Ei tahaks olla 27. mail peetud Eesti Kinoliidu üldkogu protokollija Ly Pulga nahas. Kell kolm pärast lõunat algama pidanud ja kümme minutit enne nelja rakendunud koosolek lõppes õhtul pärast üheksat. Koosolekust jäi maha kuue tunni jagu linte. Päevakorras oli viisteist punkti, nende hulgas ka järjekordne, üle kahe aasta toimuv juhatuse valimine. Senine esimees Peeter Brambat rõhutas optimistlikult, et enam ei ole põhikirjas punkti, mis sätestaks kvoorumi. Nii palju kui kohale tuleb, see ongi kvoorum!
Kuue tunni möödumisel selgus, et probleemid on samaks jäänud. Mikk Rand süüdistas kinoliidu tegevjuhti selles, et liidu majandustegevus on nagu puder ja kapsad. Heilika Pikkov tahtis kinoliidust erinevate põlvkondade kohtumiskohta ning et just selle liidu kaudu saada loomestipendiume. Jaak Lõhmus viis kokku kaks juubelit: Eesti film 100 ja Eesti Kinoliit 50. Ülo Pikkov märkis, et kinoliit on 2006. aastast alates kultuurkapitalist kõige rohkem toetusi saanud loomeliit. Ja Rein Karemäe rõhutas, et tuleb rohkem tegelda omaenda liikmetega ja vähem anonüümse vaataja kasvatamisega. Kinoliidu kunagine orgsekretär (1976-86) ja riigikogu liikme praktikaga Karemäe hoidis seda mammutkoosolekut kindlal käel peos, kuid oli enda sätestatud reglemendi suhtes iseenda asjus vägagi leebe, näiteks loetles pikalt oma juhitud seenioride sektsiooni üritusi (õigustuseks see, et seenioride sektsioon oli ainus, mis aruandeajal toimis!), lubas Hagi Šeinil kavandatavast Eesti filmi andmebaasist õhtul kella üheksa ajal pidada poole tunnise loengu (teleinimesed hoiavad ikka kokku!) ja saavutas hämmeldunud koosolekult oma tempoka juhtimisega liidu tegevusele hinnanguks „hea”. Muid võimalusi ei küsitud.
Kavandatud põhikirjamuudatus, et kui (kui!) on moodustatud ka liidusiseseid ühendusi, siis on üldkoosolekul kohustus nende esindajaid ka juhatusse valida, jäi õnneks ära, sest neid ühendusi peale pensioniealiste oma veel polegi. Ja kuidas siis põhikiri saab nõnda üldse koosolekut kohustada? Tähendab, mõned liikmed de facto lihtsalt koopteeritakse juhatusse? Seeniorina loodan, et need pole mitte ainult seeniorid. Olin põhikirja sellise oportunistliku muutmisprojekti vastu. Ise tahtsin kinoliidu põhikirja muuta mastaapsemalt. Küsimus on selles, et kunagise NSV Liidu aja monopoolne konglomeraat, kuhu võeti liikmeid alates, ütleme, monteerijatest ja lõpetades inseneridega, on oma tegevuses kohmakas, sõltub vaid värskete liikmete energiast. Eesti Kirjanike Liit on homogeenne: kirjanikud, tõlkijad, kriitikud. Eesti Teatriliit ühendab katuse alla 17 erialaliitu, liikmeid on ligi 1600. Eesti Kunstnike Liit seob ühe katuse alla 19 erialaliitu, liikmeid on ca 1000. Kinoliidus on vaid 183 liiget, kusjuures liit on erialati sama heterogeenne kui teatri- ja kunsnike liit.
Juba Rein Maran kinoliidu esimehena 19891993, siis kakskümmend aastat tagasi, üritas elustada kinoliitu erialaliitude-ühenduste-gildide loomisega. Kahel korral nurjus režissööride gildi loomine, kuna, kui õigesti mäletan, tahtsid mõlemal korral selle esimeheks saada nii Aare Tilk kui Arvo Iho korraga. Ka tuleks esimees valida otse üldkogul, aga mitte juhatuse poolt enda liikmete hulgast. Nii toimitakse teistes loomingulistes liitudes. Ka see eeldab põhikirja muutmist. Nii et mulle tunduski, et seekord tuleks valida n-ö üleminekujuhatus, kes vaatab läbi kinoliidu liikmeskonna, struktuuri, võimalikud põhikirja muudatused seoses ümberstruktureerimisega. Ja sügisel peaks uuesti kokku tulema, et arutada, mida uus juhatus asjast arvab. Tahaks kuulda uue juhatuse – loodan, et optimistlikku programmi. Mikk Rand oli üldkogu ajaks üles otsinud oma kunagi tehtud liidu struktureerimisskeemi. Me ei suuda organiseeruda. Aga ega kedagi peale endi süüdistada ka saa. Hagi Šeini Eesti filmi andmebaasi loengu ajal jagati pimedas saalis valimissedeleid. Neid võis laualt igaüks võtta, registreerimist polnud.
Mõtlesin veel, et kas võtaks kaks, pärast oleks hea suveniir. Valimiste alustamisel tehti küll Jaanis Valgu ettepanekul kohalolijate kontroll: saalis viibis 77 mandaadiga hääletajat. Hiljem selgus, et valimiskasti oli pandud 83 sedelit! Valimiskomisjoni esimees Georg Jegorov selgitas küsimuse peale: võimalik, et mandaatide kontrolli ajal viibis kusagil majas (restoranis?) veel kinoliidu liikmeid. Ja need kuus häält poleks muutnud hääletustulemusi. Viimases asjas on tal õigus. Ning koosolek tuli enne keskööd ära lõpetada. Kuuetunnise kõnemaratoni lõppedes olid kõik väsinud ja uus juhatus tuli esimehe valimiseks kokku alles kümnendal päeval pärast koosolekut. Kahtlemata on see üldkogu koosseisu arvestades optimaalseim juhatus. Kuigi jälle saab küsida nagu Jaak Lõhmus: „Juhatuses on suurepärased inimesed, kuid kuidas siis seda organisatsiooni ikkagi juhatada?” Hea, et juhatusse toovad uut energiat Peter Murdmaa ja Jaanis Valk. Kuigi näib, et just noored juhatuse liikmed peavad poliitikakunsti veel õppima. Kui Peter Murdmaa Eesti filmi päevade organiseerimist sel aastal alustas, kutsus ta kokku kõikvõimalikud filmialased prominendid ja asus neile jagama ülesandeid oma hästi mõeldud hiigelprojekti jaoks, millega kutsus esile teatava hämmelduse. Ning ega’s iseenda enesekindel esitamine juhatuse esimeheks (nagu juhatuse liikmeilt kuulsin) näita ka erilist poliitilist taktitunnet. Selles mõttes on hea, et juhatuses on poliitiliselt vilunud Rein Karemäe, kellelt noorliikmed saavad võtta just poliitilise käitumise malli. Käsitlen uut juhatust kui üleminekuajajuhatust. Kuid võim hakkab ikka meeldima ja kes siis sellest enneaegselt loobuda tahab? Iseasi, mis võim see siis on.