Kõige paremini läksid täppi lood, mille heliloojad olid koori häälte ja võimetega arvestanud ja kohandunud, nõudes otseselt meloodilist laulmist vähe või soovides just hääle spetsiifilist, regilaulupärast kasutamist. Näiteks Maria Kõrvitsa „Sääseloits” panustas rohkem sääse- ja sääsetapuhäältele, mis lõid päris tõepärase metsakeskkonna, ja see oli kavalalt ka etendusse tahutud. Sama autori „Varesele valu, harakale haigus” meenutas kõlalt seto leelot, toetudes taas neidude häältele – eriti osavale kraaksumisele.
Neiud nautisid mitmes loitsus oma tooremat häält, seda on kasutanud oskuslikult oma loos „Haavasõnad” näiteks Kadri Laanes, pannes noormehed kuni loitsu lõpuhüüdeni metallist kausse toksima. Väga sisendusjõuline oli ka Laanese „Hundisõnad”, kus teemad kasvasid sosistamisest. Ja kui „Hundisõnad” läksid sujuvalt üle „Kuusõnadeks”, kus soolost areneb justkui puuvõrana vaikselt minimalistlik mitmehäälsus, sai päris selgeks, et Laanes on enne tööleasumist häälematerjali hästi tundma õppinud.
Samal ajal tungis ometi kõrva nüansse, mida ka veel välja kujunemata noorte häälte puhul oleks saanuks etemini kokku laulda. Tõnu Kõrvitsa lihtne ja puhas avalugu „Tulesõnad” muutus pisut määrdunuks ja ebakindlaks, vististi noorte häälte suure publiku ette pääsemise närvi tõttu. Sander Pehki „Mesilasesõnad” ja „Eneseülendamise sõnad” püüdsid jääda lihtsa koorilaulu diatoonilistele radadele, ent nagu Tõnu Kõrvitsal, nii muutus ka siin lihtsus esitatuna kuidagiviisi keerulisuseks.
Tõeliselt emotsionaalseid hetki oli mitmeid. Mari Pokinen on koorimuusikas üllataja, emotsioonide vallas muidugi mitte. Tema loits „Tulesõnad” on lühike, konkreetne, arendamata, ent tohutult hingeline ja mõjuv. Harmoonia toimis! Ja Pokineni loos esimesena märkan, et mitmete hingekeeltel mänginud loitsude tekstidest hakkab läbi jooksma vaimulik sõnum – eesti loitsudega ei ole see sugugi esimene asi seostada.
Õhtusse jätsid tugeva jälje kaks armuteemalist loitsu. Tüdrikute sõnad ehk Maria Kõrvitsa „Armuloits” kõlasid kohati kutsuvalt küll, ent lavastatud oli nõnda, et oldi pigem omaette. Neiud süvenesid loitsimisse sedavõrd, et publiku kohalolu justkui unustati – ja see oleks eriti hea, kui lavastuslikult ei sõnataks ruumi kauges otsas, kui silmad sinna paremini ulatuksid ja tegevuse olemus oleks paremini mõistetav. Saali teises nurgas laususid Pärt Uusbergi „Armusõnu” noormehed ning need jätsid õite võimsa mulje. Nüüd, kui tarvis, tuli häält küll! Tuli voolavalt ja uhkelt.
Kõige vastandlikumate loitsudega oli kavas esindatud heategevusliku kontsertetenduse ellukutsuja Kadri Sakala ise. Kui „Sajatus” oli sajatavam ja krõbedam kui kavalehele kirja pandud – sealjuures rütmilt haarav ja manav –, siis „Valusõnad” kava lõpuloona kõlas kauni ja melanhoolse lõpetusena, suisa loitsukaugena. „Eesti loitsudesse” pandud tohutu isiklik energia, mitte ainult kunstilisel tasandil, vaid ka organisatoorselt, sai alguse Kadri Sakalast. Diabeetikutele insuliinipumpade ostmist toetava kontsertetenduse mootor oli kohal igal tasandil: teda jagus muusikajuhi ja dirigendi, isegi laulja, aga ka korraldaja-produtsendi rolli.
„Eesti loitsude” kavas on palju laule, mida iga teine segakoor võiks ette kanda pinnapealselt või mis nõuaksid enesearendamist. Peamiselt 32. keskkooli kasvandikest koosnev ART on oma lühikese tegevuse jooksul õppinud just seda sorti oskusi, mis paigutavad noored lauluhuvilised edaspidigi esirinda regilaulu ja rahvalaulutöötlusi, samuti seto laulu stilistikat sisaldavate kavade puhul. Kontsertetendus „Eesti loitsud” tõestas, et nad suudavad suurepäraselt oma häält valitseda just loitsides, laulda valjult pingutamata ja häält kahjustamata. Seda kõike on nad õppinud oma ala tippudelt, regilaulu pisikut juba aastakümneid rahva sekka viinud Veljo Tormiselt ja fantastiliselt lavastajalt Anne Türnpult, kelle tegemised on samuti ikka sõnamaagiaga seotud. Uksi seto leelo juurde on segakoorile avanud Maarja ja Õie Sarv. ARTi mitu varasematki kontserdikava on täitnud heategevuslikku eesmärki. Seda laadi väärtuste edasikandmine ei ole gümnaasiumiõpilaste hulgas loodetavasti küll haruldane, ent süvenemisaste rõõmustab kindlasti ning on eriti hea meel, et ühe koori tegevus võib olla nõnda läbimõeldud ja omakultuuriga läbi põimunud. Kuna „Eesti loitsude” ettevalmistamisega alustati juba 2011. aasta sügisel, veebruaris salvestati CD, mida publik etenduselt osta võis, sai seda selgemaks lavalt tulvava energia ja vabanemistunde põhjus. Tee nii, et endal on hea – siis on ka teistel.