Ka ansambli kolmas liige bassist Christian McBride (tema pidi juba kevadel „Jazzkaarele” tulema, aga jäi lennukist maha) oli ansamblipartnerina igati ülesannete kõrgusel, luues kooslusele meeldivalt kindla vundamendi. Tõsi küll, bassisoolodes üllatas mõningane ebapuhtus ja flažolettide kohatine ebaõnnestumine, aga see pigem tõestas mängija inimlikkust, kui häiris liigselt, sest džässmuusikas peabki võtma riske, mitte alati kindla peale mängima. Need väiksed puudused tehti muude komponentidega kuhjaga tasa.

Nauditavaimad hetked kontserdil olid lihtsad ja selged svingivad klaveri improvisatsioonilõigud, kus trummar ja bassist hoidsid selget faktuuri ja Chick Corea mängis sinna peale meeldivalt laid back improvisatsiooni (see on džässrütmika üks olulisemaid võtteid: nn svingimine ehk kiikumise või kõikumise tunne tulenebki sellest, kui raudses meetrumis mängiva rütmigrupi peale mängib solist rütmiliselt vabamalt, reeglina kübekene hilinedes ehk laid back). Seda pealtnäha lihtsat võtet harjutatakse aastaid ja see, kui vabalt-mänglevalt see õnnestub, ongi ansambli kvaliteedimärk. Või vähemalt üks nendest.

Kuna mängiti põhiliselt džässistandardeid („How deep is the Ocean”, „But Beautiful”, „All blue” jt), mis on ju vormiliselt pealtnäha küllaltki ahistavad – improviseerimise ala on selgelt ette määratud –, sai nautida muusikute nn ladusat keelevaldamist. Etteantud harmooniat vaid õige natuke laiendades ning pidevalt harmoonia sees püsides loodi improvisatsioonidest siiski huvitavad ja nauditavad tervikud, jutustati selget lugu liigselt punnitamata ja eputamata.

Meeldiv oli kuulata klaverimängu, kus muusika sai pianismist võitu: Chick Corea mängis küll tehniliselt täpselt ja hea kõlaga (eriti kontserdi lõpupoole), aga kordagi ei jäänud muljet, et tehnika ja kiired passaažid oleksid olnud eesmärk omaette. Ka Nokia saal oli klaveritriole sobiv ja sõbralik. Erinevalt Estonia kontserdisaalist, kus tavaliselt kipuvad nüansid muusikast kaduma minema, olid sel kontserdil kõik pillid nagu peo peal ja hästi eristatavad, ometi moodustasid kokku meeldiva kõlapildi. Tõsi, kontserdi alguses oli klaveri helindamisega väikesi probleeme, aga need lahenesid kiiresti.

Pisukest pettumust võisid tunda inimesed, kes tulid kuulama Chick Corea kirjutatud muusikat, neile lohutuseks kõlas teise lisapalana uudne versioon hitist „Spain”. Kontserdi tervik oli igas mõttes kooskõlas džässiesteetikaga. Akadeemilisus ja glamuur olid sellest kaugel: tühjal laval vaid vajalik – pillid ja muusikud –, riietus igapäevane, muusikute omavaheline ja kuulajatega suhtlemine vahetu ja rahulik. Kõik vajalik oli kätketud kõladesse ja vaimustavaks elamuseks sellest täiesti piisas. Chick Corea kontsert oli – parafraseerides ühe Eesti juubeliteatri motot – puhas muusika.