See hooaeg ongi sul ooperikeskne: ees on rahvusvahelise muusikapäeva galakontsert, „Roosikavaleri” kontsertettekanne novembris ja kevadepoole „Tannhäuser”. Kas nii jääbki või näed võimalusi rakendada Estoniaski oma rikkalikke ja väga kõrgel tasemel balletikogemusi ja -kontakte?

Rahvusballett on omaette kunstiline üksus, selle kunstilisel juhil on vabadus ja kohustus valida oma tee. Eks ma üritan koos Toomas Eduriga tema ja oma kontakte ühte viia – ehk õnnestub meie lavale saada mõni võimatuna tunduv lavastus … Liikudes mööda ooperiteatreid ja kujutades ette, kas see või teine teos või lahendus võiks sobida meie lavale, pean kurvastusega tõdema, et see osa, mida siin saaks esitada, on väga väike. Sellest ka minu praegune juba mantraks saanud sõnum ooperimajast.

Mõtlesin jutu kokkuvõtteks jõuda selleni, et meie ooperikultuur on XXI sajandiks ooperimaja ausalt välja teeninud, ent sul on õigus – ooperimaja puudumine kammitseb nii plaane kui loomulikku arengut. Paraku on selles küsimuses raske optimistlikuks jääda. Kas räägid ooperimajast kui helesinisest unistusest või on olemas ka reaalsem plaan selle eesmärgi poole liikuda?

Eks ma ju tean, et see eeldab poliitilist otsust. Ja meie, tegijate ülesanne ongi koputada kõigi südamele ja osutada jätkuvalt mitte lihtsalt puudustele, vaid tulevikku vaadates tõelisele vajadusele. Leian, et see ongi minu ülesanne!

Kahtlemata on meie arenevas ühiskonnas palju vajadusi ja valupunkte, mis võivad igaühele oma vaatenurgast tunduda palju olulisemad. Aga kultuur – sellest on nii palju räägitud – on ju põhiseaduse järgi, võiks öelda, meie elu mõte! Ja nii on ooper üks osa meie edasikestmisest. Mulle on Estonia maja väga armas. Ja ma usun, et ooper ei kao kunagi kuskile, kuigi pean aeg-ajalt kibestumisega lugema kuulsate kirjanike vastupidist juttu … Mina olen teist usku ja selle nimel töötamegi edasi. Unistus peab olema!

Kas oled ka sõber Gergijeviga arutanud, kuidas tema on jõudnud viia Maria teatri uue maja katuse alla, või on need liiga erinevad mastaabid?

Need on väga erinevad mastaabid ja süsteemid, aga meie nägemus ühtib selles osas täielikult. Ka need sajandeid tuntud ooperimajad on tegelikult tekkinud samal moel – selle nimel on väga palju inimesi väga palju aastaid vaeva näinud, tõestanud ja ehitanud. Kes on andnud oma pintsaku, kes nõu ja jõu …

Me kunagi rääkisime sellel teemal küll, aga siis ei olnud silmapiiril minu praegune teekond. Õnneks on meil Eestis ka häid kultuuritemplite ehitajaid, kellega ühes tiimis edasi minna. Küsimus on ühiskonna valmisolekus sellesse panustada.

Hiljutine uudis, et Tabasalu rahvas võitleb kavandatava muusikamaja vastu, näitab, et see valmisolek pole just kiita.

Jah, ma lugesin seda artiklit ka. See tekitab minus muidugi hämmastust, aga peame püüdma nendest inimestest aru saada ja neid veenda.

Oled öelnud, et iga uus maja, kuhu juhatama lähed, on ka uus väljakutse. Estonia pole sulle küll uus, väljakutse ometi?

Ametiga kaasneva vastutuskoorma tõttu on see kõige suurem väljakutse, selge see. Leidsin, et mingil ajal tuleb see vastutus ikkagi võtta … Tõepoolest, väga keeruline ja täis vastuolusid ülesanne. Üks aspekt on meie ise, rahvusooper nii tegijate kui repertuaari mõttes – selliseid on meil ju ainult üks. Mul ei ole valmis vastuseid ega retsepte. Esialgu üritan õppida inimesi tundma ja neid armastades koos nendega edasi liikuda. Aga mul on vaja natuke aega, kuni olen valmis suuremaid pöördeid tegema või ka riske võtma.

