„Force majeure” (2012) tšellole ja elektroonikale Aare Tammesalu tundlikus esituses oli mõjuva dramaturgiaga kaasahaarav teos. „Kuidas reageerime, kui sündmused meie ümber arenevad vastupidiselt oodatule?” küsisid Eesti inimeste silmad. Nii vanadelt fotodelt kui kuulajate omad. Otsekui meenutades, et aegade muutumisele vaatamata jääb inimese põhiloomus ikka samaks.
Kristjan Kõrveri postminimalistlikuna mõjunud soolokandleloo „Notae nr 4” (2004) esitas meie kromaatilise kandle esileedi Kristi Mühling otsekui pilliga kokkukasvanuna. Lugu illustreerisid sedakorda masinate fotod, emotsionaalseks ja mitmetähenduslikult mõjuvaks lõpuakordiks foto kaisukaru ja suure raadioaparaadiga.
Järgnenud Eugene Birmani „defixio2“ (2011) kogu ansamblile oli samuti ääretult filmilik. Birman on sündinud 1987. aastal Lätis, tema rohkete õpetajate hulgas on ka John Adams ja Toivo Tulev. Resonabilisega seob noort heliloojat juba varasemgi koostöö. Birmani rinnaregistris itkeva vokaali ja ekspressiivse flöödipartiiga lugu illustreerinud militaarsed fotod tekitasid valusaid äratundmishetki.
Tauno Aintsi „3filmi” (2010) algust kandis Iris Oja hällilaululikult õrn vokaal, mille taustal elustusid dünaamilised kehakultuurlased, rühmvõimlejad ja püramiidid. Oja sai oma häält katsetada ka parmupilli tämbrit imiteerides. Huvitavalt vastuoluline oli hetk, mil väliselt tõsise muusika saatel esitatud foto pelgalt viigilehtedega kaetud mehepoegade uljast rivist kutsus esile publiku elevuskihina.
Tatjana Kozlova „Uksed 1” („Doors 1”, 2001) Tarmo Johannese esituses eksperimenteeris flöödi kõlavõimalustega. Eesti ajalooliste loodusvaadete taustal meenus Lembit Petersoni viimatine lavastus „Ma olen tuul”. Mitte ainult seepärast, et etenduse teine pool sisaldab Tarmo Johannese soolokava. Tundub, et Kozlova ja Peterson räägivad samadest asjadest. Sõnadeta.
Kui muusikaliselt moodustasid lood tasakaalustatud terviku, siis fotode valiku kriteerium jäi kohati ebaselgeks; tekkis huvi saada rohkem selgitusi fotode autorite ja neil kujutatu kohta.
Kontserdi algus kruvis pinge jõuliselt lakke ja tekitas ootusärevust, kuid lõpupoole kontsentratsioon veidi hajus. Küllap tuligi lõpp igale kuulajale eri ajal, siis, kui nõukogude aja propagandaplakatid, telefoniputkad ja muu „äratundmisrõõmu” tekitav atribuutika sai läbi uuritud.