Mathura „Käe all voogav joon“ on kontseptuaalne luulekogu, mille tekstide põhiosa tõukub autorit senise loometee vältel innustanud maalikunstnike teostest. Mõte raamatu kirjutamiseks tuli väidetavalt Kanada luuletajalt Stéphane D’Amourilt, kes oli mõnda aega tagasi samasuguse fookusega teose avaldanud.*
Eestikeelseid luulekogusid, kus on võetud sihiks dialoog kujutava visuaalkunstiga, ei ilmu just ülemäära tihti ning seetõttu erineb teose vormistuski ootuspärasest. Selleks, et lugeja ei libiseks läbi allusioonide ja tsitaatide võrgusilmadest, on illustratsioonidena kasutatud luuletuste aluseks olevate maalide fragmente, samuti on luuletusi täiendatud paratekstidega nii allviidete kujul, pikemate kommentaaridena teose lõpus, aga ka tagakaane tutvustuse näol. Kuigi viimases on osutatud luulekogule kui austusavaldusele, ei maksa end sellest pelutada lasta – „Käe all voogav joon“ on kõike muud kui kimp õõnsalt kumisevaid pühendusluuletusi. Tekste ajendanud äratundmised on olnud pigem tunnetuslikku laadi ning Mathura kujundikeel on siin ikka niisama isikupärane ja üllatusterohke kui tema „tavalistes“ raamatutes. Luuletused mõjuvad iseseisvate tekstidena ning soovi korral saab neid lugeda ka kommentaaridesse põhjalikumalt süvenemata.
Mathura rõhutab teose tagakaanel, et kunstiteose tervikliku mõju tajumiseks on vajalik viibida selle vahetus läheduses. „Käe all voogav joon“ tekstiloomise meetodit ei varja ning impulsside mitmekesisus annab endast märku ka kompositsiooni tasandil. Leidub tekste, mis osutavad alusteostele otseselt, mängides neilt laenatud motiivide või kujunditega, näiteks Andrew Wyethi maalidele „Öine rong“ ja „Nelipühad“ viitav luuletus „Tempera, 1979“ (lk 18-19). On ka tekste, mille puhul kujutav kunst on luuletuse loomiseks tõuke andnud, kuid mille puhul on seosed hillitsetumad ja allikad varjatumad, näiteks luuletuses „Uue maailma valgus“ (uudishimulikule lugejale kuluvad kommentaarid siin marjaks ära). Leidub isegi selliseid tekste, mis jõuavad poeetilise persona kasutamise või kunstniku tsiteerimiseni, näiteks Paul Gauguinist kõnelev kaheksaosaline luuletus „Metslane“ (lk 58–63). Luulekogu kompositsiooniline avaliolek seega suisa kutsub meediumidevahelisi ja transtekstuaalseid suhteid kaardistama.
Siiski räägib „Käe all voogav joon“ kokkuvõttes enamast kui sellest, et kunst sünnitab mõnikord kunsti ja üks loov mõte võib anda tõuke mõne teise tekkimiseks sootuks erinevas aegruumis. Seda „enamat“ on luulekogus mitmel puhul ka sõnastatud, tekstidest võib leida lausa loomingupsühholoogilisi maksiime või õpetussõnu meenutavaid ridu: „Alles see, kes on saavutanud vormilise meisterlikkuse, / saab süveneda sisulisse vabadusse, [—] Olla alati teel – ka siis, kui oled pärale jõudnud“ (lk 49), „Kusagil armastuse ja oskustöö piiril / sünnib midagi, / mida võiks nimetada kunstiks. [—] Kõik ülejäänud on kingitus, and“ (lk 23). Need tähelepanekud näivad osutavat eelkõige tõdemusele, et üksikteosed (maalid, luuletused, raamatud) saavad küll valmis, aga selleks et loovus ise püsiks, tuleb olla avatud lõpetamatusele, juhuslikkusele, etteaimamatusele. Valmissaamise pettepilt pakub parimal juhul ajutise peatuspunkti, teekonna mõte pole aga mitte kohalejõudmine, vaid liikvelolek: „Jalutada alla jõe äärde, / et tõusta siis taas mäkke ja alustada kõike algusest peale“ (lk 49).
„Käe all voogav joon“ avaldab küll austust üksikautoritele, kuid seal esitatud küsimused on sootuks üldisemat laadi: mis on kunst, mis loovus ja, mis kunstniku vabadus? Vastuse leiavad ehk need, kes ei unusta raamatut sulgedes soovida, et „mu sihid võiksid alati jääda mu saavutustest kaugemale“ (lk 51).