Mare Tralla näitus „Enne ja pärast“ Pärnu endises vanglas (Sillutise 1, sissepääs Laatsareti tänava poolsest väravast) kuni 31. VII, avatud teisipäevast pühapäevani kell 15–19.

Mare Tralla näitus „Enne ja pärast“ toimub endise Pärnu vangla sööklas. Ruum viib meid tagasi nõukaaega. Kodust miljööd lisab retromööbel ning tekstiilid, mida pole aga lämmatavalt palju, pigem on need sümboolsed. Otsaseinas on kaks hiiglaslikku mustvalget autahvlifotot algkoolitüdrukust. Mööbel kannab eri suuruse ja kujundusega ekraane, kust paistavad kohati abstraktsed, kohati konkreetsed vaated – loodus, maamaja, nõudepesu, mingi liikumine jne. Oluline on tekst, mis on enamasti kunstniku enda või kellegi teise poolt eesti keeles sisse loetud. Järjest neid jutte kuulates koorub vaataja ees lahti lugu idüllilisest lapsepõlvest, mida lõhestas valus trauma. Asjast ettekujutuse saamiseks pole vaja jutte kuulata ega filme vaadata ilmtingimata täies pikkuses ega kindlas järjekorras.

Millest näitus meile kõneleb?

See näitus tegeleb minu lapsepõlve valusate mälestuste ja ka kogemustega, mis on seotud seksuaalse väärkohtlemisega. Läbi selle on see seotud ka mu isa vägivaldse käitumisega, mis andis võimaluse seksuaalsele väärkohtlemisele. Isa vihastas tühiste asjade peale, me elasime kogu aeg selle viha hirmus. See mees, kes mind väärkohtles, kasutas seda hirmu ära ja sai seeläbi võimaluse teha, mida tahtis. Rääkida sellest, mida ta tegi, ei olnud võimalik mitte kellelegi, sest ta suutis sisendada minusse surmahirmu.

Ega nõukaajal ei suutnudki keegi niisugustest asjadest rääkida, need olidki maha vaikitud. Väga palju midagi muutunud ei ole, vaikitakse praegu ka. Väga lihtne on ju arvata, et kui sinuga on toimunud midagi sellist, siis lähed kohe kellelegi sellest rääkima. Arvan, et see ei ole asi, mida väga jagama kiputakse. Eriti ei julge rääkida lapsed, kuigi siis, kui see sinuga toimub, sa ikkagi tajud, et see on midagi väga valet.

Ma mõtlesin väga pikalt, mitu-mitu aastat, et mismoodi saab nii valusatest mälestustest kunsti teha. Noore kunstnikuna tegin suure ängiga maale, kus ma tahtsin seda kogemust välja elada. Aga see ei olnud nii otsene, see oli lihtsalt äng, mida ma tundsin. Vahetevahel tahtsin lihtsalt seda välja kisada, aga julgusest jäi puudu.

Aeg-ajalt olin nagu depressiivses mustas augus ja seda sai siis maali või joonistusse välja elada. Vahetevahel oli see teadlik, aga mitte alati. See oli lihtsalt üks neist tunnetest, millega pidin hakkama saama ja kunstnikuna on ju neid tundeid hea lõuendile panna.

Nagu aru sain, kavandasid algselt seda näitust teistsugusena. Kuidas lõpliku vormini jõudsid? Kas midagi jäi plaanimuutuse tõttu ka ütlemata?

Võib-olla ma ütlesin selle trauma kohta isegi rohkem, kui oleksin öelnud algselt plaanitud vormis. Kui kõigepealt, paarkümmend aastat tagasi, hakkasin sellele teemale mõtlema, siis esialgu tahtsin teha üsnagi illustratiivset ja väga otsest asja. Vahelduva eduga olen sellele projektile mõelnud kõik need aastad.

Mingil hetkel muutus see liigagi otsene, kirjeldav idee suhteliselt vaiksemaks. Hakkasin mõtlema, et nendel hetkedel, kui seksuaalne vägivald minu kallal toime pandi, vaatasin ruumi­elemente, näiteks stepslit, kardinanurka, põrandalauda, just selliseid detaile. Need detailid võimaldasid mul reaalsusest põgeneda. Hakkasin mõtlema, et ükskõik missugustes ruumides me ka ei käi, siis paljud neist võiksid jutustada väär­tegudest, mis seal on toimunud. Aga me ei pruugi sugugi seda välja lugeda, sest sellised teod on nähtamatud.

