Endla teatri „Norman Vallutaja“, autor Alan Ayckbourn, tõlkijad Enn-Eerik Loorumm ja Anne Lange, lavastaja ja muusikaline kujundaja Ingomar Vihmar, kunstnik Liina Unt, valguskunstnik Margus Vaigur. Mängivad Jan Uuspõld, Fatme Helge Leevald, Kleer Maibaum, Karin Tammaru, Priit Loog ja Nils Mattias Steinberg. Esietendus 20. X 2022 Endla teatri suures saalis.
„Politseinikel on oma üleminspektor. Tema siin … Tema näeb kuni kolm ruutu ette ja kolm ruutu ümber nurga,“ seletab Endla teatri „Norman Vallutajas“ õhinal lauamängufanaatik Reg (Priit Loog). Laval teenib Reg oma repliigi eest abikaasa Sarah’ (Kleer Maibaum) põlgliku pilgu ja saali naerupahvaku, ent näitekirjanik Alan Ayckbourni läbinägelikkuse kohta kehtib see hüperbool küll täiel määral. Ayckbourn näeb tõepoolest kolm ja rohkem ruutu nurga taha, lisaks ruutude alla ja nende kohale. Seda nii näidendite ülesehituse täpsuse kui ka inimloomuse (varjukülgede) osava väljavalgustamise poolest.
„Norman Vallutaja“ triloogia, mille kolm osa näitavad samu sündmusi kolmest vaatepunktist – aiast, söögi- ja elutoast –, on ses mõttes musternäide Ayckbourni matemaatilisest mängulisusest. Autori sõnutsi pani ta näitemängud kirja paralleelselt, kirjutades esmalt kõigi lugude esimese pildi, seejärel teise ja nõnda edasi. Eesti „Normani“-traditsioonis pole seni kolme näitemängu eraldi lavastatud, pigem on lavastajad kasutanud kolme teksti nagu kapselgarderoobi ning pusletükke oma ettekujutuse kohaselt põiminud ja ümber tõstnud. Erand pole ka Ingomar Vihmari Endla teatri versioon, mis kavalehe järgi tugineb küll peaasjalikult söögitoas toimuvale näidendile, ent mille avab pildike aianäidendist.
Vabast tegevuspaiku põimivast käsitlusest annab tunnistust ka Liina Undi lavakujundus, mille keskmes on vana pikendatava lauaga söögituba, ent kuhu mahuvad ka paremas lavaservas paiknev aianurk lahtikäivate puutoolidega ning läbi võrelaudise paistev elutuba. Seejuures on kujunduses ka selget nihestatust – see maja laval ei ole kindlasti Ayckbourni kirjeldatud päevinäinud viktoriaanlik villa, kus toolidel jalad alt pudenevad ning „väikemees“ Tom peab istet võtma suvalisel kastil. Põhilist mängupinda raamiv funktsionaalne sõrestikriiul pärineb justkui moodsa põlluküla häärberi interjöörist.
Samasuguse vimkaga on kostüümilahendused: maaõde Annie (Fatme Helge Leevald), keda väärikas linnaõde Sarah sõitleb, et too oma välimuse eest hoolt ei kanna, on oma beežika kampsuniga pigem veetlevalt loomulik. Südametemurdja Norman (Jan Uuspõld) seevastu ilmub kelmikale randevuule veninud T-särgi ja lohvaka tolmumantliga. Minu meelest oli selles võõritussüsteemis siiski mõni liivatera, aga meenus ka Harold Pinteri vastus, kui algaja näitleja Alan Aycbourn uuris, milline võiks olla tema tegelase lapsepõlvekodu ja elukogemus – Pinter olevat tookord nähvanud: „Tegele oma asjadega!“
Vihmari viimaste aastate lavastuste reas mõjub „Norman Vallutaja“ väga loomulikult (kuigi ta ise kinnitas teleintervjuus, et tegu on erandiga). Lavastuse kuus tegelast on seegi kord väikesed, tavalised inimesed. Mõned tšehhovlikult õnnetud ja rahulolematud, teised Maksim Gorki „Suvitajate“ seltskonnaga sarnanevad ärritunud igavlejad. Vihmar lavastajana kohtleb neid enesega puntras olevaid ja pisut naeruväärseid tegelasi nukker-mõistva muigega, mis annab vaatajale võimaluse lavakujudes iseennast ära tunda, aga ka nende üpris õnnetute inimeste üle vabastavalt naerda.
