Vanemuise „Neljas õde“, autor Janusz Głowacki, tõlkija Hendrik Lindepuu, lavastaja ja muusikaline kujundaja Stanislav Moissejev (Ukraina), kunstnik Volodõmõr Karaševski (Ukraina), valguskunstnik Imbi Mälk, muusika ja helikujunduse autorid Stanislav Moissejev ja Kaarel Kuusk. Mängivad Marika Barabanštšikova, Maarja Johanna Mägi, Kärt Kull, Piret Laurimaa, Ken Rüütel, Riho Kütsar, Veiko Porkanen, Margus Jaanovits, Robert Annus, Jüri Lumiste, Andres Mähar, Meelis Hansing ja Kaarel Kuusk. Esietendus 9. XII 2023 Vanemuise väikeses majas.
Pärast Putini koka lühikest ja kuulsusetut sõjaretke, mille sihtmärk oli Venemaa pealinn, ei ole Tšehhovi õdede õhkamine „Moskvasse! Moskvasse!“ enam kaugeltki endise tähendusega. Eks see tähendus hakkas muidugi muutuma palju varem, sest vaevalt oskas Tšehhov XX sajandi lävepakul „Kolme õde“ kirjutades uneski näha, missuguste sõgedate aegade keerisesse paiskavad kurjategijatest riigijuhid Venemaa – ja nii on see kestnud praeguseni. Unistamine täiuslikust elust, õnneseisundi sidumine mingi kindla ja enamasti kauge paigaga ei ole aga kuhugi kadunud.
Tšehhov ja „Kolm õde“ ei tulnud ilma asjata jutuks. Poola prosaist, stsenarist ja näitekirjanik Janusz Głowacki (Eestis teatakse tema näidendit „Antigone New Yorgis“, mille Peeter Raudsepp lavastas 1995. aastal Viljandi Ugalas ja Peeter Tammearu 2018. aastal Kuressaare teatris) on oma näidendi „Neljas õde“ tarvis laenanud karkassi Tšehhovi varasalvest ning seda tugevasti interpreteerinud ja modifitseerinud.
Tragikoomikasse pööratud loo keskmes on kolm õde ehk Veera (Marika Barabanštšikova), Tanja (Maarja Johanna Mägi) ja Katja (Kärt Kull) ning juhmivõitu vend (tegelikult küll orvuna tänavalt sellesse perre sattunud ning, nagu lõpuks selgub, üldsegi mitte mingi tobuke) Kolja (Ken Rüütel), kes peab olude sunnil ja juhuse tahtel mitmel korral kehastuma samuti õeks. Tema see neljas õde ongi, keda nimetatakse näidendi pealkirjas. Kui lähtuda vene muinasjututraditsioonist, on tema vendadest see, kes sõidab ringi ahjuga ning kellel läheb kasinatest vaimuannetest hoolimata kokkuvõttes kenasti. Ega Koljagi saa kurta: peaosa lapseohtu prostituutide elust rääkivas dokumentaalfilmis „Moskva lapsed“, mis võidab kaugel ookeani taga Oscari, seejärel, tema teise Ameerika reisi aegu, tekivad küll mõned ärevamad hetked kokkupuutel sealse kuritegeliku maailmaga, ent onu juurest kaasa krahmatud kohvri sisu kompenseerib kannatused.
Selgituseks neile, kellele jäi hämaraks, mis „Moskva lapsed“, olgu öeldud, et Głowacki on vajutanud „Neljandas ões“ ajamasina nuppu ja läkitanud õed koos võõrasvennaga elama 1990. aastate varakapitalistlikku Moskvasse, kus olud olid õige karmid. Tšehhovi õdede igatsetud paigast ei ole seal enam midagi alles. Neile, kellel on veel meeles Eesti 1990. aastate pöörasus, julgen kinnitada, et Venemaal oli olukord seitse korda hullem ja usutavasti pole see suhtarv ajas kahanenud. Sotsialismi rüpest lahkunud riigis oli kõik pahupidi pööratud nagu pea alaspidi hõljuvat poissi kujutaval Marc Chagalli maalil, mida lavalt mitu korda mainitakse. Pidetust ja seniste sotsiaalsete rollide tühistumist oli tunda nii inimeste eraelus kui ka ühiskondlikes suhetes. Tuli kohaneda uute oludega, sest miski polnud enam endine – isegi maksevahendina käibis peamiselt dollar.
Ega asjata esita õdede erukindralist isa (Riho Kütsar), muide, paras lakekrants, esimese vaatuse joomingu käigus filosofeerima kukkudes nelja tšernõševskilikult ajakohast küsimust: „Kes siin valitseb? Kuhu kõik raha on kadunud? Kuidas see kõik lõpeb? Kuidas elada?“. Ja veidi hiljem, veelgi viinast indu saanuna, tõdeb ta, et kogu maa on lõhki rebitud, nagu oleksid krantsid kallal käinud. Ent oli ka osavaid kohanejaid.
Ülakorruse tasane naabripoiss Kostja (Veiko Porkanen), kes varem ei joonud, ei suitsetanud ega ajanud naisi taga, istus üksnes raamatukogus, nii et emal oli tema pärast tõsine mure, otsustas kohaneda ja ühines kohaliku maffiagrupeeringuga, nagu neid võis tol ajal leida igalt tänavanurgalt. Esialgu on ta küll veel kurjategijate ametiredeli alumisel pulgal ehk nende seas, keda võlgade pärast hirmutamiseks rõdult alla visatakse – allaviskajaks tõusmine pole sel tegevusalal niisama lihtne. Hoolimata teda painavast depressioonist on kohaneda õnnestunud ka armastatud lauljal Ivan Pavlovitš Petrovil (Jüri Lumiste), kes käib nüüd koos džässihuvilisest kurikaela Mišaga (Robert Annus) võlgnikke hirmutamas ja võlgu sisse nõudmas – ikka selleks, et see hämar ettevõtmine näeks tema toel soliidsem välja. Kõigil nii libedalt siiski ei läinud.