Esialgne plaan oligi tegeleda ruumi detailidega ja seda, mis seal oli toimunud, kavatsesin esitada tekstiliselt. Ruumi detailid jõudsid ka sellele näitusele, aga kunstiliselt teistsuguses vormis, kui ma olin neid esialgu plaaninud. Need on kesksel kohal joonistustena ning avamisel tegin aktsiooni, mille käigus sai osa neist, painavatest detailidest, kustutatud.

Need lood on ka näitusel olemas, aga mitte sel viisil, et käid ruumis ringi ja selle koha peal, kus on näiteks stepsel, mida ma oletatavalt vaatasin, räägitakse konkreetset lugu, mis sellel ajal selles kohas toimus. Need lood on nüüd kõik ühes kohas koos.

Autahvlipildid said kujundiks hiljem. Olen neid ühes varasemas teoses kasutanud hoopis teisel moel. Kui selle näituse tarvis kodusest pildialbumist pilte otsisin, siis ühel päeval jäid need kaks pilti mulle kuidagi ette. Vaatasin, et üks autahvlipilt on tehtud enne, kui see asi toimus, ja teine järgmisel aastal. Nende tüdrukute nägudest ei ole traumat kuidagi võimalik välja lugeda. Kui vaatame perekonnaalbumeid, siis saab väga harva pildilt välja lugeda, mis inimesega toimunud on.

Väga sageli võib ka juhtuda, et lastel hakkab koolis halvasti minema, kui sellised asjad toimuvad. Mulle oli kool turvaline koht, pääsemise väljund, seetõttu läks mul koolis hästi. Olin autahvlil, õppisin hästi, tegelikult ei saanudki kellelgi mingisugust kahtlust tekkida.

Nõukaajal ei löödud kellelegi niisugust häirekella nagu tänapäeval. Aga ka nüüd, kui lapsi jälgitakse, ei panda sageli tähele, et ka nendel, kellel justkui hästi läheb, võib olla mingisugune trauma kas kodust või mujalt.

Mul on paar sõpra, kes on suhteliselt edukad kunstnikud, aga kellega on isegi hullemaid lugusid toimunud kui minuga. Omavahel oleme rääkinud, et enamasti ei taha keegi hästi uskuda, et sul on selline kogemus, kui suudad olla näiliselt edukas. Aga nendest kogemustest omavahel rääkimine aitab meid.

Ei tule meelde, et seda teemat oleks keegi Eesti kunstis käsitlenud. Vähemalt mitte nii otseselt. Ei tule ka maailmast meelde. Kas sul oli eeskujusid või kas nõudis erilist julgust, et niimoodi, vaata et esimesena, isikliku loo põhjal lapsepõlve seksuaalset ahistamist käsitleda?

Tean küll kunstnikke, kes on sellega tegelenud, aga need ei ole tuntud tööd, millest kunstiüldsus oleks teadlik. Nende tuttavate kunstnike puhul, kellega oleme rääkinud, on samuti nagu minu puhul, et noores eas on nad teinud oma valuliste läbielamistega seotud kunsti.

Üks kunstnik rääkis, et kui ta vanemad näitusele läksid, said nad väga tigedaks. Ütlesid, et miks sa seda nüüd siia kõigile nähtavale tõid. Aga talle endale oli see ainus võimalus, kuidas karjuda välja see valu, millega ta oli elanud.

Ma arvan, et selle näituse tegemine nõudis suurt julgust. Ma olen ju kogu aeg autobiograafilistel teemadel kunsti teinud. Julgus on suhteline nähtus, ühel päeval olen julge, teisel päeval mitte. Aga see näitus nõudis küll selles mõttes suuremat julgust, et see mõjutab ka teisi inimesi, näiteks minu perekonda.

Näitus sattus kummalisel kombel aega, mil laste väärkohtlemisest hakati Eesti meedias rääkima. Hakkasime seda ette valmistama aasta varem, kui sellest siin veel nii palju juttu ei olnud. Seda ma ei osanud ette kujutada, et taolised asjad tulevad avalikult päevakorda. Nii et kui ma selle näituse peale mõtlema hakkasin, oli see veelgi julgem samm.

See, et sellest asjast on rääkima hakatud, tegi näituse tegemise tegelikult lihtsamaks. Ma ei ole enam üksik hääl kõrbes.

