Kas riigivalitsemises saab rääkida moevooludest? Kui käsitleda populaarsust koguvat nügimist (nudge theory) riigivalitsemiseks tarviliku võimutehnoloogiana, siis võime sellest rääkida küll. 2003. aastal Cass Sunsteini ja Richard Thaleri loodud teooria on paarikümne aastaga saanud nišiteemast peavooluks. Riikide valitsuste juurde on loodud spetsiaalsed nügimisüksused ja Eestiski on riigi palgal inimesi, kelle töö sisuks on nügimine või sellealase nõu pakkumine.
Thaleri ja Sunsteini nügimiskäsitlus tugineb libertaarse paternalismi filosoofilistele printsiipidele. Libertaarne paternalism lähtub kahest eeldusest: paternalism on vältimatu ja esineb kõikjal, meie valikud on alati mingil moel suunatud. Näiteks kauplustes, kus kaup on asetatud nii, et meid suunatakse valima teatud tooteid; elukeskkonna infrastruktuur kujundab meie elurütmi jne. Teise libertaarse aluseelduse järgi on valikuvabadus väärtus, mida tuleb kaitsta.
Libertaarse paternalismi kesksed mõisted on valikute arhitektuur ja nügimine. Esimene mõiste märgib keskkonda, mis on kujundatud teatud viisil, selleks et juhtida inimeste valikuid. Nügimine on aga keskkonnas kindel aspekt, mis viib teatud käitumiseni.1 Sunsteini kuulsaim näide nügimise selgitamiseks on GPS-seade, millega arvutatakse välja parim marsruut sihtkohta. Kui tahad minna Nuustakule, on sul vabadus seda teha. GPS-seade aitab tuua selgust, mis teed pidi sinna minna ja pakub välja marsruudi. Aga alati on võimalik peatuseks teelt maha keerata või teist teed mööda sihtkohta minna.
Nügimine on võimutehnoloogia
Nügimise teooria keskmes olev Thaleri ja Sunsteini raamat „Nudge“ (2017. aastal eesti keeles ilmunud pealkirja all „Nügimine“) on väga hästi kirjutatud – see on haarav, kergesti loetav ja meenutab rohkem lugejat võimestavat eneseabiõpikut kui tõsiteadust. Teoses kirjeldatud esmapilgul lihtne kommunikatsioonikeskne käsitlus sobitub väga hästi lääne avaliku sektori üldiste arengujoontega, nt mediatiseerumine,2 valge propaganda,3 usinam kasutus ja fookus ennetusele. Nügimise kommunikatsioonikeskne ja liberaalne olemus näib selgitavat ka seda, miks soovib avalik sektor nügimiseks nimetada nähtusi, mis teooria raamistiku põhjal nügimised ei ole. Näiteks karistamine ega karistusega ähvardamine ei ole nügimine, mis tähendab, et maanteel autojuhti rahunemispeatusega karistades võib olla tegemist efektiivsema või innovaatilisema karistuspraktikaga, mitte nügimisega.
Nügimise järgijaid näib eksitavat see, et teooria loojad distantseerivad oma tegevuse võimust ja valitsemisest. Laenates sõnu professor Peeter Seljalt, on selline võimukäsitlus naiiv-hobbesilik, sest võimu on mõistetud karistamise kaudu: kui pole karistust, siis ei ole ka võimu. Ühtlasi on selline käsitlus kommunikatsioonivõte, mis aitab nügimist kui teatud aspektides probleemset ja manipulatiivset võimutehnoloogiat esitleda süütumana ja võimust väljapoole jäävana. Seega tuleb tunnistada, et ühel või teisel viisil meie käitumist korrigeerima kippuval nügival võimul on küll leebem ja vähem väekas nägu, kuid tema valitsemise eesmärgid on samad.
Nügimise võimutehnoloogilist olemust aitab mõista Michel Foucault’ käsitlus valitsemismeelsusest (pr gouvernmentalité, ingl governmentality). Tänapäeva võimu iseloomustab n-ö normaalsuse maksmapanek, millega soovitakse kujundada meie valikuid normile vastavas suunas. See haakub otseselt ka nügimisega, kusjuures Foucault pakub vastuse ka sellele, miks libertaarne paternalism kui oksüümoron on üldse aktsepteeritav. Vabadus ja võim ei ole tema meelest vastandid, vaid teineteise olemasoluks vajalikud eeldused. Selles suhtes ilmnev võimu relatsiooniline olemus – võim kui osapoolte omavaheline suhe, mis (taas)loob end toimimises – haakub otseselt nügimise peamõttega: orja ei ole vaja nügida ja valikute arhitekti vajab ainult vaba inimene.
Nügimine on oma olemuselt võimutehnoloogia, sest nügimises leidub Foucault’ kirjeldatud kristlikule pastoraalvõimule omane taotlus minna „inimese sisse“ ja tegeleda tema mõttemaailmaga. Peale selle leidub nügimises ambitsioon olla biovõimu edasiarendus, millega püütakse keskkonda kujundades populatsioon kontrolli alla saada, teha tema käitumine kontrollitumaks ja ennustatavamaks. Nügimises ilmneb teaduslikkust ja mõõdetavust, mis Foucault’ sõnul iseloomustab tänapäeva võimu. Sunsteini ja Thaleri kirjeldatud nügimist esineb nende arvates kõikjal, nii nagu Foucault’ kirjeldatud võimugi.
Mis nügimisel viga on?