Teisest küljest on tähtis oma koht ooperimaailma pildis – kas ja kui, siis mida meil on öelda? Kuhu me asetume, kui üks kivi selles järjest murenevas müüris? See on minule kõige tõsisem küsimus. Me ei ole ainukesed, kes puutuvad kokku majanduslike ja kaadriprobleemidega.

Euroopas paistab laiemalt silma rünnak kultuuri eksistentsi vastu – võib-olla on see natuke liiga karm sõna, aga eks tegijatele tundu ikka, et „tähelepanu, rünnatakse!”. Ja mitte selles mõttes, et on kasinad ajad ja peab kokkuhoidlikult tegutsema, vaid mulle tundub, et toimumas on mentaliteedimuutus. Kõige labasemalt kõlab see netikommentaarides, et mis minu, maksumaksja raha eest tehakse … Selline suhtumine millegipärast laieneb. Ja tihtipeale ei jää ka poliitikutel enda elushoidmiseks teha muud kui seda laulu kaasa laulda. Peame otsima, mida teha, et selline arvamuste laine vähemalt ei suureneks. Ma arvan end mõistvat poliitikute rasket olukorda selles situatsioonis, aga loodan, et leiame ühisosa ja üritame leida lahendusi, mis kahtlemata ei ole kummalgi poolel kerge.

Meie vaatame tulevikku positiivselt! Muidugi, meie ülesanne on kui mitte lihtsam, siis ehk meeldivam: võime alati sukelduda lugematute teoste maailma, unustada ennast sinna ja nautida (ma ei pea silmas enda nautimist nendes teostes!) ning see annab meile kahtlemata palju elujõudu, tahtmist unistada ja tahtmist teha paremini.

Räägid sellest murenevast müürist väga tõsiselt. Võiks ju öelda, et muusikateatril läheb tulemuste mõttes paremini kui kunagi varem …

Muidugi, jumal tänatud, et on inimesi, kes tahavad ja saavad käia ooperis. Aga kui käia mööda teatri- ja kontserdisaale Euroopas, siis näeb, et sealse publiku keskmine vanus kasvab iga aastaga. Ja kui vaatame, milliseid ahvatlusi, ja sugugi mitte halvas mõttes, on n-ö kultuuri tarbimise kõrvale viimase 10–15 aastaga juurde tulnud, siis on selge, et meie olukord on muutunud. Peame sellega kaasa minema, leidma tee ka nooremate inimesteni ja äratama neis huvi. Selge, et ka varem on tulnud võidelda küll kino ja televisiooni, nüüd iPadi tulekuga … Kes võidab, kes kaotab – meil seisab ees sama tee.

On väga palju suurepäraseid lauljaid ja teatreid … Murelikuks teeb see, et kui kohtan oma kolleege ja me päris ausalt räägime, siis on kõigil probleeme. Toon näite: Estonia teatri kooris on viis tenorit, me otsime neid korduvate konkurssidega – edutult! Olen väga tänulik neile lauljatele, kes peavad vastu ja laulavad viiekesi kümne eest, ning kolleegidele teistest kooridest, kes tulevad meile appi. Sarnaseid probleeme kohtab ka mujal, kui mitte Põhjamaadel või Saksa- ja Prantsusmaa suuremates teatrites, siis väiksemates kohtades küll. Ka kõrgetasemeliste pillimeeste leidmisega on jätkuvalt raskusi: tehakse konkursse, aga ei leita kedagi … Võib-olla on see asjade loomulik käik ja ma ei ole lihtsalt pidanud siiani „perepeana” selliste asjade peale mõtlema.

Siiski teeb praegune seis murelikuks. Räägitakse arstide lahkumisest, kaitseväest äraminejatest – meil on samad probleemid. Kuidas neid lahendada, selles on küsimus.

Väikese rahva puhul on iga oma kunstnik – laulja, tantsija eriti oluline.

Maailm on lahti kahte pidi: me soovime, et meie lauljad-interpreedid liiguksid kõik väljaspool Eestit, kogeksid meil ja mujal maailmas toimuva erinevusi. Meil on nii palju õppida! Alati ei olegi küsimus pillimängu tasemes, küll aga kultuuritaustas, kontekstis. Meil on väga hea muusikaelu, väga palju väärt kontserte, aga kui õpitakse Londonis, Berliinis või mõnes muus suurlinnas, siis seal on kõike veel kordi rohkem. See kogemus on kahtlemata noorele inimesele väga vajalik.

