See on kindlasti tõusnud teaduse, eriti astronoomia puhul. Kunst ja arhitektuur on vaata et muusika külge aheldumas, kõnelemata filmist ja teatrist, mis on seda olnud niigi. Kuid kui mõtleme selliste valdkondade peale nagu kaubandus, teenindus, toitlustamine, siis näeme, et muusikata siin enam ei pääse. Vaevalt et õnnestub leida einetamispaik või ostukeskus, kus sulle muusikat pähe, vabandust, kõrvadele ei määritaks. Kes on sündinud õnnetusesärgis, nõnda et tal on tulnud kasutada kohalike ehitusmeeste teenust, see teab, et ükski ehitusmees juba kõva tümpsuta kruvi seina ei keera. Nii et ehitada muusikata ei saa, nagu ei saa ka tervist ravida või siis kokakunsti saavutusi maitsta. Seks on muusikast ammuilma lahutamatu ja nüüd tundub, et see on juhtunud ka ilmaennustusega. Kehakultuur ehk moodsamalt öeldes tervisesport pole kindlasti mõeldav muusikata – kas keegi on kohanud mõnda uisutavat, jalgratast sõtkuvat või lihtsalt jooksu löntsivat kodanikku, kel poleks kuuldeklappe peas?
Jõusaalidest pole mõtet lauldagi. On ainult kaks eluala, kus muusika ei ole oma positsioone parandanud: tippsport ja kirjandus. Olümpiamängudel kõlab muusika avamise ja lõpetamise tseremoonial, mitte aga kõrgushüppe või kiirjooksu ajal. Või siiski – nii mõnigi hüppaja soovib, et publik teeks talle muusikat. Kirjandusest leiab muusikat endiselt pigem kunagiste muusikute mälestusteraamatutes, ja sealgi seltskondlikus võtmes.
Kasulik muusika
Olen jälginud muusika ja teadusega piirnevaid uudiseid ning mulle on hakanud silma teadlaste soov lugeda muusikast välja midagi merkantiilselt kasulikku. Püütakse tõestada, et Mozarti kuulamine parandab laste tunnetusvõimet. Muusika aitavat paremini terveneda. Muusika abistavat kõhnumisel. Muusika laskvat mõista Maa toimimist ja Universumi protsesse. Justkui kardetakse uurida muusikat kui sellist, kui asja, millel on omaenda kulu ja kirjad. Ikka vaadeldakse muusika seotust millegi „tähtsama ja olulisemaga”. Tüüpiline teadusmuusika uudis on selline. Inimkõnet pole mürarikastel pidudel või lärmakates kõrtsides kuigi kerge eristada ka terve kuulmisega inimesel. Kuid siin tulevad appi muusikatunnid. US As Illinoisis asuva Northwestern University teadlane Nina Kraus ja tema kolleegid on juba mõne aja eest näidanud, et pillimänguoskus parandab inimese võimet vestlusel emotsionaalseid vihjeid märgata. Nüüd on rühm leidnud erinevusi aju aktiivsuses, mis näitab, et muusikud suudavad paremini taustamürast kõnet eristada. Taustamüra pikendab aju reaktsiooniaega kõnele, ent muusikud hilinevad vähem.
Ka sarnanevad mürases keskkonnas muusikute ajulained kõne häälelainetele rohkem kui mittemuusikutel. Erinevus võib olla ka geneetiline, kuid Kraus arvab siiski, et harjutamine tuleb abiks, kuna muusik õpib helitaustast kindlat heli eristama. Kes usub, see uskugu. Tundub, et teadus pigem kuulab muusikat, mitte ei näe ega kombi seda. Kas muusika kuulamiseks pole siis vaja ainult kõrvu? Oh ei, pole paha, kui on ka silmad. Ning miks mitte ka nahk. Teadlased on juba aastakümneid teadnud, et me kuuleme ka silmadega. 1976. aastal ilmunud põhjapanevas artiklis on tõestatud, et inimesed seostavad kõne kuulamisel nii helid kui visuaalsed märgid nagu suu liikumine ja näoilmed. Äsja teadusajakirjas Nature ilmunud artiklis kinnitavad Briti Columbia ülikooli teadlased Bryan Gick ja Donald Derrick, et inimesed kuulavad ka nahaga. Nad lasksid katsealustel kuulata üksikuid silpe, millega kas kaasneb õhupahvak nagu „ta” ja „pa” või mitte, näiteks „da” ja „ba”. Siis kinnitati katsealustele seade, mis vallandas vajadusel õhupahvakuid. Selgus, et õhupahvaku nahale puhudes kaldusid katsealuseid helituid silpe võtma helilistena.
