Kuna suurnäituste kohta ilmub tihtipeale väga üldisi ülevaateid, kus püütakse ühe teksti piires käsitleda näituse teemapüstitust, kuraatoripositsiooni ja hinnata selle relevantsust, tutvustada ürituse organisatoorset külge ja visuaalset väljanägemist ning lõpuks kirjeldada mõne lausega eksponeeritud teoseid, siis tahan “Documenta’st” ja Münsteri skulptuuriprojektist kirjutades oma tähelepanu fokuseerida mõningatele kunstiteostele, mida julgen praeguses kultuurisituatsioonis nimetada sümptomaatilisteks. Loomulikult on valik subjektiivne ja põhineb isiklikel maitse-eelistustel, kuid tahan siiski tähelepanu juhtida mõningatele ühisjoontele, mis annavad valikule teatud sisulise suuna. Esiteks on kõik allpool analüüsitud teosed vähem või rohkem poliitilised. Kunstnikud on töötanud mitmesuguste inimgruppide ja kollektiividega ning nende teoste keskmes on ühistegevus ja selle organiseerimine, kusjuures situatsioonid on pigem kunstnike algatatud kui kõrvaltvaatajana dokumenteeritud. Allpool kirjeldatud teoste vaatlemisel ei tohiks tähelepanuta jätta ka selliseid mõisteid nagu solidaarsus ja sõltumatus, konsensus ja konflikt, osalus ja otsustamine.
Żmijewski video, “Documenta” tugevaim teos
XII “Documenta” absoluutselt tugevaim teos on poolaka Artur Żmijewski video “Them” (“Nemad”). Tegemist on ühe omamoodi inimkatse dokumentatsiooniga, mis tõstatab mitmed väga teravad küsimused nii demokraatia olukorra kohta tänapäeva Poolas kui ka kodanikuühiskonna küpsuse kohta maailmas laiemalt.
Eksperiment ise oli väga lihtne: kunstnik nimelt korraldas neljale Poola väga erinevate vaadetega aktivistide grupi esindajale workshop’i. Sellel osalesid katoliikliku raadiojaama andunud kuulajad (vanemad daamid), paremäärmusliku noorteorganisatsiooni Poola Noorus liikmed, grupp Poola juute ning seksuaalvähemuste õigusi toetava vasakpoolse noorteliikumise aktivistid. Workshop oli välja reklaamitud kui kunstikoolitus ning alustuseks pidigi iga huvigrupp visualiseerima endale midagi vapilaadset, mis väljendaks nende maailmavaatelisi seisukohti. Seejärel võis iga grupp muuta midagi teise grupi embleemis, oma tegevust samal ajal põhjendades. Loomulikult hakkasid kõik teiste “vappe” radikaalselt redigeerima, oma positsioone emotsionaalselt kaitsma ning iga kokkusaamisega läks olukord järjest agressiivsemaks. Kompromisside ja läbirääkimiste asemel eelistati kaklust, vastastikku oma arusaamade selgitamine polnud kaugel käsikähmlusest. Asjalikke läbirääkimisi ja kompromissi isegi ei kaalutud võimaliku meetodina. Video lõpustseen on eriti kujundlik: workshop’i ruum põleb, kunstnik käsib kõigil hoonest väljuda ja hakkab pulberkustutiga tööle…
Teost võib vaadelda iga äsja toimunud “pilditüli” (Dorota Nieznalska juhtum Poolas, islamiusulisi solvavad karikatuurid Taanis, pronkssõdur Tallinnas), mille keskmes seisab kunstiteos või kujutis, kontekstis. Kunstnik toob ilmekalt välja kogu protsessi, kuidas luuakse kujutised ja täidetakse need oma tõekspidamistega, sümboli rüvetamist aga käsitletakse rünnakuna, millele tavaliselt järgneb vastulöök. Muidugi oli kunstnik konflikti juba workshop’is osalejate valikuga sisse kodeerinud. Żmijewski video räägib kompromisside, vastastikuse ärakuulamise ja mõistmise võimatusest meie igapäevaelus ja potentsiaalsest konfliktist, mis võib lahvatada iga päev ja igal pool. Arvamuste paljusus rikastab ainult siis meie sotsiaalset ruumi, kui sellega käib kaasas teatud hulk tolerantsi.
Hoopis teiste kavatsustega asetab ühe kollektiivi ootamatusse olukorda Johanna Billing. Rootsis tegutsev kunstnik on eelkõige tuntud oma projekti “You don’t love me yet” poolest, mis on kujunenud tema kaubamärgiks ja platvormiks. Nimelt palus kunstnik paljudel muusikutel maailma eri nurkades sisse mängida oma versioon 1980ndate lööklaulust “You don’t love me yet”. Ka video “This Is How We Walk on the Moon” (“Nii me kõnnime kuul”) on valminud koos bändiga, kuid sel korral pole grupp koos mitte helistuudios või prooviruumis, vaid hoopis esimest korda avamerejahil. Muusikud järgivad hoolikalt kõiki instruktori õpetusi, igal bändiliikmel on oma konkreetsed ülesanded, mida tuleb täita võimalikult laitmatult. Nagu bändiprooviski on võtmeküsimuseks oma panuse andmine ühisesse ettevõtmisesse, oma instrumendi võimalikult professionaalne käsitsemine, üksteisemõistmine, usaldamine ja toetamine, kokkumäng. Video keskmes on hästi metafoorne olukord: grupp inimesi laeval, mis seilab teatud kursil kusagil ranniku lähistel. Koos minnakse kuhugi, laeval on toimiv meeskond. Erinevalt Artur Żmijewski koduvideolikust trash-dokumentatsioonist on Johanna Billingu kaameratöö äärmiselt professionaalne ja läbimõeldud. Videot rütmistab sama bändi töötlus Arthur Russelli loost “This is How We Walk on the Moon”, mis viitab üheselt kollektiivsele katsele edasi minna, astuda tundmatule pinnale ja koos midagi uut avastada. Videot saab näha spetsiaalselt “Documenta” tarvis püstitatud Aue-Pavilionis.
