad  ja autoriteetsemad kui Lenini või Stalini puhul. Oleks huvitav lugeda mõne Nõukogude Liidu ajaloo uurija sulest sama võrdlust. Vist on palju loota, et leidub nii Vene kui Saksa arhiiviallikaid süvitsi tundev uurija, kes suudaks inglise keeles laiale lugejaskonnale kirjutada. Gellately raamat erineb eelkäijate omadest väga tähelepanuväärselt – ta alustab Leninist. Enamiku eestlaste jaoks on selline lähenemine enesestmõistetav, aga lääne lugejatele (ja ka  paljudele venelastele) on see üllatav ja uudne.

Konstruktsioon „hea” Lenin ja „paha” Stalin on aastatega juurdunud ning visa taanduma. Gellately teeb aga lugejatele selgeks, et Lenin oli julm võimuahne massimõrvar, kes rajas kogu ebainimliku kuritegeliku süsteemi: „… Lenin oli radikaalidest kõige äärmuslikum tegelane ning juht, kes rõhus terrorile vähemalt sama palju, aga tõenäoliselt rohkem kui keegi teine” (lk 25). Lenini väljavabandamine inimsusvastaste  kuritegude pärast on Gellately sõnul ebamoraalne. Stalin viis Lenini ideed nende loogilise lõpuni. Seega oli Stalin Lenini truu jünger – nagu viimane ise alati väitiski: „Stalin ei moonutanud ega kahjustanud Lenini pärandit, nagu mõnikord oletatakse, vaid kujutas enesest viimase loogilist järeltulijat” (lk 24).

Tugevaim raamatu osa käib ootuspäraselt Hitleri kohta. Siinne Hitleri režiimi käsitlus baseerub tema eelmisel monograafial („Backing  Hitler: Consent and Coercion in Nazi Germany 1933–1945”, 2001), kus ta nimetab Kolmanda Reich’i valitsemisvormi „diktatuuriks konsensuse alusel”. Hitler suutis rajada oma režiimi rahva toetusele ning ta uskus põhimõtteliselt, et võim saab olla tõhus ainult juhul, kui sel on kodanike poolehoid. Seevastu Lenin ja Stalin „käsitlesid oma legitiimsust ja volitusi tulenevatena mitte rahva soovist, vaid marksismist ja ajaloo seaduspärasustest” (lk 29).  Hitler oli ise natsionaalsotsialistliku partei peaaegu nullist üles ehitanud ja võimule viinud. Temal polnud partei sees ühtki rivaali. Stalin tuli võimule süsteemi seest ja pidi pidevalt vanade bolševike ees õigustama oma poliitikat eelkäia Lenini sõnade või tegudega. Iseloomu ja juhtimisstiili poolest olid Hitler ja Stalin vastandid: „Hitler oli karismaatilise juhi musternäide, mees, kellel oli anne saavutada rahvahulkadega jalamaid kontakt”, Stalin seevastu  oli „tõeline töönarkomaan, täielik bürokraadist tähenärija” (lk 29). Vastupidiselt Stalinile Hitler ei mõrvanud oma lähikondlasi (v.a „pikkade nugade öö”), vaid tolereeris lojaalsete vanade kaasvõitlejate laiaulatuslikku korruptsiooni. Pärast terrori rakendamist režiimi konsolideerimiseks 1933. ja 1934. aastal kasutas Kolmas Reich saksa rahva vastu kolmekümnendate teisel poolel suhteliselt vähe vägivalda. Stalini käsul toimunud arreteerimised ja  hukkamised omasid hoopis teist mastaapi. Ent Teine maailmasõda muutis kõik.

Ei saa öelda, et sõda oli süüdi – et ilma selleta oleks Kolmas Reich arenenud kuidagi teisiti –, sest sõja vallapäästmine oli Hitleri eesmärk algusest peale ja sõda võimaldas tal viia läbi oma ihaldatud “rassilise puhastuse”. Süstemaatiline ja halastamatu genotsiid juutide vastu okupeeritud Euroopas oli midagi enneolematut. Kuigi teos teeb ilmseks kokkupuutepunktid  ning kommunistliku ja natsionaalsotsialistliku diktatuuri vastastikuse mõju, vaidleb Gellately vastu neile, kes on väitnud, et Hitleri ideoloogia sündis põhiliselt reaktsioonina kommunismi vastu. Hitleril tekkis kõigepealt patoloogiline vaen juutide vastu; tahe puhastada saksa rass oli järjekindlalt tema ülim eesmärk: „… Hitleri antisemitismi juured on tema radikaalses ja rassilise värvinguga saksa natsionalismis ning sõda kommunismi vastu oli jätkuks  tema sõjale juutide vastu” (lk 28). Kui raamatule midagi ette heita, siis seda et see lõpeb koos Teise maailmasõjaga, kuigi Stalin valitses edasi ja tema juhitud režiim arenes kuni tema surmani aastal 1953. Lõikudes, kus käsitletakse Balti riike, esinevad mõned ebatäpsused, see pole aga seesuguse ülevaate puhul midagi hullu.

Võib muidugi ka pisut norida tõlke kallal. On mõned laused, kus on mööda pandud, nagu nt lk 42 „… ei uskunud ta  [Stalin] oktoobris revolutsioonini viinud sündmustes tähtsat osa”, kus „uskunud” asemel peaks ilmselt olema „mänginud”. Eesti keeles on imelik lugeda terminit ‘nõukogulased’ (inglise keeles Soviets), nagu 32. peatükk pealkirjas „Nõukogulased peavad vastu”, see käsitleb sõjategevust 1942. aastal), või kentsakat terminit „kallaklased” (lk 150, inglise keeles deviationists) nende komparteilaste kohta, keda süüdistati kaldumises ametlikust seisukohast  kõrvale. Muidu on raamat ladus lugemine, mis tuleb kasuks kõikidele ajaloohuvilistele.