Sinu muude projektidega võrreldes on „Enne ja pärast“ kunstikeelelt intiimsem, rahulikum, hästi hingest hinge minev, ei ole loosunglik. Kas see tuli kogemata nii välja või oli see taotlus?

Jaa, kindlasti taotluslik. See ei ole teema, millest saab loosunglikku näitust teha, vähemalt minu arvates.

Mulle endale tundus, et ma ei suudagi seda näitust teha. Väga sageli istusin tööruumis laua taga ja võtsin ennast niipalju kokku, et kirjutada paar lauset. Ja siis rohkem enam ei suutnud mitte midagi teha, sest mõtlesin selle peale nii intensiivselt.

Kogu aeg oli selline tunne, et ma ei suudagi seda ära teha, ma lihtsalt ei olnud tootnud vajalikku füüsilist massi. Aga tegelikult see mõtlemine oligi see, mida ma tootsin. Ma ei tea, et mul oleks ühegi teise projektiga olnud nii, et mul on aeg, millal ma saan tööd teha, ja mul on idee olemas, aga ma ei suuda seda teha. Kogu aeg pidin endaga vaeva nägema, et seda ära teha. See ei tulnud kergelt. Ma tõesti mõtlesin väga palju selle peale, et tulemus ei oleks loosunglik, et see olekski intiimne.

Kokku võttis näituse ettevalmistamine, selle üle mõtlemine rohkem kui kakskümmend aastat. Näitusesaalis on ka teoseid (või nende osi), mis on tehtud väga ammu, nagu see 1994. aasta maal, mis on otsapidi kapi taga, ja osa kasutatud videomaterjale on ka filmitud üheksakümnendatel ja kahetuhandete alguses. Ka näituse visuaalne pool on pandud kokku väga pika aja jooksul tehtud asjadest.

On sul plaanis teemat edasi arendada või ka seda näitust veel kusagil eksponeerida? Ka väljaspool eestikeelset inforuumi?

Esialgu, kui ma selle peale üldse mõtlema hakkasin, tahtsingi seda teha kusagil väljaspool Eestit, see ei oleks siis niivõrd konkreetselt seotud isikliku ruumiga. Praegu ei ole konkreetseid plaane, aga paljud on öelnud, et sa pead seda veel näitama. Tekst tuleb siis loomulikult inglise keelde tõlkida. Ma polnudki väga ammu eestikeelset kunsti teinud, ka selles mõttes oli see teistsugune kogemus.

Millist rolli mängib vangla asu­kohana?

Vanglaruum ei olnud teadlik valik. Küll aga ei tahtnud ma seda teha kunstisaalis, galeriis ega muuseumis. Nendest variantidest, mis võimalikud olid, sobis vanglaruum ruumiliselt kõige paremini. Loomulikult tekkisid sinna siis teised tähendused juurde.

Kunstisaalil on väga konkreetne puhastatud aura, seal on energia, mis ei võimalda vajalikku intiimsust. Inimene läheb kunstigaleriisse konkreetsete ootustega, ma aga ei tahtnud selle näitusega neid ootusi toita. Nüüd tulid paljud hoopis teiste ootusega, kuna nad polnud kunagi Pärnu vanglas käinud. Nad ei tulnud puhastatud kunstiruumi ja see oli mulle tähtis.

Kas pedofiili koht on vangis või on ohver elu aeg selle kogemuse käes vangis?

Mõlemat. Seadused on teadagi neis asjus praegu veel väga ebaadekvaatsed, mitte ainult Eestis, vaid ka mujal. Harva, kui need, kes taolisi väärtegusid teevad, üldse kunagi karistatud saavad.

Need kuriteod aeguvad hästi kiiresti. Näiteks kui sa kannatad selle all lapsena, siis sa pole isegi veel mitte täiskasvanu, kui kuritegu on juba aegunud. Loomulikult on selliseid kuritegusid ka väga raske tõestada, eriti neid, mis toimuvad pere- või suguvõsa ringis. Kogu aeg otsitaksegi pedofiile väljastpoolt, nii ongi neid lihtsam leida. Tegelikult toimub suurem osa selliseid väärtegusid pere sees või lähedaste inimeste hulgas, kes ohvrit tunnevad ja temaga suhtlevad.

Sellistest kuritegudest on isegi teada anda väga raske. Eriti lastel, kes on üldjuhul väga ära hirmutatud. Tean küll mõnda juhtumit tuttavate ringkonnast, kus laps on julgenud rääkida oma vanematele ja asi on saanud ametliku käigu, ka nendel juhtudel ei ole mitte keegi kunagi karistada saanud.