Bartana “Suvelaager” kui Iisraeli ja Palestiina suhete stabiliseerimise võimalus
Ka Iisraeli päritolu Amsterdamis tegutseva kunstniku Yael Bartana video “Summer Camp” (“Suvelaager”) on keskendatud ühistööle. Teos on propagandamaigulise optimistliku soundtrack’i rütmis komponeeritud hoogne maja ehitamise lugu. Jällegi on video peamine kujund väga kõnekas metafoor – üksmeeles maja/kodu ehitamine. Koos töötavad iisraellased ja palestiinlased ning neile on appi tulnud vägagi kirju rahvusvaheline vabatahtlike seltskond. Kogu tegevust jälgib eemalt hambuni relvastatud Iisraeli armee. Olukorrale lisab dramaatilisust teadmine, et hoone kerkib Läänekaldale, teatud piirangutega tsooni, kuhu ehitamine on keelatud. Selle altpool organiseeritud aktsiooniga protesteeritakse poliitikute suutmatuse vastu Iisraeli ja Palestiina suhteid stabiliseerida ning üritatakse omalt poolt midagi ära teha lootusetu poliitilise olukorra vähegi elamisväärseks muutmiseks.
Bartana, kes teeb peamiselt videoid, keskendub oma loomingus kollektiivse teadvuse ja tegevuse aspektidele: “Trembling Time’is” (“Raputades aega”) on jäädvustatud traditsiooniline vaikuseminut ühel Iisraeli kiirteel sõdurite mälestuspäeval, mil kogu liikumine Iisraelis hetkeks peatub. Kõigile kohustuslikuks tehtud ja enamiku poolt aktsepteeritud kokkuleppeline rituaal hetkeks peatuda visualiseerib ilmekalt kogukondliku solidaarsuse ja respekti, teisalt aga vastuvaidlematu kuuletumise valitsuse üleskutsele. Teine väga kujundlik Yael Bartana teos “Wild Seeds” kujutab gruppi tumedaverelisi noorukeid mängimas mängu, kus kümmekond inimest hoiab üksteisest kõvasti kinni, kaks “politseinikku” tahavad aga gruppi lõhkuda ja lahti harutada. Kogu tegevus toimub Lähis-Ida mägimaastikul, kusagil Gaza sektori läheduses. Videot “Summer Camp” saab näha Kasseli Neue Galerie’s.
Ka Münsteris eksponeeritud Guy Ben-Neri teose “I’d give it to you if I could but I borrowed it” (“Ma annaksin selle sulle, kui saaksin, kuid laenasin selle”) keskmes on kollektiivne töö ja kollektiivne lõbu, kuid seekord perekondlikus ringis. Iisraeli päritolu kunstniku video on lihtne lugu sellest, kuidas kunstnik satub koos oma lastega (kes on muide pea alati tema teostes kaastegevad) moodsa kunsti muuseumisse, kus hakkavad koos demonteerima moodsa kunsti klassikasse kuuluvaid ready-made’e (Picasso “Härja pea” ja Duchamp’i “Jalgratta ratast” jms) ning ehitavad sellest kokku ühe töötava jalgratta. Lõpuks minnakse sellega Münsteri peale sõitma. Videot eksponeeritakse jõusaalijalgratta-taolistel masinatel, teose vaatamiseks peab energiat kulutama ja pedaale sõtkuma (viimane kunstniku seatud tingimus tekitas üsna koomilise vaatepildi, kui kunstiilma nimekad, hästi tasustatud kohtadel istuvad ülekaalulised teg
elased pidid oma 15 minutit järjest väntama). Selle videoinstallatsiooni kõige intrigeerivam osa on jalgrattajuppidest tehtud ready-made kunstiteoste kasutamine millegi igapäevaselt praktilise loomiseks. Duchampi kunagi naljaviluks taburetile kinnitatud ratas, praegu miljoneid maksev teos, hakkab jälle tänaval veerema. Tagasipööratud ready-made’ile, igapäevaobjektist kunstiteoseks vastassuunalisele protsessile viitab ka võimalus tagurpidi vändates filmi tagurpidi vaadata.
Münsteri skulptuuriprojekti Guy videoinstallatsioon on kohaspetsiifiline aktsioon: esiteks on Münsteris peamiseks liikumisvahendiks jalgratas ning teiseks toimub sõit Münsteris ning lõpeb skulptuuriprojekti ühe ikoonilisema teose, 1977. aastal püstitatud Claes Oldenburgi “Giant Pool Balls” (“Hiigelsuured piljardikuulid”) juures.
Meeldivaid kunstielamusi Saksamaal ja ärge jätke Münsteris jalgratast laenutamata!v
