Tüüpiline on seegi, et kui Eesti sarjad koosnevad suhetest ja probleemidest, siis „Kerge elu” ainult probleemidest, mis talle erilist sära ei lisa. Aga Margus Prangel peaosas on kahtlemata hea näitleja ning kui ta midagi ebakonventsionaalset tegema pannakse (näiteks püksata olematu tehingu õnnestumisest rääkima), põimub ka „Kergesse ellu” mõni meelelahutuslik noot.

Vana-aastaõhtul defineerisid „Tujurikkujad” kahe eesti näitleja kuvandi: Taavi Teplenkov „see, kes igas sarjas poliitikuid mängib” ja Tarvo Sõmer „see, kes igas sarjas politseinikke mängib”. „Kerge elu” lisab veel paar tüüpi: Allan Noormets „see, kes igas sarjas sahkerdajaid mängib” ja Sten Zupping „see, kes igas sarjas kante mängib”. Aga kahtlemata tähendab Soomes esimesel hooajal (2009) ligi miljon vaatajat kogunud „Helppo elämä” adapteerimine seda, et oleme jõudnud kuue kõige arenenuma Põhjamaa hulka.

Musta komöödia ere näide „Ment” läks teisele ringile uue hüüdlause „Mis ei tapa, ei tee ka tugevaks” all ning lahkab veel sügavamalt sotsiaalseid änge ja pingeid. Tutvustuses on sarja nimetatud ka tragikomöödiaks, kuid seni traagiline element puudub. See, et naine jääb töötuks või et mees ei saa ametikõrgendust, pole mitte traagika, vaid meie tavaline argipäev. Eesti politsei (muuseas, riigi suurima tööandja) halenaljakaid argipäevaaskeldusi näidates heidab „Ment” kergelt absurdilooritatud kotkapilgu kogu kokkuvariseva majanduse ja ühiskonnaga Eesti Vabariigile. Tüüpiliselt eestlaslik oli näiteks posti otsa roninud mees, kellest polnud aru saada, kas ta varastab elektrit või protesteerib selle hinna tõusu vastu (või teeb mõlemat korraga). Leidub ka sügavalt üldinimlikke stseene, näiteks pensionile jäänud eluaegse miilitsa/politseitöötaja Eduard Kitzbergi (Egon Nuter) harras soov veel kord sireenide ja vilkuritega linnas lõbusõitu teha, see leiab ka endiste kolleegide siira mõistmise.

Varem pakkusid „Mendis” intelligentset meelelahutust peamiselt kolm näitlejat: Ago Anderson (Rein Paabel), Meelis Rämmeld ja Leida Rammo. Teiste rollid jäid liiga üheülbalisteks. Nüüd on uueks mootoriks kujunenud Priit Strandberg (Siim Sander Vahur) – uus ja väga mittestandardne politseiülemus („mingi noor nolk”). Millegipärast on senised politseiülemused alati olnud oma alluvatest tunduvalt vanemad juba „Ohtliku lennu” Rein Pihelgast saadik (Jaan Rekkor – see, kes mängib igas sarjas politseikomissare). Kuna uus luud tahab hästi pühkida ja kasutab selleks valimatuid vahendeid („jaoskond on Gestapo punkriks muutunud”), siis on oma lömitamis- ja susimiskirele selge sihi saanud ka Urmas Viil (Martin Algus), kelle vastavaid võimeid endine ülemus vääriliselt ei hinnanud. Nüüd näitab ta oma limuka ning jätise palet tunduvalt efektsemalt.

Uuele hooajale läks ka „Kättemaksukontor”, mille fännidest jõudis mõne aja eest TV3 ekraanile ka pooletunnine dokfilm – ilmselt kõige huvitavam sotsiaalne uurimus, millega mõni meie kommertskanal seni hakkama saanud. Oleks väga huvitav kõigi intervjueeritud lastega näiteks kümne aasta pärast ekraani vahendusel taas kohtuda.

Kuigi „Kättemaksukontorit” ei planeeritud lastesaateks, on ülisuur mängulisuse aste seda iseloomustanud algusest peale (kas või Sonja Säde ja Gerth Maango suhted). Kui „Ment” peegeldab maheda huumori ja pilke vormis Eesti tegelikkust, siis „Kättemaksukontor” on puhas muinasjutt muinasjutuliselt teravdatud karakterite ja süžeedega.

Seriaal räägib endiselt paljudest asjadest, näiteks rasedustestidest, millest „Kätteka” põhiline fännkond ehk 8–12aastased tüdrukud võivad küll kuulnud olla, aga mille sisust nad siiski midagi ei tea. Täpselt nii nagu mootorrattasõidu ohte ja võlusid saab hinnata alles siis, kui ise sõita oskad. „Harta 13” ettelugemine – alluvad süüdistasid Fridat ülbitsemises ja rahva tahtega mittearvestamises – oli aga pamflett, mis naeruvääristab poliitiliste lastemängude väljamõtlejaid ja harrastajaid.

Muidugi kõlbab ka otse lastele suunatud tooteid täiskasvanutel nautida, kui need on hästi (huvitavalt, põnevalt, targalt) tehtud. Näiteks olin hiljuti sunnitud üle lugema Eno Raua „Naksitrallide” esimese osa ega kahetse põrmugi. Tegelikult ongi „Kättemaksukontori” kolmikul ja naksitrallidel üsna palju ühist. Viimaste deviis „Looduses peab valitsema tasakaal” sobib ka Frida, Marioni ja Häidi ettevõtmistele. Ehkki nemad püüdlevad tasakaalu poole mitte kasside või rottide arvu reguleerides, vaid sugudevahelises paradigmas ning kuritegevust ohjeldades (ehk siis headuse ja kurjuse vahel). Sammalhabeme kuvandi võib üle kanda Fridale (Marika Vaarik), sest teisi peategelasi on veel vähem võimalik habemega ette kujutada. Marion (Kadri Adamson) kui kõige kiusakam ja vaimselt ebastabiilsem tegelane samastub Kingpoolega. Häidi (Elina Pähklimägi) on järelikult Muhv.

Nii et kui sügisel tekitas fännides raevu Marioni arvatav surm, siis tegelikult muresid pole: põhimõtteliselt on ta sama surematu kui Kingpool. Lisaks tundub, et näitlejaile meeldib sarjas kaasa teha. Tasus vaadata näiteks liigselt balletikunsti kiindunud kontrabassimängijat kehastanud Margus Tabori särasilmi.

Parodeerimissarja „Su nägu kõlab tuttavalt” ühes osas nimetas Henrik Normann Jaan Tätte laule „intellektuaalseks naivismiks”. See termin sobib suurepäraselt ka „Kättemaksukontori” kohta. „Ment” on sel juhul intellektuaalne hüperrealism, „Kerge elu” aga ebaintellektuaalne naivism.