Nügimise suurim probleem seisneb selles, et olemas on nügimised, mille suhtes me oleme leplikud. Meid ei häiri, et kaupmehed kujundavad tootepaigutusega meie ostukäitumist ja ettevõtjad suunavad tarbimist. Ka see, kui keegi lapsi rohkem raamatuid lugema või sporti tegema nügib, on ilmselt aktsepteeritav. Meid enamasti ei häiri, et suitsetajate elu on tehtud keerulisemaks ja sigarettide ostmiseks peab teadma, kust neid leida. Meile sobib ka see, kui riik teeb midagi lihtsamaks, odavamaks või paremaks. Marc Schuilenburgi ja Rik Peetersi4 sõnul kerkib nügimise probleemsus esile siis, kui sekkutakse meie elukorraldusse mõttepoliitika (mind-politics) tasemel. Kiivalt mõtteprotsesside valitsemisele keskendunud riiki tuleb suhtuda ettevaatlikkusega, aga nügimist hoitakse kavalalt kohas, kus meil on raske seda mitte aktsepteerida – see justkui reguleerib meie elustiili, mitte sisulisi ja kaalukaid valikuid.
Teine probleem seisneb selles, kes kontrollib nügijaid ja kuidas olla kindel, et valikute arhitektid tõesti teavad, mis on parem. Nügimise režiimile allutatutel ei ole enam võimalik langetada otsuseid iseseisvalt, vaid valitsus nügib neid tegema „õigeid“ otsuseid, neid surutakse leebel moel suunas, mida poliitikakujundajad peavad oma poliitika subjektidele heaks. Riccardo Rebonato5 hinnangul eitavad libertaarsed paternalistid seda, kuidas otsustusprotsess tegelikult toimib.
Kui tulemus on positiivne, loetakse indiviidi valikutesse sekkumist ja tema nügimist kasulikuks. Aga kelle huvides peab tulemus olema positiivne? Kuidas hinnata olukordi, kus valikutesse sekkumine on täna aktsepteeritav, aga homme enam mingil põhjusel mitte? Võtame näiteks koroonaviiruse vastase võitluse, mis tõstatab küsimusi, kas ja millisel moel võib riik inimese valikutesse sekkuda. Ja küsimus on ka selles, kuidas talitada, kui omavahel lähevad vastuollu riigi ja indiviidi vaated sellest, mis on hea. Ühtlasi peaksime teadma vastust küsimusele, kas nügimine sobib ennekõike inimesele või riigile.
Kuigi nügimine kogub populaarsust, ei ole üksmeelset arvamust, et tegemist on praktikaga, mis sobib riigi poliitikas kasutamiseks ja on kõikjal aktsepteeritav. Seni kuni riigid oma ametnikega rahvast nügivad, on tegemist võimutehnoloogiaga ja seal ei maksa ajada hägusat juttu loodavast paremast maailmast. Nügimise osas tuleb säilitada eluterve kriitiline meel ja selle vaateviisi probleemsust ei tohi ignoreerida.
Võttes siis see kõik kokku, on oluline:
• rääkida nügimisest kui võimutehnoloogiast ja mitte segi ajada teiste võimutehnoloogiliste lahendustega nagu näiteks karistamine;
• mõista oma rolli valikute arhitektina, eriti oluline on see ametites, mis määravad palju, nt politseinikud, õpetajad, arstid jne.
• nügimise kõrval tasub tegeleda praeguse süsteemi vigade kaotamisega, millest Thaler ja Sunstein viimastel aastatel on rääkinud terminiga sludge6 ja mida eesti keeles võib mõista kui muda või mudamülgast, mis takistab inimesel liikuda õiges suunas. Meie ülesanne võiks olla nutikate meetoditega inimese „õigeks väänamise“ asemel tema elu lihtsustamine.
Autori 2021. aasta kevadel Tallinna ülikoolis kaitstud magistritööd „Nügimine kui võimu ja valitsemise tehnoloogia“ saab lugeda veebiaadressil:
https://www.researchgate.net/publication/352398948_Nugimine_kui_voimu_ja_valitsemise_tehnoloogia_Estonian
1 Pelle Guldborg Hansen, Andreas Maaløe Jespersen, Nudge and the Manipulation of Choice: A Framework for the Responsible Use of the Nudge Approach to Behaviour Change in Public Policy. European Journal of Risk Regulation 2013, 4(1), 3–28.
2 Mediatiseerumine on protsess, mille käigus võtavad eri valdkonnad üle meedia loogika. Sisuliste küsimuste asemel on juhtimistasandil oluline see, kuidas ja milliseks kujuneb ühe või teise otsuse kommunikatsioon ning selle võimalik mõju. Thorbjørnsrud, Kjersti & Figenschou, Tine & Ihlen, Øyvind. (2014). Mediatization in public bureaucracies: A typology. Communications. 39. 3–22. 10.1515/commun-2014-0002.
3 Propaganda puhul saab eristada valget ja musta propagandat. Valge propaganda puhul on tegu tõesel informatsioonil ja avalikel allikatel põhineva propaganda vormiga. Musta propaganda puhul on tegemist sisult eksitava ja mittetõese kommunikatsiooniga, mille tõeline allikas on varjatud. Y. Golovchenko, C. Buntain, G. Eady, M. A. Brown, & J. A. Tucker, Cross-Platform State Propaganda: Russian Trolls on Twitter and YouTube during the 2016 U.S. Presidential Election. The International Journal of Press/Politics 2020 25(3), 357–389.
4 Marc Schuilenburg, Rik Peeters, From Biopolitics to Mindpolitics: Nudging in Safety and Security Management. Open! Platform for Art, Culture & the Public Domain 2015, 1–7.
5 Riccardo Rebonato, A Critical Assessment of Libertarian Paternalism. Journal of Consumer Policy 2014, vol. 37(3), pages 357–396.
6 Rachard H. Thaler, Nudge, not sludge. Science. Vol. 361. Issue 6401. 3. VIII 2018. https://science.sciencemag.org/content/361/6401/431