Meenub küll ühe kolleegiga lapsena juhtunud lugu, kui teda ahistas preester. See jõudis kohtusse, aga mees läks vangi hoopis hiljem teise sarnase juhtumi pärast. Kuna mängus oli kirik, siis võib-olla pöörati juhtumile rohkem tähelepanu. Ilmselt ka tänu sellele, et kui ükskord oli juba selle preestri üle kohut mõistetud, siis järgmisel korral oli märk maas, mis viitas, et see ei olnud ühekordne tegu. See juhtus ühes Ida-Euroopa riigis. Aga Eestis ma ei tea oma tutvusringkonnas ühtegi korda, kui lapse­ahistaja oleks süüdi mõistetud.

Loodan, et praegu on olukord parem, kuna sellest räägitakse rohkem. Ja ka lapsed ehk saavad mingisugust abi, leiavad kas või internetist infot või on toetusgrupp, kus aidatakse. Ma loodan, et nüüd on lihtsam anda sellistele kuri­tegudele ametlik käik ja üleelanud saavad abi hõlpsamalt, kui see oli minu ajal, kui tugisüsteemi ei eksisteerinudki.

Mingid usaldustelefonid justkui tekkisid millalgi, aga need olid vist teiste murede tarvis.

Mis usaldustelefonist sa räägid, kui olid 20 aastat telefonijärjekorras ja sul ei olnud telefonigi? Põltsamaal, kus ma kasvasin, oli paar kahekopikalisega telefoni­automaati, näiteks kesklinnas poe juures. Kas sa siis hakkad kõige rahva­rohkemas kohas helistama ja rääkima sellisest asjast? Vist ikka ei hakka. Nii et võis ju olla usaldustelefon, aga helistada sellele ei saanud.

Kuidas su oma perekond näitusele reageeris?

Ma hakkasin rääkima sellest murest oma perele, kui ma olin ise juba 40-aastane või veidi vanemgi. Mäletan, et rääkisin ühel aastal mitmele pereliikmele, ega pärast me seda teemat enam ei puudutanud.

Osa perekonna liikmeid kuulas ka näituse jutu ära. Aga ega nendest asjadest keegi rääkida ei taha. Enamasti vaikime. Aga kui ma omal ajal rääkisin, siis vähemalt ei olnud sellist reaktsiooni, nagu oli mitme sõbra peres, et ah, see toimub meie kõigiga, või ah, mis sa ikka sellele nii palju tähelepanu pöörad, see juhtus minuga ka ja sellest on ju nii palju aega möödas, et mis me sellest ikka räägime ja et kas ei ole juba aeg andeks anda. Õnneks ei olnud meie peres seda reaktsiooni. Aga ei ole ka tuge olnud. Ma arvan, et kui sul endal seda kogemust ei ole või sa pole vastavalt ette valmistatud, siis ongi väga raske toeks olla. Pigem arvan, et ema tundis ennast süüdi, et ta ei olnud seda märganud. Aga ma küll ei pea oma ema sellepärast süüdi, seda ei saanudki märgata.

Kuna isa oli niivõrd agressiivne ja vägivaldne, siis need isa traumad olid mul mingil määral veel suuremad, sest need juhtusid kogu aeg. Seksuaalne väärkohtlemine toimus suvel mõne korra ja ma ei elanud selle inimesega koos. Aga isaga elasin ju päevast päeva koos, iial ei teadnud, mis sind kodus võib oodata. Eks need traumad võimendavad teineteist. Isa on ammu surnud, aga kui ma kõnnin kodu poole, siis mu keha ikka mäletab seda hirmu.

Mis on järgmise näituse teema?

Tegeleksin vahepeal hea meelega millegagi, mis ei ole nii traumaatiline. Ma pean tegema järgmise töö sügiseks, näitusele, mis on pühendatud Hiroshima tuumakatastroofile.

Põhimõtteliselt on see rahupooldajate ja sõjavastase liikumise teema, nii et see ei pruugi olla nii hirmus negatiivne, kui esialgu tundub.

Võib-olla mängin naljakalt läbi mingisuguse nõukaaegse sõjalise õppuse, kus jooksime mööda kooli parki, gaasimaskid peas, või midagi taolist. Mul ei ole veel olnud aega väga sellele mõelda.