Muidugi ei jõua kõneleja või laulja hingeõhupahvakud tavaliselt kuulajani, kuid aju rehkendab nendega tahes-tahtmata. Et teada, millal saabub vaikus, tuleb ka teada, kui vali on heli, mida tuleb pidada kahjustavalt valjuks. Selgub, et see on vaiksem, kui arvame. Helid, millest arvati tekkivat vaid ajutine kuulmiskaotus, hävitavad hiirte kõrvades närvirakke. Sisekõrvas asuvate imepeente karvakeste rakud, mis kindlustavad selle, et imetaja kuuleb väga vaikseid helisid, on väga kergelt haavatavad. Massachusettsi silma- ja kõrvakliiniku tohter Sharon Kujawa ja ta kolleegid lasksid hiirtele sajadetsibellist helimüra, mis on umbes sama vali heli nagu mootorratta või läheneva metroorongi oma. Kuigi katsed näitasid, et see müra heliläve ei kõiguta, näitas karvakeste mikroskoobis uurimine, et osa karvakesi sai viga. Ja aastaga olid vigastused kandunud närvidele, mis edastavad heli ajule. Inimeste puhul tingivad need vigastused, raskusi kõne muust helitaustast eristamisel. Mida varasemas nooruses sellised tühisena tunduvad vigastused juhtuvad, seda varem võib vananedes hääbuda kuulmine.
Vaikus pärast tormi
Kui olin mõne aasta eest sügissoojas oktoobrikuus Põhja-Hispaanias Aragóni pealinnas Zaragozas, juhtus samal ajal toimuma üks Hispaania suuremaid festivale, mis pühendatud sealses Jumalaema kirikus posti otsas seisvale imettegevale Pühale Mariale, Nuestra Señora del Pilar’ile. Linn oli täis pidutsevat rahvast, keda kogunes palju rohkem, kui meie eales oma laulupeol näeme. Ja oli igasugu kisa ja kära, muusikat ja tantsu. Kui jalutasin ühel ööl juba tühjeneval Alfonso I nimelisel äritänaval, siis kumises mu pea tangode ja rahvamuusika segapudrust. Pimedal, ent sumedal tänaval kuulsin äkki üht tšelloheli, nii vaikset, ei uskunud oma kõrvu. Selg vastu suletud rõivaäri, istus üks naine ja mängis. Mängis Mozartit, mida just täpselt, ei oska öelda. See vaikne viis tungis mu südamesse, ja ma läksin ning panin muusiku karbikesse ühe minu jaoks päris suure rahatähe. Naine vaatas mulle pilgul, mida ei saa kirjeldada ega unustada, jättis muusika noodilt katki, tõusis ja lahkus. Võib-olla oli tal nälg. Mulle aga jäi vaikus.
Klaveri õige nimetus on fortepiano: valjusti ja seejärel – vaikselt. Sümfooniaorkestrit saab hinnata ka selle järgi, kui suure vaikusega ta hakkama saab, kuidas piano pianissimo pianissimo kõlab. Nõnda ei toonud maikuus Tallinnas esinenud Londoni sümfooniaorkester meile niivõrd Sergei Prokofjevi, Igor Stravinski ja Sergei Rahmaninovi järjestatud helisid, kuivõrd nende sees ja järel kõlava vaikuse. Nüüd, jõulude eel, ümbritseb meid jõulumuusika. Kirikus me organisti nägu ei näe ega saa tema ilmeid lugeda. Saame keskenduda puhtale muusikale. Arusaam, et vana testamendi loomislugu sätestab, justkui oleks inimesele antud ülesanne paljuneda ja valitseda kogu maad, ei ole kogu tõde. Samas esimeses Moosese raamatus järgneb jahvistlik loomislugu, mille kohaselt kästakse inimesel kõigest Eedeni aeda harida ning keelatakse süüa kindlast puust. Sama kehtib ka muusika kohta. Ütles Jeesus Siirak: „Vein ja muusika rõõmustavad südant, aga mõlemast üle on tarkuse armastus”. Nii et siis vaikus.