Ja kui meil on orkestrites ja kooris ja solistide seas järjest rohkem külalisi, on seegi täiesti normaalne. Mina vaatan sellele väga positiivselt. Igaühelt on midagi õppida ning kui me oleme ise need külalised, siis loodetavasti on meilgi, mida jagada.

Rohkem kui ühe käe sõrmede jagu eesti lauljaid on solistiks Euroopa mainekates ooperiteatrites. Siiski jääb küsimus, kui rahvuslik või rahvusvaheline peaks rahvusooperiteater olema?

See on tundlik teema. Balanss peab olema, aga usun, et see pole fikseeritud – kord nii, kord naa
. Kui teeme oma algupärandeid, siis ei ole küsimust. Aga meil ei ole väga palju lauljaid ja on juhtunud, et nad laulavad tihti oma häälele sobimatut repertuaari. Varem või hiljem tuleb selle eest maksta. Oleme loominguliselt ahned – ma tean seda tunnet ja ma hindan seda, aga peaksime siiski olema ettevaatlikud, sest on ka, mida kaotada. Selles mõttes on ikkagi õigem konkreetse rolli puhul pöörduda õige hääletüübi poole ning üksteiselt õppides ja teineteist täiendades saavutada uus kvaliteet. See, mille poole me alati peame liikuma, on uus kvaliteet! Igal etendusel peame selle poole püüdlema.

Oled toonitanud, et tahad esitustaset stabiliseerida ja et kvaliteet toob publiku.

Jah, sellega maadlevad ju kõik meie tüüpi repertuaariteatrid, ka väga kuulsad ooperimajad, kel mängukavas on korraga palju oopereid, millega tehakse liiga vähe proove ja seetõttu on liiga palju juhuslikkust. Mida enam kogenud artiste saame oma etendustes kasutada, seda stabiilsem see keskkond ja tulemus ka on. Igal õhtul ei saa endast anda 120 protsenti, aga see on lõputu võitlus. Kolm sõna: teha veel paremini. Kõik!

Äsja tehti teatavaks mulluse hea teatriaasta statistika. 20 populaarsema lavastuse sekka pääsesid nii Estonia kui Vanemuine viie lavastusega, Estoniast juhtimas „Pipi Pikksukk”, järgnevad „Silva”, kaks balletti („Manon” ja „Pähklipureja”) ning „Minu veetlev leedi”. Kibe tõde, et ooper edetabelisse ei jõua, või päris loogiline tulemus?

Kahtlemata ootuspärane ja loogiline. Me ei saa mängida väga tõsist ooperit sama arv kordi kui „Pipit”, ehkki teos seda väärib. Lapsed kasvavad kogu aeg peale ja Pipi on igavene. Võib ju öelda, et ka „Traviata” on igavene, aga selle publik nii kiiresti peale ei kasva. Sealt see disproportsioon tegelikult tuleb. Ma ei usu, et siin oleks tegemist selle lavastuse või esitusliku kvaliteediga, küsimus on lihtsalt žanris. Mida tahetakse kuulata, seda ka kuulatakse. Ja me pakume publikule ka seda, mida meilt oodatakse – seegi on meie ellujäämise üks tingimus.

On siiski kostnud ka nõudlikuma kuulaja kriitikat suhteliselt kitsapiirilise repertuaari pärast, et aina itaalia ooper, ikka „Traviata” ja jälle „Carmen” …

Me võime koostada väga huvitava repertuaari – ega ooperitest puudus ei tule. Ja see, kui väga huvitavaid ja kaua mängimata oopereid ikka kavas ei ole, ei tähenda tingimata, nagu me ei oleks nendest kuulnud või need meile ei meeldiks.

Kahtlemata leidub teoseid, mille jõudmist Estonia lavale ma väga sooviksin. Pean siiski argumenteerima, milleks see risk ja, ärgem unustagem, ka väga suur kulutus. Kui ikka võtame kavva meie publikule tundmatu teose, mille produktsioon moodustab rahaliselt teatri eelarvest ühe väga-väga suure osa, tuleb meil see vastavalt rahvusooperi seadusele oma palgarahaks tagasi teenida. Selleks peaksime etendusi paari aasta jooksul andma vähemalt paar-kolmkümmend. Aga kui see väga huvitav ooper on huvitav ainult vähestele inimestele, saame seda mängida vaid kolm (nii on ju ka juhtunud) või kuus korda ja see peab tulema millegi arvelt. Seepärast tulevadki repertuaari ikka ja jälle „Carmen” ja „Traviata”. Vastasel korral tuleks teater paariks-kolmeks kuuks kinni panna, mitte palka maksta ning siis tulla ja teha midagi „väga huvitavat”. See hakkab rohkem meenutama ooperifestivali, millel on hoopis teised võimalused, vajadused ja ülesanded. Seal on tõepoolest võimalus laenata õhtuks-kaheks üks produktsioon ja mitte ainult näida, vaid ka olla väga huvitav. See ongi statsionaarse ooperiteatri ja -festivali suurim vahe.