Ka õdesid pole saatus hellitanud. Katja oli õppinud juurat, kuid nüüd töötab tsirkuses loomatalitajana. Palk on väike ja nõnda on ta sunnitud varastama oma hoolealuste kõhu kõrvalt liha, et õed saaksid aeg-ajalt midagi toitvamat haugata. Veera oli olnud varem õpetaja, aga nüüd on pühendanud armukesena oma elu poliitikust ülemuse Juri Aleksejevitši (Margus Jaanovits) ümmardamisele. Tanja õppis balletikoolis, sest õdede isa oli kuskilt kuulnud, et USAs makstakse Mihhail Barõšnikovile tohutuid summasid, ning nõnda lootis ta oma tütrele samasugust helget tulevikku. Viimased viiskümmend kaks aastat hoolsasti alkoholi tarvitanud erukindralit tabas aga järjekordne joomahoog ning tütre balletiõpingud pidid rahapuudusel katkema, mille üle Tanja küll suurt ei kurvastanud, sest tantsimine polnud niikuinii tema ala.
Selline värvikas ja nukkerlõbus tegelasgalerii on kahtlemata mis tahes tragikomöödia edu pant, sest inimesed on meie suurim vara. Tragöödiate ja muidu raskemeelsete lavalugude rohkel ajal kulub „Neljanda õe“ laadis tragikomöödia teatripildi mitmekesistamiseks kindlasti ära, seda enam et Venemaa veidra eluolu üle naermine teeb ajaloolistel põhjustel meele rõõmsaks igal eestlasel, ukrainlasel ja küllap ka poolakal. Venelased kohe teavad, kuidas võita sõpru.
Mis poolakasse puutub, siis Głowacki näidend on rohkele ropendamisele vaatamata mitme kandi pealt vaimukas: seda nii ootamatute süžeekäikude (Kolja minek Sonjana Oscari-galale ja seejärel tema teistkordne lähetamine venelaste uuele igatsuste maale Ameerikasse) kui ka lihtsalt lõbusate lugude poolest (kas või erukindrali pihtimus, et pärast Kolja ärasõitu Ameerikasse on tal käsil elu pikkuselt teine kainusperiood, mis kestnud juba kaks päeva ja neli tundi – pikim karskus vältas seitse aastat, sünnist kuni seitsmenda eluaastani). Nelja Vene isevalitseja (Peeter I-st Putinini) portreede kuvamine lava ülaserva on liiga puust ja punaseks, niigi on aru saada, millest jutt käib, ent lavastuses on siiski mitmeid seiku, mille puhul saab tõesti tõmmata paralleele 1990. aastate ja praeguse Venemaa vahel ning tõdeda, et mitte midagi pole muutunud. Nii nagu võlanõudjad viskasid Kostja hirmutamiseks rõdult alla, nõnda on pärast sõja puhkemist hakanud Venemaal tähtsad isikud samuti aknast ja rõdult alla prantsatama, ent erinevalt peenrasse maandunud Kostjast ei kipu nad ellu jääma. Ukraina sõjasündmused tõi meelde ka stseen, kus värvikal Akulinal (Piret Laurimaa) aitab poja kaotusest imekähku üle saada uudis, et Kostja poolkogemata maha lasknud kaaskurjategijad korraldavad talle uhke matuse – kuuldavasti on praeguse Venemaa vaestes külades-asulates hakanud pärast poja või mehe rindel hukkumist nn vereraha eest kerkima uued elumajad.
Küll aga kummitab „Neljandat õde“ komöödiate ja sealhulgas tragikomöödiate peamine häda, mis seisneb selles, et inimloomus on oma olemuselt traagiline (ehkki välja võib paista koomilisena) ning selleks, et nalja saada, tuleb võtta kaks-kolm iseloomujoont või neist tulenevat käitumismustrit ning neid korduste kaudu võimendada. Seejuures kipub sealt tagant aga kaduma inimene oma mitmeplaanilisuses. Raske õiglaselt hinnata, kas põhjus on selles, et ukraina lavastaja Stanislav Moissejev on toonud slaavi kultuuriruumist kaasa sealse maitse-eelistuse, mille kohaselt grotesksed stseenid võõbatakse üle iseäranis paksu värviga, või on põhjus hoopis vastupidine: lavastaja eriti ei sekkunud ja lasi näitlejatel omatahtsi hullata – nii lõbus on ju gaasipedaal läbi põranda vajutada. Tundub, et mõningane vaoshoitus oleks tulnud lavastusele kasuks. Muidugi võib sellele, miks Kolja käitub kodus alandliku koerana, leida mitu head põhjendust (kas või see, et ta leiti tänavalt nagu hulkuv koer), kuid see ei tee seda kõike kuigivõrd naljakamaks. Ent seda saab lavastuse kiituseks küll öelda, et kui pärast mõningast kohmitsemist alguses hoog üles saadi, siis enam see ei raugenud. Hoogne lavastus on aga peaaegu alati hea lavastus.