On üks vana ja hästi teada-tuntud reegel, et kui sul on olnud üks väga õnnestunud kontsert, siis sellest järgmine kindlasti ei õnnestu. See reegel ei kehti ainult üksikisiku kohta, vaid on üldisem. ERSO õnnestas eesti rahvast Tartus, Pärnus ja Tallinnas (29. IX – 1. X) fantastilise Mozarti “Idomeneo” kontsertesitusega, see tähendas artistidele 3,5 tundi maksimaalset kokkuvõtmist kolmel õhtul järjest. Öö vahet ning algasid proovid peadirigendi kavaga, kus pultidel Mozarti Sümfoonia Es-duur KV 543 ja ei rohkem ega vähem kui Šostakovitši Tšellokontsert nr 2 (1966).
Muide, peadirigent saabus 3. X, nii et proove oli tegelikult kolm sessiooni. Pealtnäha ei midagi hullu, sest Mozarti 39ndat ju palju mängitud ja kontserdi saatmine on kontserdi saatmine – mis sest, et kestab teine 40 minutit. Siinkohal unustage ära, et kirjutaja on ametilt tšellist, sest olen veendunud, et iga dirigent, kes teost korragi esitanud, nõustub minuga.
Šostakovitši Tšellokontsert nr 2 on absoluutselt erandlik nähtus, mitte ainult tšellorepertuaaris, vaid instrumentaalkontsertide vallas üldse. Muusikalugu tunneb mitmeid teoseid, mis pealkirjastatud kui kontsert-sümfoonia või isegi sümfoonia-kontsert. Nimetatud teos peaks kandma pealkirja “Sümfoonia soleeriva tšelloga”. Šostakovitš kirjutas helitöö oma 60. sünnipäevaks ja täpselt sel päeval 40 aastat tagasi (25. IX 1966) see ettekandele tuligi. Kontsert on pühendatud Mstislav Rostropovitšile, kuid erandlikult ei konsulteerinud autor tšellistiga tookord üldsegi mitte, vaid ulatas talle valmis partituuri. Allikad vihjavad küll asjaolule, et kadentsides tegi Rostropovitš täiendusi, millised autor heaks kiitis. Isiklikult olen veendunud, et soolotekstis esinevad deetsimid (tšellol!!) on ka esitajapoolne ettepanek, sest autor lihtsalt ei võinud teada, et neid üldse on võimalik mängida.
Kontsert on solisti kõrval samavõrra komplitseeritud ülesanne ka dirigendile ja orkestrisolistidele. Partituur sisaldab episoode, mis nõuavad erakordseid võimeid metsasarvemängijatelt (kolmanda osa sissejuhatus) fantastilist kammeransambellikkust kolmelt fagotilt (II osa 54-57), kõigilt löökpillimängijatelt ning grand cassa’lt eriti (kadents koos tšelloga). Neid löökpille on partituuris lausa kaheksa, mis ei tähenda aga üldse üleüldist müristamist, vaid nende käsitlemine nõuab suurt musikaalsust ja kammerlikku tunnetust. Samad sõnad ka kahele dubleerivale harfile.
Alustama peab alati algusest, seega lööme lahti partituuri esimese lehekülje – ja mida me näeme. Orkestri koosseisu loetelus on autor lisanud paar ebaharilikku märkust nagu: harfid (mitte vähem kui kaks), I viiulid (mitte vähem kui 16), II viiulid (mitte vähem kui 14), vioolad (mitte vähem kui 12), tšellod (mitte vähem kui 12) ja kontrabassid (mitte vähem kui 10). Niipalju kui mina taipan, on see miinimumkoosseis, mida autor nõuab. Tean, et ERSO koosseisus ei ole nii palju tšellosid ja kontrabasse (mängijaid loomulikult), ent kui partituur nõuab, siis tuleb ju lisajõude värvata. Välja on kujunenud logistika, et solist saabub kontserdipäeval ja saab ühe proovi. See on absoluutselt vastuvõetav, kui tegemist on standardrepertuaariga.
Vaatamata 40aastasele eale ei ole Šostakovitši II tšellokontsert kujunenud standardiks, mida näitab ka asjaolu, et ERSO on teost esitanud 40 aasta jooksul vaid neli korda. Mäletan ka juhtumit, kui solist (N. Šahhovskaja) keeldus samalaadsetel asjaoludel teost esitamast. Kahju on, kui üks maailma suurteostest ei jõuagi oma kõigis kvaliteetides eesti kuulajani. Sest ka eelmised ettekanded kannatasid mitmesuguste probleemide lahendamatuste all. Ka neil kordadel, kui proove oli planeeritud teose nõudlikkusele vastavalt. Tänane ERSO on oma koosseisult aga kindlasti võimeline suurepäraseks ettekandeks.
Teiselt partituuri leheküljelt algab aga muusikaline tekst: seitse takti soolotšellolt ja tõepoolest märkega “piano”, kuid lisandiga “espressivo”. Hämmeldust tekitas solist David Geringase otsus esitada see teose kõige olulisem materjal, millest helitöö algab ja kuhu ta ka suundub, piano’s, aga non espressivo. Teine probleem tekkis tempo kõigutamisega (nr 7) kiirenduse suunas, ja sellest tuleneb ka suurim etteheide solistile kogu teose vältel. Autor oli väga nõudlik oma teoste esitamise tempode osas ning märkis väga täpselt partituuri mitte ainult terminid, vaid ka metronoomid.
Teisel tšellokontserdil on kolm osa, millest kaks viimast pole mitte lihtsalt attacca, vaid lausa kokku kirjutatud ning kogu teost läbib ühtlase liikumise tähistusena metronoom 100, olgu siis ühikuks mis tahes noodipikkus. Siit ka tänase loo pealkiri ehk kolm korda sada. Sellest kinnipidamine on ühtlasi ka ettekande õnnestumise otsustav tegur, sest ei jää midagi järgi II osa sarkastilisest “rasvapiruka” (kupite bubliki, po vsei respubliki) teemast, millest areneb kogu teose kulminatsioon. Veel enam kannatab III osa barkarool, kui see õndsa õõtsumise asemel lausa tormiselt loksub.
ERSO auks tuleb tunnistada, et lauskomistusi suudeti siiski vältida, kui välja arvata nr 84 (3/4) III osas, kus repliikide rida ksülofon-tšello-fagotid sassi läks, kuid õnneks saadi 2/4 saabumisel taas kokku. Teiseks olulisemaks puuduseks oli harfide tämbri suisa olematus, vaatamata asjaolule, et neid siiski oli vähemalt kaks. Metsasarvede “surmanumbrist” ja fagottide ekvilibristikast tuldi siiski eluga välja. Isegi sageli löökpillidelt kuuldud lonkamist teose geniaalses lõpus suudeti vältida – ning tempo, mis lähenes 100 asemel 120-le, ei sõltu ometi mängijatest. Solistist jäi mulje, et see konkreetne esitus on algetapp ettevalmistuses mõne olulisema etteaste tarvis – ja ega muud siis, kui jõudu tööle.
Vaatamata kõigele on teose väärtused nii võimsalt läbilöövad, et publiku nõudmisel esitas David Geringas lisapalaks hästi vaimuka fragmendi Peteris Vasksi teosest “Book for Cello” (kui ma teadustusest õigesti aru sain), kus saime nautida ka tšellisti kontratenori vokaali. Mozarti sümfoonia oli professionaalselt korrektne, kuid see-eest hästi igapäevaselt harilik.
