Ja ikkagi. Kui palju on meil eesti keeleski kunagistelt kreeklastelt laenatud ilusaid sõnu! Kirjanduskriitilises kasutuses näiteks on üllatavalt palju mõisteid, mis algavad prefiksiga ?epi-?. Targad raamatud väidavad, et too ?epi-? tähendavat kreeka keeles ?juures, peal, järel, pärast, üle, vastu?. Minule meeldib iseäraliselt termin ?epitseuksis?, iseäranis siis, kui seda hääldada ehtsal baltisaksa kombel ?epitsöiksis?. Puhtalt kolikambri-sõna. Minule pole tänaseni täpselt meelde jäänud, mis asi see õieti on. Aga sõna ise meeldib, pomisen vahel isegi mõnes avalikus kohas ?epitsöiksis?, mõni kõrvalolija võpatab selle peale, heidab põlgliku pilgugi, ent minu enda jaoks muutub maailm pärast ?epitsöiksist? kuidagimoodi rõõmsamaks. Mõnikord kontrollin ennast leksikoni abil, seal öeldakse, et ?epitsöiksis? on ?sõna(ühendi) tunderõhuline kõrvutine kordus?. Nagu juba Juhan Liivgi ütles: ?Mätas – mätas ? / üks ja teine.?

Mulle meeldib veel üks kolikambri-sõna, ?epifoor?, s.t sõna(ühendi) tunderõhuline kordamine lausete, lauseosade ja värsside lõpus. Etümoloogiliselt seletatakse seda mõistet niimooodi: epi- ?pärast? + phorus ?kandev?. Las ta siis olla ?pärast-kandev?. Üks meie klassikalisemaid kolikambri-raamatuid, Bernard Söödi ?Kirjandusteooria lühikursus? (2. trükk, 1966) toob igatahes epifoori näitena värsse Juhan Smuulilt: ?Te küsite ? kuidas ta on, see kolhoos? ?/ Kiidusõnadest keel on meil kasin./ Kuid ma ütlen niipalju, noormees: kolhoos/ on üks väärt, on üks kiiduväärt asi.? Kummalisel kombel meeldib mulle siin see tänaseks juba kolikambrisse kolinud/kolitud sõna ?kolhoos?, veelgi rohkem aga selle epifoorne kasutamine. Tunderõhulist kordamist peaks meil ikka palju rohkem olema. See on lollikindel värk. See jätab meelde. See õpetab. Sest repetitio est mater studiorum, eestikeelselt: kordamine on õpingute ema! Ma kiidan nii epifoori kui ka epifooriat. Ent jääb veel mitu epi-asja.

Ja nii edasi. Kas panite tähele, et ma proovisin ühes eelnenud lauses teha epifooriat? Ei tulnud vist välja, eks, sest ma pole ju Juhan (ei Liiv ega Smuul). Mina olen hoopis Toomas. Aga sellest hoolimata ja selle peale vaatamata meeldib mulle epigramm, s.t satiiriline, sageli puänteeritud lühiluuletus, mis naeruvääristab vaimukalt mõnd isikut või nähtust. Naeruvääristame seekord Friedebert Tuglast (alias Felix Ormussoni), kelle kohta Henrik Visnapuu aastal 1920 kirjutas epigrammi: ?Ei ole liimimat liimi, / ei ole halvemat riimi / kui Tuglas. / Ei ole savimat savi, / ei ole kiskjamat havi / kui Tuglas. / Millises muglas/ on ta küll keedet ja havvut,/ kelle poolt needit ja ravvut?/ Iga narri ta avitab,/ kompromissiks meid kokku kõik savitab.? Epigramm epigrammiks, ent mina küll ei usu, et Tuglas oli savim savi. Minu jaoks on Friedebert eelkõige ikkagi klassik, mina teda austan, aga riimida ei oska minagi paremini kui Visnapuu (see ju ka juba ammu-surnud mees) ? tuglas-muglas. Mida siinkohal ütelda? Mida lisada (surnutele)? Kas oli Tuglas tõepoolest vaid savi?