Geenide muusika ja rõõmus meel
Vahel ilmuvad muusika loomiseks välja veel hullumeelsemad ideed: näiteks, kui igale geeni ehituskivile ehk aminohappele vastaks üks kindel noot ja kogu geeni nootide järgnevus üles kirjutada, saab seda tõlgendada muusikateosena, mille saab patenteerida. Inimkonna hüvanguks, ütleb patendiomanik. Teaduse nuhtluseks, ütleb patendist ilmajäänu. Kõrvalseisja ei tea ütelda midagi. Kuid sellest hoolimata on temagi kehas kuni 30 000 geeni, peaaegu terve Pärnu-täis rahvast, kes kõik omavahel oskavad kuidagiviisi läbi saada. Vastasel juhul poleks geeniomanikku lihtsalt olemas. Nii või naa, kuid pole kahtlust, et muusika liigutab meid. Ent kas muusika paneb meid ka naabritest teisiti arvama? Londoni ülikooli teadlane Joydeep Bhattacharya ja tema kolleegid näitasid, et pärast muusika kuulamist muutub inimese hinnang teiste inimeste näoilmete kohta. Vabatahtlikud kuulasid lühikest, 15sekundilist muusikakatket ja seejärel näidati neile emotsionaalselt neutraalse näo pilti, et selle ilme üle otsustada. Rõõmsa muusika kuulamise järel kalduti näoilmet pidama rõõmsamaks, kurva muusika järel aga kurvemaks. Ajulainete salvestamine ilmutas, et muusika kuulamine muutis aju aktiveerimise mustreid, mis muidu meie kontrollile ei allu. Nii et enne ülemusega kohtumist kuulake rõõmsat muusikat. Kuigi ta võib vähendada teie palka, tundub ta teile vähemasti õnnelik. Kui te aga soovite, et teie lapsel oleks absoluutne kuulmine, siis rääkige temaga beebist peale mandariini keeles. Kui te seda keelt ei mõista, aitab ka vietnami või kantoni keel. California ülikooli psühholoog Diana Deutsch kinnitab, et tema uuringud tõestasid – absoluutse kuulmise omandamine on seotud inimese kõneldava keelega. USAs ja Euroopas on absoluutne kuulmine ühel inimesel kümnest tuhandest. Neil, kes alustavad muusikaõpinguid varem kui viieaastasena, areneb see võime välja veidi sagedamini. Kuid mandariini keele kõnelejad on palju paremad absoluutsed kuuljad. Hiina ja vietnami muusikud peavad seda võimet koguni millekski loomulikuks. Kuid see võime ei ole seotud geenidega, vaid varasest lapseeast peale kõneldava keelega. Asi on selles, et kõnealused keeled on tonaalsed ja sõnade tähendus sõltub häälduskõrgusest. Te võite oma folklauluga veidi viisist mööda panna, kuid vaadake ette – rütm peab olema eksimatu. Ei tea, kuidas on lood viiulimänguga, kuid selgub, et laps on trummar juba sündides. Alla-aastased lapsed kõigutavad või plaksutavad rütmi taktis, see on selge. Kuid selgusetu oli, kas nad on sündinud rütmisärgis. Budapesti psühholoogiainstituudi teadlase István Winkleri juhitud töörühm kleepis elektroodid magavate kahepäevaste beebide kolpadele. Siis mängiti neile ette rokitrummi rütmi. Kui rütm seiskus vähekeseks ja startis seejärel kõlanud rütmist väljas, näitasid beebide ajud üles elektrilist aktiivsust, mida teatakse tekkivat, kui ei täideta meie tajude ootusi. Kui rütm jättis lihtsalt ühe löögi vahele, jätkates siis endises vaimus, ei juhtunud ajus midagi. Winkler järeldab, et võime rütmi tajuda esineb inimesel sünnist peale. Ta loodab välja selgitada, kas kõne- ja suhtlemishäired ei seostu mitte halva rütmitunnetusega.
Muusikakeele piirid
Kui „Jazzkaare” 15. ja 20. aastapäevaks tehtud filmis küsiti seal läbi aastate esinenud muusikutelt, millega nad tegelikult tegelevad, kõlas enamjaolt vastuseks: muusika on keel. Ja et seda keelt nad siis kõnelevad ning arendavad. Muusikakeel on nende sõnul aga erinevalt inimkeeltest üldinimlik. Siia võib küll lisada, et nii nagu muusikakeel on varjatud, kuni seda ei esitata, nii ei saa see ka kunagi valmis. Ja veidi vastugi vaielda, et siiski on muusikakeel seotud kultuuriga, mille rüpes see on vormunud. Nii näiteks selgub Tallinna ülikooli muusikateadlase Tiina Selke uurimusest, et eestlaste arusaam musikaalsusest on üsna kitsapiiriline. Eestlane pidas musikaalsuseks eelkõige muusikalist kuulmist. Küsitletud 203 inimesest hindas seda tervelt 87 protsenti. Järgmisena hinnatakse lauluoskust. Siis tulevad koostööoskus ja seejärel improvisatsioonivõime. Vaid 54 protsenti küsitletutest arvas musikaalsuse hulka ka loovuse. Kõige viimasena pakuti välja arvutiga muusika tegemise oskust. Ka rütmitaju hinnati keskpäraselt. Seevastu on Rootsi ja Inglise teadlasi, kes arvavad, et XXI sajandi laste muusikalised võimed on teistsugused kui eelmisel sajandil. Neil on parem rütmitunne ja nad teavad rohkem nii muusika tegemisest kui ka selle mitmekesisusest. Selke arvab, et eestlaste arusaam musikaalsusest põhineb laulupidudel ja kooriliikumisel. „Inimesed ei kujutagi ehk ette, et võib olla ka teist laadi musikaalsust kui kooris laulmise puhul,” arvab ta. Belgia matemaatik ja füüsik Théophile Ernest de Donder (1872–1957) on öelnud: „Matemaatiline füüsika esindab puhtaimat kujutelma, et vaade loodusele võib olla inimmõistuse genereeritud. See kujutelm esindab kõiki kunstiliikide iseloomu. See kujutelm on materiaalsele maailmale sama, mis muusika on tuhandetele müradele, mida õhk on täis.” Kui filtreerida muusika välja mürast, saame inimsuse hingelise ühtsuse jälile, mida on öelnud rumeenia filosoof Mircea Eliade (1907–1986). Kui vastandada miski mürale, saame tähenduslikkuse jälile. Nõnda pole ka muusikast kirjutamine ja selle kohta lugemine küll mitte just muusika, ent siiski teatav vastandumine mürale.