Nimitegelase Normanina on esmalt muidugi silme ees joviaalselt vallatu, silmist sädemeid pilduv Jüri Krjukov Eesti esimeses „Norman Vallutaja“ lavastuses (Draamateater 1985, lavastaja Evald Hermaküla). Jan Uuspõllu Norman, too donjuanist raamatukoguhoidja, on pigem iroonilisevõitu tülpinud elumees, kes ei tee märgatavaid pingutusi kedagi võrgutada ja näib aeg-ajalt isegi üllatuvat, et naised talle järgemööda sülle langevad. Uuspõllu Norman on justkui kassmees, nii enesekeskne ja nii kindel, et maailm pöörleb ümber tema, jõudku ta kohale kaks tundi varem või kuu hiljem, et see ehk tinistabki ümbritsevad ära?
Karin Tammaru mängib Normani ülitegusa abikaasa Ruthi väga maiseks ja naiselikuks ning ülimast lühinägelikkusest hoolimata inimsuhetes äärmiselt läbinägelikuks. Tammaru Ruthil on vaid üks kõikehõlmav foobia: ta ei taha prille kanda, kuigi on nendeta poolpime, ei leia piimatassi ega lusikat ning kügeleb jupp aega lava servas külili asetatud klapptoolil, sest lihtsalt ei näe seda lahti teha. Ruthi ja Normani suhe on aga vaat et Edward Albee „Kes kardab Virginia Woolfi?“ masti kokteil vihast, armastusest, pettumusest, leppimisest, mõistmisest. Või nagu Ruth ise ütleb: „Normanit ei saa keegi minult üle lüüa. Selle eelduseks ju on, et ta peaks olema minu oma. Nii aga pole see kunagi olnud. Mul on alati niisugune tunne, et Norman on kusagilt laenutatud. Nagu mõni raamatukoguraamat.“
Kõige enam naerupahvakuid teenib lavastuses vististi Priit Loogi Reg. Mees, kelle üle püksivärvli punnitav kõht näib jõudvat kohale vähemasti kaks sekundit enne teda ennast ja kes istet võttes esmalt põhjalikult prinkis reite ümber pükse kohendab, et õmblused ikka vastu peaksid. Regi välises joonises aimub paralleele „Suvitajate“ Bassoviga: kohmakalt nurgeline kõnnak, liigutuste rõhutatud keskendatus – kuidas ta ettevaatlikult kummardab või istet võttes esmalt käega tooli esiservast kinni võtab ja siis istme endale alla nihutab. Seejuures on Regis ehedalt lapsemeelset mängurõõmu, kui ta üritab oma värskelt valminud politseimängu reegleid seletada. Loog balansseerib jämekoomika piiril, aga ei lange kordagi labasusse. Märkimist väärib ka väga hea kõnetehnika, kus kaduma ei lähe ainuski sõna ka siis, kui näitleja mängib seljaga saali poole.
Omaette tšehhovliku paari selles eksituste komöödias moodustavad Fatme Helge Leevaldi Annie ja Nils Mattias Steinbergi Tom. Haige ema külge aheldatud tagasihoidlik Annie on justkui uue sajandi „Kirsiaia“ Varja, nutikas ja asjalik noor naine, kes ootab pisutki lähedust loomaarst Tomilt. Ent viimasel kulub minut selleks, et otsustada, kas ta soovib kohvi koorega või mustalt …
Endla teatri „Norman Vallutajat“ on senine kriitika hinnanud vastandlikult: selles on nähtud liigset publiku naerutamist või vastupidi, liiga armutut elupildistust. Minu meelest on Vihmari tõlgendus vägagi tasakaalukas ja autoritruu lugu ebatäiuslikest inimestest, kes siiski väärivad mõistmist, mitte hukkamõistu.