Indie-avangardi uimas kiputakse kõrvale jätma ka kõike vana ning terveid stiile ja kergema muusika valdu. Oli näiteks kahju, et Bruce Springsteeni mullune muusikaliselt vaid pisut enam kui rutiinne, kuid sotsiaalse, ideoloogilise ja moraalse haarde poolest erakordselt sümpaatne plaat (mis muuhulgas troonis Rolling Stonesi aastaedetabelis), siinsetes aastahinnangutes mingit tähelepanu ei leidnud (õnneks on olemas siiski ka Kahu ja Juur). Kurvakstegevalt jääb meie muusikameedia fookusest välja ka maailma- ja kohalik pärimusmuusika (õnneks on olemas Joosep Sang).

Kuna Janek Kraavi on sedapuhku ette andnud drone’i võtme, kasutan võimalust kirjutada akordionist Kulno Malva sooloplaadist „Teine”. Malva on teada erinevatest pärimuskaldega kollektiividest, tuntuim neist Svjata Vatra. 2007. aastal andis ta välja esimese sooloplaadi „Victoriale”, millel värske plaadiga võrreldes tuntavate oma stiili otsingupüüdlustega, kuid siiski populaarsem ja naivistlikum autorilooming. Paar ilusamat-tõsisemat pala sellelt on leidnud edasiarendamist ka uuel helikandjal.

„Teine” on plaat, mis ei anna end kohe kätte. Malva on nimetanud oma eeskujuna poolakate Motioni triot. Nii sai oodatud plaadilt suuremat stiilide ja keerukate kõlavärvide tulevärki. On kahju, et Malva lahkus bändist Nikns Suns, kus Madis Nõmme kõrval olnuks hea Kimmo Pohjaneni ja KTU laadis otsingutele pühenduda. Plaat on aga väga kindlasuunaline ja rahulik samm oma isikupära ja käekirja väljaarendamise suunas, sellisena ka väga erinev Malvaga sarnaselt Ida-Virust pärit Henn Rebase klassikast popini virtuoossust demonstreerivast vinüülist, mille ta samaealisena, kui Malva täna, salvestas.

Drone’iga seob Malvat värske plaadi mõtlik, kohati ülerõhutatud ja tume monotoonsus, mida Malva viljeles huvitavalt kitarriga juba koosluses Saba ja Sarved. Drone’i all võib mõista puhast tehnikat ja efekti, mida nt varase Bob Dylani jt eeskujul on algeliselt viljelnud iga kitarriplännija, aga ka ideoloogiat, mis on mitte kõige selgematesse võsastikesse kasvanud iga artistiga, kes selle tehnikaga seotud. Malva ise ütleb, et „üks eesmärk on tabada arhailisema muusika monotoonsust või staatilisust, et võimalikult väheste vahenditega saaks „töötava” muusika. Et haaraks kaasa mitte möllu, vaid just …”.

Eks selleski avalduses peitu omamoodi vastuhakk läänelikule teadvuskontseptsioonile, kiirusele ja pidevale uue vajadusele, millest kirjutab ülal Janek Kraavi, ehkki otsest drone’i tehnikat kohtab Malva plaatidel ehk vaid bassikasutuses. Kapitalistlikelt kiirteedelt kõrvalekaldumise püüdele osutavad Malva plaatidel allanvainolalikud kalded, mida akordionil on väljendanud ka Henn Rebane, viimasel ajal aga Jaak Lutsoja. Viimastest eristab Malvat äratuntavalt otsinguline isikupärane helikeel ja laad, mis sügavuti ja mõtlikult rikastab meie rahvamuusikas juba tuntud, ent sageli võõra algupäraga lõõtsa- ja akordionimängu traditsioone.