Ajakirjandus on teatavasti kultuuri osa. Ajakirjandus kujundab kultuuri. Kui me tahame, et eesti kultuur oleks väärikas ja vaba, peab seda olema ka ajakirjandus ning eelkõige seda tegevad inimesed. Siit tulebki esimene ettepanek: tuleks reorganiseerida Eesti Kultuurkapital ja (taas)luua sinna, nagu selle algusajal, ajakirjanduse sihtkapital. Siis saaksid asjalikumad ajakirjanikud ette võtta tõeliselt vabad ja sõltumatud projektid, taotleda suuremateks uurimistöödeks ja analüüsideks sõltumatut rahastust. Palgatöölisena nädalas kuue-seitsme loo treimise kõrval ei ole selleks aega. Aga raha võimaldaks osta aega, et tegeleda tõeliselt oluliste asjadega. Samuti saaks nii vähendada ajakirjaniku sõltuvust toimetaja diktaadist teha ainult neid lugusid, mis „müüvad”. „Mida teab maailma suurimate rindadega naine Eestist?” Mis küsimus? Kas see ongi online-Postimehe tase? Teine ettepanek puudutab ajakirjanduspreemiate otsustuskomisjone. Miks jääb lehti lugedes mulje, et enamasti on parimate lugude autorid Äripäeva ajakirjanikud? Ma ei väida, et Äripäeva ajakirjanikud kirjutavad halbu lugusid, kuid pea jagu üle teiste väljaannete ajakirjanikest nad ju ka ei ole. Kui aga preemiate määramise komisjonis jälgivad EP Li omad, et see ei läheks Postimehe ajakirjanikele, ning Postimehe omad hoiavad kõigest väest preemiat minemast EP Li ajakirjanikele, siis ei jäägi eriti palju valikuvõimalusi üle. Miks ei võiks olla ekspertkomisjonis rohkem eksperte väljastpoolt tegevajakirjandust? Eluterve sisekonkurents oleks üks ajendeid, et motiveerida kirjutama häid lugusid. Kui iga ajakirjanik, sõltumata väljaandest, jõuaks väärilise töö eest ka pjedestaalile, paneks see kindlasti rohkem pingutama.
Kolmas ettepanek on suunatud Eesti Ajakirjanike Liidule ja kutsub kaasa mõtlema, kuidas muuta seda organisatsiooni töövõtjate esinduskoguks, mida otsustajad ja omanikud kuulda võtaksid. Praegu kuulub tegevajakirjanikest liitu väike osa ning liikmete hulgas on palju neid, kes kuuluvad liitu, sest ei ole viitsinud sealt välja astuda, või neid, kellel on vaja rahvusvahelist pressikaarti. Näib ka, et töövõtjate seisukohtade avalikuks kommunikeerimiseks ei ole head kanalit, EALi esindajate sõnavõtte ajakirjanike kaitseks kohtab harva. Seevastu tuleb tunnistada, et tööandjate liit (EALL) räägib avalikkuses valjuhäälselt kaasa mitmetes otsustusprotsessides. Küll aga ei seisa EALL usina töömesilase, tavalise reporteri eest, kes teeb tänapäeva Eesti meediaettevõttes tänu saamata kogu musta töö. See väide ei ole õhust võetud, lugege huvi pärast kas või Piret Tali või Maret Einmanni TÜ ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituudis kaitstud magistritöid (täistekst on loetav digitaalkogus aadressil http:// dspace.utlib.ee/dspace/handle/10062/14983). Aga selge on see, et head ajakirjandust saab teha siiski vaid see, kelle töötingimused on inimlikud. Just tavalise ajakirjaniku inimväärsete töötingimuste eest seismine oleks ajakirjanike liidu ülesanne. Vaja oleks ses küsimuses avalikkuses kõva häälega sõna võtta. Ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituudis teeme samuti omalt poolt palju, et meie lõpetajad teeksid oma tööd eetiliselt ja avalikkuse huvidele vastavalt. Kui keegi soovib aidata, siis kutsun lahkesti osalema programmikomisjonide töös. Mõnikord on aga kahju, kui meilt ellu astuvad idealistid muunduvad paari aastaga infovahendamise karussellis meediaorganisatsiooni majandushuve realiseerivateks töömesilasteks.