Võtan teadlikult vastu need etteheited või küsimused repertuaari ühekülgsuse ja traditsioonilisuse suhtes, ent see on lihtsalt karm reaalsus. Ja on väga palju publikut, kes ongi huvitatud „Carmenist” ja „Traviatast” ja „Luikede järvest” ja „Silvast” – me oleme avatud ka nende inimeste jaoks.

Minu enda huvi oleks kahtlemata tuua repertuaari (ei hakka neid nimesid igaks juhuks välja ütlema) väga palju põnevat muusikat, on libretosid, millele ei ole veel muusikat loodud, on mõtteid … Üritame minna selles suunas. Ehk sajab kuskilt üks rikas magnaat, kes ütleb, et siin on teile 20 miljonit ja palun mängige meile Bergi „Lulud” … Kohe järgmisel päeval alustame proovidega! Kuid meie peaülesanne on ikkagi anda kolmesajal õhtul aastas etendus!

Ja peale selle esitada mõni ooper kontsertettekandes ja anda ka orkestrimuusika kontsert(e), mis samuti kujunenud traditsiooniks.

See pole orkestrile mitte ainult arendav väljakutse, vaid loominguline kingitus, sest spetsiifika on teine. Ma leian, et see on hädavajalik, ja mitte ainult selleks, et „pääseda august välja”, nagu öeldakse, vaid et mängida teistsugust repertuaari. Nagu antud juhul „Roosikavaler”, mis on küll kunagi Estonia repertuaaris olnud, ent mis tänapäeva kriteeriumide järgi siia auku ei taha ära mahtuda.

Üks minu kiuslik salaplaan ongi jätkata suurte ooperite mängimist kontserdisaalis, viitamaks sellele, et see on teos, mida me oma saalis ei esita enam mitte kunagi … Võib-olla kunagi ooperimajas? Üritan seejuures vältida väljendit „uus ooperimaja”, sest „vana” pole Tallinnas kunagi ehitatud.

Oled öelnud, et Estonia on suur laev – selle kurssi järsult ei muuda. Eelnevast võib jääda mulje, et valupunkte nii ooperimaailmas kui kitsamalt Estonias on nii palju, et milleks siia üldse investeerida või ooperimajast unistada. Toonitame lõpuks üle, et see laev on nii objektiivselt (vaataja ja kriitika hinnanguil) kui sinugi meelest sõidukõlbulik ja kursski õige – muidu poleks sa ju pardale astunud?

Ma leian, et nende asjade vahel on seos: olen täiesti kindel, et kui meil oleks kas või Riia omaga võrreldav ooperimaja, siis eelkõneldud puudusi sellisel kujul ei oleks. Olen juba kusagil toonud paralleeli spordiga, kus oodatakse ju kogu aeg häid olümpiatulemusi, mille nimel ehitatakse suuri spordisaale ja staadioneid, luuakse tingimusi. Meie oleme aga olukorras, kus meilt tahetakse, et „olümpiavõitjad” sünniksid maastaapi silmas pidades „koolivõimlas”. Üksikjuhtudel, erandina on seegi võimalik, aga kui räägime sellest kui meie kultuuri ühest pikaajalisest osast, mis poleks mitte lagunev, vaid kindel müür, siis on üks täismõõdus „staadion” – kultuuritempel hädavajalik! Ma ei ole spordi vastu, aga arusaamine nende asjade kohast ja tähendusest (nagu ka tulemustega kaasnev tunnustus) on siin küll selgelt disproportsioonis. Siin on, mille üle mõelda.

Toi-toi-toi (nii ju ooperimaailmas soovitakse!) sulle nii esietenduse eel kui uues ametis! Mida teater meilt veel võiks oodata?

Ütlen, et vajame head sõna, sooja pilguga kriitikat, ja – tulge meid vaatama, ka siis, kui meil on raske.